K6hulahtisusega l2bi Kambodza!

Piiriyletus Kambodza ja Laose vahel, mida me ise hullult p6desime ja mille p2rast pabistasime, l2ks eriti valutult. Piirivalvurimehed pakkusid istet, tegid nalja meiega ja meie kulul (t2iesti tavaline on see muuseas meie jaoks, sest ainukeste valgete inimestena oleme pidevalt vestlusobjektiks!) ning p2rast 23 dollarit saime viisa passi ja 1 lisadollari v2lja k2ies ka templi, et riiki siseneda. Piiritsoonis oli mingisugune "bussi2rikas" meid endale bussi kaubelnud kalli raha eest ( no 10 dollarit kauplesime alla aga ikkagi maksime ilmselt hingehinda) ning umbes 30min p2rast motikatega kohale purjetamist olime juba minibussi litsutud koos teiste piiryletajatega ning algas 9h transportp2ev Phenom Penhi, Kamboodza 1,5 miljoni inimesega pealinna poole

Vahem2rkusena m2rgin veel huvilistele 2ra (Triinu k2skis!), et Kuala Lumpuris tegin endale vaksiini hepa A ja tyyfus ning rohkem kui poole odavamalt v6rreldes Eestiga, sain v2ga viisakas erakliinikus v2ga toreda Malaisia t2di juures sutsud tehtud! Ning 576kr sisse kuulus ka paberike, et mulle need n6elatorked tehtud on, nii et k6ik oli v2ga aus, odav ja viisakas! palavad tervitused arstit2dile ja 6ele!

Phenom Penhi j6udsime 21.30 paiku 66sel ja ilmselgelt saime aru, et tegu on ikka korraliku suurlinnaga, kus kohalikud hea meelega s66vad turiste. Kuna s22stureziim ei luba meil dollarikesi tuk-tukide peale raisata, matkasime oma kottidega (15kg ja 12kg - ma ei tea mis Triinul seal on???? Mul on mitu raamatut ja k6ik pesuasjad. Ma siiralt loodan et ta on kuldkangi igaks juhuks kaasa vedanud ja varsti selle v2lja v6tab!) mitu kvartalit et 66maja leida. Lonely Planet hirmutas meid 2ra juttudega, kuidas odavad hostelid v6ivad 66 jooksul v2ga l6busate tydrukute asutusteks muutuda ning loomulikult kahtlustasime meie, skeptikud igat kohta selles. L6puks saime aru, et j6e22rne armas Riverside on meie rahakottide jaoks liiga turistikas ning p2rast m6ningast kauplemist lasime tuk-tuk mehel end eemale sisemaa poole teise kylalistemaja rajooni viia. No n2ed siis, ikka s6idame nendega ka vahest ja see on siuke pidup2ev lastele - juuksed lehvivad tuules ja n2od on m6lemad naerul ;) Igatahes, sealt siis leidsime endale mingi koha, kiire duss ning ruttu esimesele kambodza 6llele ja 6htus66gile!

Laup2eval hommikul selgus t6siasi, et kui enne oli Triinul k6huprobleemid olnud, siis nyyd olin mina t2iesti l2bi ja siruli. Aga aega ei olnud raisata - olime otsustanud, et suurlinnad pole seekord meie rida, v2hemalt PP mitte, ning sealt p22semiseks oli vaja ruttu k6ik vaatamisv22rsused endasse neelata! P2rast m6ningast uimerdamist, mida me ikka vahest tunde suudame kuidagi teha, s6ime kiire hommikus66gi ning rentisime rattad! esimest korda tajusin, kui hea m6te oli olnud Ohtlike Harrastuste Kindlustus teha!! Emad-isad, te ei oleks elusees meid nende eelajalooliste ratastega, mille pidurdusteekond oli pea 10m, kuhugi Kagu-aasia hullumeelsesse liiklusesse lasknud :) OOooooo mai gaaad - nii s6idusuunad kui valgusfoorid olid kohustuslikud ning 2 reale mahtus 2 autot, seitse rollerit ja m6ned jalgratturid ka, ning kogu mass liikus vastavalt sellele, kui m6ni tuk-tuk v6i mootorratas jagas sama rada aga teistpidi. Alguses oli ikka p2ris hirmutav, aga kuna me kumbki ei tahtnud teisest kehvem olla, siis asusime aga vurama! No ja mina siis vuran teepeal oma k6huvalude ja -keeramistega ning ootamatult oli kell 12.30 saanud ehk siis k2es oli p2va k6ige palavam osa... blondiinid! Igatahes, tegime hunniku peatusi, j6ime liitrite kaupa vett ja Triinu t6i mulle jogurtit ning yleyldse oli asi meeldivast rattas6idust, nagu Lonely Planet seda nimetas, v2ga kaugel! Aga 12km hiljem olimegi kohal - Killing Fields'idel ehk siis 30 aastat tagasi toimunud Punase Khmeri revolutsiooni hirmsate tagaj2rgede - masshaudade - juures. Park ise nii kujundlikult meiega ei k6nelenud, kuid haakisime end yhele giidile sappa (paljud tegid seda, ta alustas 3 inimesega, l6puks oli meid 15) ning see tasus end igati 2ra. Siiani on osa haudu lahtikaevamata, arheoloogid ja antropoloogid on k6vasti t66d teinud ja enam v2hem kogu ala on l2bi t66tatud. K2isime sealses vastavatud muuseumis, vaatsime filmi ning jalutasime rusuvas aias haudade vahel, kus osadel teeradadel olid inimluud ja kondid n2ha, mis vihmaga aastast-aastasse ykshaaval maapinnale kerkisid! Veetsime seal paar m6tliku tundi ning asusime tagasi vurama et veel samal p2eval ka SI-21 vanglasse j6uda ja k6ik selle uskumatuna n2iva l2hiajaloo korraga l2bi elada. No v2ga kaugele me ei j6udnud, sest Triinu ratta kumm oli ootamatult tyhjaks saanud (ma koguaeg vaatasin tagant, et miks tema niimoodi punnib, mul on nii kerge s6ita) ning tee22rses garaazis pumpamine ei aidanud kuidagi. V6tsime siis tuktuki (j2lle :)) ning s6isime linna. Viisime rattad, saime tagastisraha k2tte ning sammusime m66da t2navaid, et ikka oma p2evakava l2bi teha. Ning j6udsimegi pool tundi enne ametliku sulgemist endise p6hikooli juurde, millest 1976 aastal oli endine munk, Pariisis 6ppinud ja hiljem ajalugu ning geograafiat ise koolis 6petanud Pol Pot teinud karmi reziimiga ylekuulamisvangla. See oli v2ga raske ja sygav kogemus - piinamisruumid oli j2etud nii nagu nad olid, vaid illustreerivad pildid seintele lisatud ning terve yks maja oli t2is ohvrite pilte - haritud kamboodza inimesi - kes kommunistlikule reziimile jalgu j2id ning masshaudadesse oma tee leidsid! No ei hakka detailidesse laskuma aga muuseum oli v2ga lihtne ja m6juv ning lihtsalt uskumatu! Olles v2sinud p2vast, kurnatud k6huh2dadest ning rusutud p2eval n2htud ajaloost l2ksime p2rast yht 6lut ja kerget 6htus66ki magama!

J2rgmine hommik pakkisime end kuidagi kokku, tegime linnas v2ikese jalutusk2igu ja saiase hommikus66gi, et k6ht kinni j22ks l6puks ;) ning enne kui arugi saime, avastasime end taas bussist teel Siem Reapi poole. S6it oli enamv2hem valutu ja 6htuks olimegi kohal. Mingi tuk-tuki mees rabas meid peale ja viis linna, leidsime kohe hotelli ja 22.00 olime 6lle taga restoranis ning vaatasime Lara Crofti seiklusi telekast! Millegip2rast vale osa - Angkor Wat on II osas!

J2rgsmie p2eva puhkasime, kogusime j6udu, m6nulesime turistikohvikutes ja nautisime nende koloniaalarhitektuuri. Ja nagu ikka, yritasime ka raamatuid lugeda aga sa on m6neti vaevaline olnnud kogu reisi v2ltel - kahel kanal on koguaeg midagi arutada! Igatahes valmistusime ning 1.detsember 2009 4.30 helises 2ratus, mis ajas meid voodist pysti, riided selga ning rattaid laenutama. Umbes 5 hommikul vurasime kottpimedate t2navate vahel ning 6-8km hiljem olime uhke Angkor Wat (ehk siis uhket 1000 p.Kr ehitatud templitekompleksi. m2rkus - samal ajal kui seal elas 1 000 000 inimest, elas Londonis 50 000) enda juures et seal p2ikeseloojangut vaadata. No miskit erilist seal nyyd ei olnud aga lohutasime end sellega, et saime v2hemalt vara ylesse! Ja j2rgmised 12 h veetsime ringi vurades erinevates templites, igal pool oma piletit n2idates, kuhu nad 5.30 hommikul ka meie uniste n2gudega pildid peale olid printinud. Me j6udisme j2relduseni, et yhest pikast p2evast on kyllalt, sest mingi hetk ikka tydinesime 2ra ja enam ei jaksanud seal seigelda. Aga Angkor ise oli minu lemmik ning triinule meeldis sadu n2gusi t2is Bayon,mis oli yleyldse v2ga vahva. Veel oli v2ga lahedaid ja pilte tegime ka mehiselt aga mis ma siin ikka neid ymber jutustada yritan. Vahepeal, kui 2ra v2sisime tegime l6una ja 6llepeatuse - isegi seal saime kaubelda - ning siis vurasime j2lle edasi. V6imas ja yks rohkemini s2ilinud oli loomulikult ennist mainitud Lara Crofti tempel, kus siis Tomb raider II filmitud on. Mulle meeldis see oma rohelisuse ehk siis hallituse p2rast ;) Yks m6nus korralik rattas6it tuli sellest p2evast ning arvestasime et yks 40km saime vist seljataha j2etud.

6htul tegime suure&6nneliku pitsa, s6ime kahe peale grillitud konna ning l2ksime 6nnelikult magama. Ning peab veel mainima, et kui Siem Reapi n6rgaks kyljeks on liigne turistidele orienteeritus,siis tugevaks kyljeks on odav 6llehind! v2ga m6istlik! Ja meie konna sain ka ise v2lja valida paari valmis marineeritud looma seast!

J2rgmisel hommikul olime kokku leppinud kohtingu ja s6iduhinna oma tuk-tuk juhiga ning kell 7 hommikul asusime teele, et natuke eemal asetsevat templit uurida, 70km linnast asuv Beng Malea oli meie sihtkoht. S6it sinna oli m6nus - istusime m6nusalt lahtises tuk-tukis, juuksed tuules lehvimas ning nautisin hommikut ja ymbritsevat saginat! Ning seda enam nautisin ma seda, kui Triinu pea Lonely Planteist v2lja t6stis ja kysis, et kas ma olen yldse j2lginud, kuhu see juht meid viib. Noh, pidin naeru p2rast s6idukist v2lja kukkuma!

Beng Malea oli suur ja v6imas, v6rreldes paljude teistega, mida n2gime eelmine p2ev. Ja saime m6nusalt ronida seal sees ja igasuguste v6lvide all jalutada, mis siiani h2sti s2ilinud olid. Ja kuidagi juhtus nii, et yks giid ronis meile ise teejuhiks ja n2itas meile igasugu radu. See oli ka ainuke tema funktsioon, sest inglise keelt ta ei osanud, nii et me oma klassikalist syvaintervjuud teostada ei saanud. Aga taaskord - eks pildid r22givad rohkem kui s6nad!

Ning j2rgmine p2ev pakkisme oma kotid taas sisse, saime odavad 4dollarised piletid piirile ning olime valmis oma Tai seikluseks...
Noh, sellest piiriyletusest sai muidugi oma seiklus, aga seda siis j2rgmine kord ;)

Roosa 2mbriga l2bi ylej22nud kommunistliku Laose!

No tegelikult ei olnud mingeid nii uskumatuid p66rdeid, lihtsalt enamus linna ja kylalistemaju oli unne suikunud kui meie oma suurte seljakottidega sinna j6udsime. Ja siis me koputasime m6ndadele ustele ja uurisime m6nes teises kohas hindu ja ei olnud nagu miskit toredat. K6mpisime aga m66da j6e22rt edasi kuni j6udsime yhte vahvasse kylalistemajja kus keskel oli aiake ja 6llekylmkapp. k6ik nagu sobis aga kuna kell oli 2 saanud, polnud aga kedagi, kes meile infot annaks. 6nneks kolistasime ja r22kisime oma veidras keeles piisavalt k6vasti, et austraalane Sean ajas end 5 teki alt v2lja (ise hiljem r22kis, v2ga jahe 66 oli) ja juhtumisi oli tal ka v2ga armas tuba meile anda. P2rast pikka transpordip2eva ning 3 p2eva kylma vett kylmas pohjas oli soe duss nagu paradiis. Uni tuli magus!

J2rgmise p2va lihtsalt puhkasime - lugesime oma verandal v6rkkiiges, avastasime toredaid restorane ja magasime maitsvat l6unaund. Ning 2rgates tundsime, et on aeg avada mu austraaliast kaasaveetud veinipudel (mida ma siis 3 n2dalat kotis olin vedanud). Enne aga tegime linnapeal tiiru - kypsised, kyynlad, juust,bagettid ja mangod leidsime k6ik ylesse - ja kuigi oli plaanis veeta 6htu romantiliselt oma terrasil, veetsime selle Seani ja uk noormehe Kimi seltsis seal samas aiakeses ning jagasime oma head-paremat meeldiva vestluse eest. Ning veinipudeli ning m6ne 6lle edenedes leidsime ka rahategemis idee, ehk siis Seani lahkel loal s2ttisime j2rgmisel p2eval tema aia keskele ylesse oma telgi, et kui huvilisi on, seda 66majana v2lja rentida. Silti ei teinud ja sinna ilmselt meie plaan toppama j2i, sest keegi polnud 3 p2eva jooksul huvitatud. Aga proovida v6is...

Pyhap2eval rentisime rattad ning tegime vurades ymbruskonna kyladele ja m2gedele-koobastele tiiru peale. Allam2ge kylades olin ma p2ris kindlasti kyla kiireim rattur ja s22stu m6ttes ei maksnud me kohalike sildade yletamise eest, vaid ronisime ikka ise p6lvini veest l2bi rattad k2evangus. Palju kanu pidime alla ajama, sest nad olid t6esti rumalad ja kogu tee h6ikasime meid tervitavatele lastele oskuslikult "Sabaidee" vastu. Kohalikud on v2ga viisakad, s6bralikud ja tervitavad alati! Rattad viisime kella 18.00 tagasi nagu pidime, millele j2rgnes duss ja 6htus66k ning esimene 2mber, meie uus lemmik. Seal restoranis v6tsime roosa 2mbri laolao riisiviskit laimi ja sprite'ga. Ja veel yhe. Ja siis jalutasime linnapeal, kuni j6udsime bucket bar'i (spetsiaalsesse 2mbri baari) ning tegime yhe veel. 6nn naeratas meile, sest t2ringut veeretades sain 6, mis t2hendas tasuta seda sama suuremahulist kokteili ning p2rast seda otsustasime veel yhe teha :) Ja siis laulsimegi yle baari Kings of Lioni repertuaari ja rokkisime kella 01.00 ajal kodupoole. Sest p6hipidutsemise olime planeerinud pyhap2eva peale, et teha kurikuulsat "tubingut"!

Esmasp2eva hommikul siis peitsime passid ja rahakotid voodite alla ja raamatute vahele ning p2evitusriided seljas vantsisime uksest v2lja. Seanilt uurides kuidas v2rk k2ib ja kust tube (suuri kummir6ngaid, millega siis vees edasi liikuda ja hullata saab), selgitas tema et tegelikult on see raha raiskamine, sest j6e22rsetesse baaridesse saab ka niisama jalgsi ja kes see ikka seda tubingut seal teeb - raharaiskamine ja lisakoorem. Niisiis hoidsime 6lleraha kokku ja vantsisime niisama 6km m66da riigi suurimat maanteed kohaliku meelelahutuskeskusse. Sinna l2histele aga j2i orgaaniline kitsefarm igasuguste muude huvitatvate keskkokkas6bralike tegevustega, nii et k6igepealt uudistasime seal tunnikese ringi ning j2tsime pool oma kaasav6etud 2mbrirahast sinna Mulberry (?) tee ja v2rske kitsejuustu v6ileiva eest. N2mmN2mm.
No ja siis vantsisime tubima ehk istusime esimesse baari, v6tsime 2mbri laolaod millegagi ja vaatasime kymneid noori (et mitte 6elda lapsi, vanemad prouad arvasid) yle maailma raha maha joomas ja tantsimas. P2ris naljakas oli, kui arvestada et kell oli 15.00 p2eval. J2rgmine p2ev raha v2lja v6ttes, kuulsime kuidas kaks blondi piigat eelmise p2eva staaridest vaatasid oma pangakontosi ja arvasid, et oleks vaja emale helistada:)
P2v l2ks muidu oodatust valutumalt kui v2lja arvata, et maksime 2 h eest pea 100kr ja see et Triinu l6hkus oma prillid 2ra ning tagatipuks kaotas ka lahti tulnud sanga 2ra. Nyyd k2ib ta oma yhe sangaga disainprillidega;) Aga roosa 2mbri v6tisme j6ebaarist kyll kaasa, mis nyyd meiega kotis kaasas seikleb!
Ja siis avastasime end taas bussis... Vang Viengist 4h Vientiane (olime bussijaamas kohalikus s66gikohas pardimaksa ja riisi syyes t2ielik furoor) ... sealt 66buss (vooditega!!6htus66k,lutsukommi ja m2rjad r2tid hinna sees!! Saime kaisus magada, sest nii kitsas oli ja natuke kylmkapp ka sest nad on jube vaimustuses oma konditsioneeridest, aga meil olid magamiskotid) Paksesse. Ning 6 hommikul olimegi kohal, tegime hommikus66gi ja pidasime aru, et mis edasi! pakse ei olnud v2ga vaimustust pakkuv ja tuktuki mehed olid v2ga rahaahned, nii et j2tsime uhked kosed sel korral vaatamata (m6tlesime kyll ise rollerit rentida aga selgus et me kumbki ei oska s6ita ning triinu ei tahtnud isegi proovida. Moosisime mingi noore kuti laenutusest 2ra kes mulle proovida andis kuid p2rast seda kui otse vastassuunda tormasin ja peaaegu avarii tegin 3m jooksul, keeldus ta meile neid rentimast ;)). No mis siis ikka muud kui edasi ning v6tsime plaani hoopis omaaegse Laose kuningriigi keskuse Chmapasaki oma eel- Angkori aegsete Wat Phu templi j22nustega. Kimasime bussijaama, tegime kindlaks milline buss ja mis kell ning l2ksime turule nuudlisuppi s66ma ja 6lut jooma. Olime kohalikus s66gikohas t2ielik sensatsioon ;)

Champasak j2i poolele maale meile vajaliku piiri poole, nii et sobis ilusti plaani. ega me p2ris kindlad ei olnud, kuhu kaugele see buss meid viib, aga l2ks nii et isegi praamis6it oli hinna sees, sest omaaegne kuningriigi keskus asus yle Mekongi. No praamiks on seda natuke palju nimetatud, siuke ujuv laadismisild pigem suurte aukudega aga mahtusime k6ik 6-8 autoga tihedalt peale ja ylej22nud praam s6i ka korvikestega ringi k2ivatelt t2didelt ostetud nuudlisuppi aga meie loobusime, sest k6hud Mekongiks vist veel valmis pole. Kui praam randuma hakkas, pesid t2did n6ud Hiina poolt tulevas j6es (loe:kanalisatsioonis) 2ra, ning k6ik oli j2rgmiste s6itjate jaoks p6him6tteliselt valmis. Leidisme endale v2ga odava ja lihtsa kylalistemaja ning nautisime kylma yhisdussi m6nusi.
Champasak on t2nap2vaks pisike kyla, kus hiigelaegadest eriti midagi s2ilinud ei ole (peale koloniaalarhitektuuri peatat2aval) ja inglise keel on kyllaltki tundmatu ning p2rast 18.00 kylas kyll elektrit on, kuid kuna t2navavalgustus puudub on hirmus pime ja miljonid s22sed-muud lendurid ymbritsevad rippuvaid elektripirne. S66mas tasub k2ia enne pimedat yhes6naga, sest malaariapilved on p2ris hirmutavad ja hiljem sygelevad ;) J2rgmisel p2val rentisime rattad ning vurasime 10km eemal asuvatesse templi varemetsse, mis on igati v22rt kylastamist, kuna pool nendest asuvad m2e jalmil ja vaade v2ga vaikne, rahulik ja imelilus. Aga vast tasub enne Angkor Wati ikka minna, sest muidu v6ib mulje olematu olla ;) Veetsime p2va seal chillides, raamatuid lugedes, maailmaasju arutades ning siis kimasime tagasi 6llele ja korraks ka kyla ainukesse 3 arvutiga internetipunkti.
Ning reedel pakkisime varakult kompsud, maksime pisikese hoteeliarve ning h22letasime maha m66duva tuk-tuk bussi. Oli aeg edasi piiri poole liikuda ning selle p2va jooksul liikusime lausa 5 erineva transportvahendiga. TukTukbuss viis meid maante22rsesse kylla, kus plaanisime hommikut syya ning v6tsime alustuseks juba paki joogijogurtit, kui ootamatult peatus meie nina ees pooltyhi buss, kes kohe kaht valget seljakottidega tsikki n2hes kasutas v6imalust - kuhu minek, kohe viime :) Saime enamv2hem hinna kaubelda ning algas tee piiri poole. Buss peatus teepeal mitmetes turistikohtades ning mingi hetk teatasid bussimehed, et nyyd edasi l2heb teekond mootorratastega. No mis seal ikka - v2ikesed kohalikud onud v6tsid meie suured kotid jalgevahele, ise hyppasime taha pingile ning p6rutasime rolleritega piirile, kus p2rast dollari v2ljak2imist saime riigist lahkumis templi ning l6ppes meie kahen2dalane seiklus imevahvas Laoses!
I'll be back!

Laos on SINU j2rgmine reisisihtkoht!

Tyhja sest malaisiast, Towerites k2isin 2ra ja 6lu oli jube kallis. LAOS on riik, millest on p6hjust r22kida, sest siin on t6esti v22ga tore!!

14.11 hommikul pealinna Vientiane j6udes saime kohe aru, et see koht on meile! Lennujaamast saime kohe viisad passi 30 dollari eest ning passikontrollis on oli v2ga vaimustunud mu passipiltidest, mis kaante vahel vedelesid. Punased juuksed on siin hitt ja mina olin "very beautiful". Lennujaamast marssisime oma uued kalamehe tyypi pyksid jalas (Triinul oranzid, minul hall-sinised) v2lja, k6ikidest taksodest m66da ja alustasime j6hkrad tingimispoliitikat! 5 dollarilt saime l6puks hinna 2-le ja nii alustasime oma esimest tuk-tuki s6itu pealinna poole!

Esimeseks peatuseks sai raamatupood, kust koopiamasina abil valminud Dan Browne ostsime ja yhe ameeriklase p2evikuvormis Laoseiklused samuti. Kuidagi on praeguseks hetkeks nii juhtunud, et oleme kahe peale 8 raamatut kokku ostnud ja vaeme neid nagu kaamlid, sest kohe kuidagi ei taha yhestki loobuda. Varsti saame osad l2bi, eks siis j2tame kuhugi j2rgmisetele... Teiseks ylesandeks oli leida 66maja ning Lonely Planeti soovituse abil me selle leidsime. Tagant j2rele m6eldes oli tegu ikka v2ga jubeda kohaga, mille eest me kyll v2ga palju ei maksnud aga ikka v2he ka ei maksnud. P2evad veetsime kohvikutes raamatud nautides, kohaliku 6llega tutvudes (BeerLao on suurep2rane ja hea hinnga 6lu, soovitused!!), masaazis k2ies ja maailmaasju arutades. M6nes Watis (ehk templis) k2isime ka ning hakkasime vaikselt reisiplaani paika panema! Ohtlike harrastuste kindlustuse tegime ka endale aga siiani oleme ikka v2ga lihtsat elu elanud ja ise niisama ringi jalutanud. Ning 15.novembri 6htul k6mpisime seljakotid seljas bussijaama (sest sealt on odavam osta pileteid kui reisiagentuuridest), 6eldes sadadele tuk-tukidele teepeal EI. Algas S22stureis ja ees ootas 9 tnnine 6ine bussis6it Luang Prabangi!

No muidugi sai sellest hoopis 12h, mis oli t2ielik naljanumber. Buss l2ks katki jaamast v2lja keerates ning paari kilomeetri p2rast ootas meid uus buss, kuhu siis maantee 22res ymber kolisime. Meie pidasime ikka imeilusti vastu sellel k22nulisel m2giteel ning profylaktika m6ttes olime enne ka ingveri tabletid sisse v6tnud, kuid m6ned kohalikud nii tugevad ei olnud. Minu vastasistmel olev mees veetis selle 500 km (12h jah?) oksendades oma sisikonda v2lja ja sama tegid m6ned teised. Seda tunde pealt kuulates otsustasime ingverit l2heduses hoida ja ka tulevikus ennetust66d teha enne pikemaid bussis6ite! Kohale j6udsime 8 hommikul ning siis suundusime oma bussist saadud uue s6brannaga ( hollandi tydrukuga kes yksi reisis, kuid enne 10 n2dalat malaisias vabatahtliku t66d teinud oli) hommikut s66ma ja 66maja jahile. V6tsime ta heaga kampa, sest nii oli odavam nii talle kui meile ja l6puks leidsime suht m6istliku hinna ja tasuta banaanidega kylalistemaja, kuhu koos sisse kolisime. Nautisime pesemism6nusi, pakkisime asjad lahti ning et mitte p2eva raisku lasta, asusime tegudele!

Esimeseks plaaniks sai 32km linnast v2ljas asuvat koske ja ujumiskohta kylastada. Rebisime t2navalt tuk-tuk juhi ning tegime kaupa - j6udsime kokkuleppele et leiame paar inimest veel ja saame hea hinnaga. Kohe t2navanurgalt h6ikasime endaga kaasa ameeriklanna Libby (kellega hollandi Suzanna p2rast Vietnamis edasi reisis) ning kuna p2rast m6ningast tiirutamist linnapeal juhil rohkem rahvast kaasa meelitada ei 6nnestunud, l2ks s6iduks. Kohapeal veetsime aega kose otsa ronides (mis v6ttis p2is l2bi), karusi taastuskeskuse aja tagant piiludes ja allikates supeldes ning kuidagi saime 3h sisustatud. Igatahes s6ime pargi ukse taga taignasse kypsetatud banaane ja Pau'd ( hiina lihaleib), tegime yhe kosutava 6lle ning s6itsime linnapoole tagasi.

Luang Prabang on v2ga armas v2ike turistilinnake,kus t2nu sellele on kyll k6ik natuke kallim kui pealinnas, kuid samas on v2ga uhke 66turg, kus kindlasti ringi uidata tasub! Sealt leidsime neljakesi ka vahva taimetoitlaste buffee, kus u 5kr s6ime m6nusalt k6hud nuudliroogasi t2is ning tutvusime just Burmast saabunud belgia paariga. Vahva 6htu, mille l6petasime kodus kohalikust samakaga mangokokteile tehes ja juttu r22kides.

J2rgmine p2ev magasime end m6nuga eelmise 66 bussi6udustest v2lja ning veetsime vihmase p2eva m66da erinevaid templeid jalutades ning Buddismiga tutvudes. Kuidagi leidsime ka vahva bambuse silla, kus juhtasid sildid yle silla asuva kyla poole ning seda otsustasime uudistama minna. Silda yletades saime jutule yhe noviitsiga (ehk munga6pilasega) imeilusas s2ravas oranzis mungaryys ning kuna ta ise v2ga tahtis meiega vestelda, siis tegime temaga p6him6tteliselt syvaintervjuu :) No ikka uudishimu sai kommetest korralikult v6itu! Ning 6htul kylastasime taas turgu, et silmaj22nud suveniiridega kaupa teha ning odavat buffeed kylastada. No kaup sai tehtud ja kuidagi nii l2ks et s66gilaua taga saime j2lle uued tuttavad - ameerika paar, kes juba pool aastat reisinud ja sama palju ees. No mis viga reisida, kui naispool perest oli elukutseline pokkerim2ngija, kes igal hommikul kohvitassi taga lisaraha teenis :) igatahes saime nendega m6nusalt jutule ning saatsime nad lausa koju, et neilt 3 lisaraamatut saada (no kuidas saab toredale lugemisvarale Ei 6elda :)). Ja juba oleme k6ik teepeal kohatud inimesed endale facebookis s6braks lisanud, sest kuidas muidu me neile eesti tuure korraldame. K6IK on tulemas :)

J2rgmine hommik 2rkasime varavara, et n2ha Laose linnakest hommikutoimetusi ehk peamiselt seda, kuidas s2ravoranzides ryydes mungad templitest alla linnat2navatele tulevad ja kohalikelt s66gikraami vastu v6tavad. Vaade oli iseenesest imeilus ja huvitav, kui ainult krt turiste poleks maailmas olemas :) !!!! Yhes6naga, hoolimata sellest, et k6ikide templite juures oli palve, hoida distantsi ja olla aupaklik, ronisid inimesed munkadele kylje alla ja teele ette et v2lgu neist pilti teha ja see oli 22rtult kole. Kohe nii 6udne et ma tahtsin p2ris mitmele minna 6lale koputama ja kombeid 6petada :) Aga vaade oli vahva - p2ikeset6usu saatel saabuvad hanereas mungad, kellel t2nval p6lvitavad elanikud bambusetopsikestesse riisi ja muud head-paremat poetavad!
Koju tagasi j6udes keerasime veel korraks magama, siis v6tsime viimas dussi, pakkisime kotid ja matkasime pisikese 1,5 inimese istekohaga tuktukiga, mille mootor meie ja meie raskuse all pidi peaaegu otsad andma, bussijaama poole, et s6ita yles p6hja ja t6eliste Laose kylade ja inimestega kohtuda! Buss ehk natuke suurem lahtine tuktuk juba ootas, kui kohale j6udisme, ning Triinu l2ks pileteid ostma ja mina uurima, kas ikka mahume, sest m6lemal pool olevad pingid olid t2is ja 10 inimest peal. V2ga naiivne meist, sest kokkuv2ttes istusime seal 22kesi ehk siis inimesed 3 suure apelsiini kasti otsas mis ka peale laaditi, suurte kottide otsas, p6randal, auto tagumise 22re peal ja peaaegu yksteise syles. Ning kombe kohaselt jagasime k6ike, mis kaasas oli - yks austria mees oli suure paki kypsiseid endale nosimiseks kaasa ostnud ning viisaka inimesena pakkus k6igile mis t2hendab et t6epoolest j2i talle endale kuidagi ka yks maitsmiseks. Igatahes 4h kihutasime, nii et tolmu lendas ning l6puks olimegi kohal olles teepeal hunniku reisijaid maha pannud ja peale v6tnud. Sealt edasi saime kohe endale laevale piletid, sest kylla kuhu plaanisime minna, sai ainult veeteed m66da. Tunnikese transportide vahel veetsime kylarestoranis (ja igas kylas neid on, t2histatud BeerLao kollase sildiga) stiky rice suues ning kella 16.30 j6udsime 4 suurt matratsit laevakatusel ja klaasvitriin pagasiks planeeritud Muang Ngoi Neua kylla. Olime t2iesti l2bi kylmunud, sest hetkel oli Laost tabanud 35 soojakraadi asemel vihmapilved ja jaheduslaine, nii et p2rast 66maja leidmist panime k6ige soojem riided selga, tegime kerge uinaku ning l2ksime kalda22rsesse restorani teed jooma, pardist valmistatud larpi s66ma ja raamatuid lugema. Viimast on 6htuti v6imalik teha 18.00-22.00 vahel, sest siis on kyla 6nnistatud elektriga!
J2rgmine p2ev tegime hommikused pannkoogid ja teed, vaatasime kohalikut turismihytist kaarti ning veetsime p2eva m66da kohalike kylateid ja riisip6lde jalutades ning eemal asuvaid kylasi uudistades. Vahepeal, kui palav hakkas, tegime restoranis maitsva 6lle (jah, ka seal kus keegi inglise keelt ei r22gi, on siiski restoranid) ning kui kylm hakkas otsisime p6uest pudeli sooja pipranapsu. Vaated oli vahvad - m2gede vahel riisip6llud, kyll vettinud ja kollased hetkel ning buffalo aiad kuhu ka m6ned korrad 2ra eksisime, m2gede otsas yksikud onnid ning r66msalt Sabaidee hyydvad lapsed ymberringi. Nii me selle 5h seal ringi myttasime, yksteist pildistasime ja maailma asju paika panime... 6htul maistev stiky rice ja kookosepiimaga wokitud juurviljad, tee ja raamat!
Kuna ilmad olid j2tkuvalt jahedad ja pipranapsu varu on siiski piiratud, otsustasime j2rgmine hommik tagasi alla l6unapoole tulema hakata. Kuna t2dil l2ks banaanipannkookidega niipalju aega, pidime paadist peaaegu maha j22ma. Reaalselt seda ohtu kyll pole, sest kui v2ljumisaeg on 9.30, siis t2hendab see, et laevamehed hakkavad sel ajal alles paadi poole liikuma. Sel hommikul oli natuke teisiti - laev oli puupysti turiste t2is, kuid meid mahutati sinna kuhja otsa kuidagi 2ra ning algaski meie transpordip2ev tagasi Luang Prapangi ning seal edasi 16.30 bussiga alla 150km enne Vientieni asuva turistilinnakese Vang Viengi poole. Pidime j6udma sinna 23.00 6htul ning arvestasime et saame sel kellaajal veel ilusti endale 66maja leida...

...kuid j6udsime kohale 1.20 hommikul, mis andis asjale hoopis uue p66rde :)
Hoian teid p6nevuses, kohtume peatselt!

Singapur avastatud, ees Laos,Kamboodza,Tai ja Malaisia vihmametsad

Singapur oli imeline vahemaandumine v2ga turvalise ja uinutava austraalia ja p6neva aasia vahel - kesklinn oli v2ga l22nelik ja kohati valgeid inimesi rohkem ning 22reosad piisavalt r2pased ja "aasialikud".Nagu filmis noh!
Lend j6udis 4.novembri 6htul kell 21.00 ja esimese asjana lennujaamas n2gin prantslasest t66kaaslast darwini p2evilt. No maailm on v2ike!!! Vahetasin natuke raha, kasutasin Singapuri imelihtsat ja imeodavat ja imepuhast Yhistransporti ning s6itsin peatusse, kus teadsin oma hosteli olevat. No ma t6esti ei tea, mis kehaosaga ma m6tlesin - olin internetis endale koha bookinud, kuid kinnitust polnud mailile saanud, niisiis ei olnud ka aadressi yles kirjutanud, nii ma siis avastadin end sealt peatusest kell 22.30. T2ielik lammas, kimasin siis oma kohvrite ja ylej22nud 3 kotiga ringi, tilkudes higist ja yritasin meenutada kus see seal kaardil asus jne. P2rast seda kui olin kvartalile 3 tiiru peale teinud, vastas 6de l6puks s6numile ja sain aadressi. Kimasin siis sinna, oma higihaisu uppudes ja j6udsin 23.30 kohale. Loomulikult ei olnud nad mu reserveeringut saanud ja loomulikult ei olnud neil odavamas neljakohalises toas kohti (hiljem n2gin kuidas yks selline oli t2esti tyhi!!!!), nii et pidin kahesesse tuppa kolima yhe hiina naisterahva juurde, kes p2riselt elas seal aknata toas ja keetis oma imelikke oa-herne-mingiasjaveel leotisi seal. Viskasin siis oma asjad sinna, pakkisin seljakotti vajalikuma kraami (t2nud Megile koti eest, super kasulik-asjalik) ning l2ksin ymbruskonda vett ostma ja tujama ning r22kisin emaga 30min l2bi skype juttu (v2ga oluline fakt). Umbkeelne hiinlanna j2i meiki tegema ning ma olin p2ris kindel et tema jaoks oli aeg t66le minna. Kuid umbes tund hiljem tagasi minnes ta siiski magas ning meie kehakeele vestlustest tuli v2lja et ta oli Singapuris mingit "managmenti" asja 6ppimas ning p2evad l2bi veetis ta toas vihikuid ymber kirjutades. No p2ris frukt oli ta ikka!
J2rgnevad kaks p2eva tujasin linnas ringi, nii et jalad krambis, sest ega ma ju yhistranspordi peale raha ja aega ei taha kulutada vaid ikka igale poole ise... ja siis p2rast j2lle ei j6ua 2ra kirjuda, kuidas Marjal s22remarjad valutavad jne. K2isin vaaterattaga s6itmas ja k6iki ilusaid brittide ehitatud maju vaatamas. Loomulikult k2isin ka linna symboli merel6vi juures ning vaatasin siis t6tt loomaga, keda Sumatra print sellel saarel n2gi ning mille p6hjal otsustas et sinna tuleks rajada linn. Istusin maha, puhkasin jalga ja nautisin vaadet, kui j2rsku yks malaisia-indoneesi-kuskilt sealt p2rit turisimigrupist vanem t2di arvas et v6iks valge suure naisega pilti teha. Ja nii ta l2ks, et sajandeid pildistatud l6vi kaotas oma t2helepanu ning mina v2hemalt 10 inimese fotoalbumisse j2lle p22sesin (olde aegadest olen kindlasti juba miljonis, kogenud fotomodell)!
J2rgmise p2eva hommikupooliku veetsin paperiasju ajades ehk siis dokumentidest kinnitatud koopiaid tehes, et oma maksuasju asutraalias ajama hakata. Sain muidugi shoki, sest maksin yle 500kr nende eest ning kahjuks ei j22nud see p2eva ainukeseks finantsshokiks. Ylej22nud p2rastl6una veetsin Orchard roudil ehk kohalikus kaubanduspiirkonnas ringi liikudes. No mmaammmmma miiaaa.... mina oma teadmatuses ja lonely planeti puudulikuses m6tlesin et tegu on sellise turu tyypi kauabdnust2navaga agaaga v2ga vale arusaam. Natuke oli putkakesi ka, aga kujutage nyyd ette kui korrutate Viru keskuse 4ga, lisate kaks sama suurt keldrikorrust ning panete selliseid kaubamaju 6 tykki m6lemale poole t2navat ning palmis ja pirakad j6ulukanistused ning Hiltonid sinna vahele! Umbes selline oli see pilt, mida n2gin kui paar minutit p2rast rongilt maha astumist toibusin ja n2gemisv6ime tagasi sain! Igatahes, t2helepanu k6ik shopahoolikud - see on teie linn! v6i siis ei ole, kui v66rutusravil olete aga iga rongipautuse kohale on ehitatud kaubamaja ning kui teile Orchardi esimese kaubamaja m6nes poes midagi silma j2i ja meelest 2ra ei l2he, saate selle j2rgmisest selle siiski endale soetada. v6i kui seal teie numbrit pole, siis 2rge muretsega j2rgmises kindlasti on!!! 6htu l6petasin Singapur Riveri 22res yhes turisti restoranis konnajalgu syyes (ja sisseviskaja lubas 20% allahindlust) ning ilusat vaadet nautides, endal syda samal ajal arve p2rast verd tilkudes. Aga ei...arve ei olnud selle s66maaja suurim shokk... keset maistvaid konnajalgu ja vahvat raamatut Botswana naisdetektiividest saabus minu telefoni m66da imeilusat tuledes j6ekallast s6num s6bralt EMT, et mulle on u 1200kr suurune vahearve koostatud (ja mitu korda kalendrit kontrollides sai selgeks et siis 6 p2eva eest). M6tlesin ka m6tlesin ja siis j2gasin lahti, et ema enam SKYPEst helistada ei saa - mina maksin 30kr minut vahe!!! T2ielik krahh p2ev!!! Ja siis saabus 6uduste 66, kuna m6tlesin oma stressi m6tteid ja arvutasin reisirahasi ning und kuidagi ei tuknud. Hiinlannal vist ka mitte sel 66l, sest peale selle et ta krooksus ja peeretas nagu igal 66l (norskamist siis seekord 6nneks polnud) l2ks tal sel 66l kaks korda k6ht tyhjaks, kui ta oma keeduaparaadi sisse lylitas ja oma suurep2rasel l6hnava leotise yles soojendas. Ning p2rast maitsvat k6hut2it oli v2ga m2nus oma s2rmi ja varbaid ja muid konte raksutada! Elagu! Pluss mul oli t2ielik paranoia et ta tahtis sel 66l mu rahakotti ja passi 2ra varastada :)

Laup2eva veetsin stressates ja raha kokku hoides - paistes jalgu puhates Singapuri botaanika ajas. Murul pikali, lugesin raamatut ja kuulasin j2rve 22res helikojas harjutavaid ooperilauljaid. vahepeal jalutasin ringi ja siis j2lle m6nulesin p2ikese k2es! Ning orhidee ajas k2isin, imeilusaid orhideesi vaatamas! Soovitan!
Pyhap2eval siis tujasin veel m66da linna, kuhu polnud j6udnud ja s6itsin sadamasse, kus kaubanduskeksuse terrassil v6tsin suure tassi head kohvi ja kooki ning lugesin oma raamatu l6puni! Ning siis ostsin monoraili pileti ning s6itsin yle mere Sentosa saarele, mis on siis kohalik meelelahutuskeskus. Saar on t2is teemaparke ja Singapuri teemalisi erinevaid atraktsioone ja muuseumi tyypi asutusi. Mina neid kalli raha eest kylastada ei raatsinud, kuid kui j2rgmine kord seda teha peaksin otsustama on juba v6imlus kylastada ylisuurt kasiinot ja Universial Studio teemaparki, mis peaksid valmima aastaks 2010. Ka on seal teisel pool saart rannad, kus saab rentida toole ja juua kokteili v6i niisama ilma nendetada odavalt liival peesitada. Vaade on merele. merele kus on korraga kymneid suuri kaubalaevu ja tankreid, mis k6ik seda vett reostavad, samal ajal kui su lapsed seal hullavad. Lonkisin seal saarekesel ringi ning lahkusin just ajal, kui hakkas etendus Sounds of the Sea, mis on saare hetkene hittoode ehk kokkuv6tvalt "kalamuusikal".
Ja siis lonkisin koju, et veel viimast korda pesu pesta ja kohver v2ga osavalt pakkida, sest j2rgmine p2ev oli j2lle lennata vaja.... kust ma peaagu pidin maha j22ma. Ja mina ei olnud v2ga syydi, AirAsia j2rjeorrad olid niiii pikad ning kuigi pilet k2skis kohal olla v2hemalt 45min enne, olin ma kyll tunnike varem, pidin ikka toredaid inimesi otsima, et vahele trygida. See napilt tehtud, ootasin sada aastat passij2rjekorras ja siis kimasin jooksuga oma v2ravasse. Of course ei olnud lennukidki veel ees, nagu odavlennule kohane aga kellaajaliselt j6udsin ikka ylinapilt. loodame et 6ppisin l6puks ja j2rgmine kord 9mis on siis juba sel laup2eval) olen targem! Aga kohvriga petsin j2lle 2ra, 21,8kg :)

Kuala Lumpurist vast j2rgmine korda aga infoks niipalju, et kuna meie yks t66taja estres sattus samal p2eval KL tulema, orgunnis ta meile selliselt lehelt nagu couchsurfing.com 66maja ning mina, p2ev varem siis olin esimene neiu kohal. Tegu siis kahe ameerika kutiga, kes siin heategevusorganisatsioonis t66tavad ja suures firmamakstavas korteris elavad, kust meile on nyyd yks tuba ja yks vannituba eraldatud. Ka on nad palju siin piirkonnas reisinud, nii et h2id n6uandeid saame s66gi alla ja peale. Aga ameerikalsed on ikka natuke beebid...
Eile k2isime Petrona Towered vaatamas, ikka yliilusad, eriti pimedas ning kogemata vedas meil, nii et saime ka ylesse keskmisele sillale s6ita. tavaliselt seisavad inimesed j2rjekorras hommikul 8.30-10.30 et saada p22su, mis on kyll tasuta kuid komplitseeritud, siis meie l2ksime lihtsalt asja uurima ja juhuslikult kuidagi moodi saime kohe :) Ning suursyndumus ka - olen nyyd vaksineeritus ja umbes poole odavamalt kui eestis. Hepa A ja k6hutyyfus mind ei murrra!! Kyll aga 6llrhinnad, mis on moslemiriigis ikka r66gatud! Kuid 6nneks ostsime piletid laup2eva hommikuks, mil lennuk viib meid siit Laosesse Vientianesse, kust siis vaikselt hakkame allapoole tulema l2bi kambodza. Nende kahe riigi peale plaanime umbes 2 n2dalat koos igasuguste m2gede ja j6gede ja templitega. Edasi novembri l6pust kaks n2dalat p6hja Taid ja l6una Tai saari ja randu ning siis viimane n2dal u 12-17.12 malaisia vihmametsad ja muud ilusad paigad. Ning 18.detsembri hommik tahaks kohal olla Kl, et asjad yritada kuidagi kokku pakkida ning kodupoole tulema tulla!
Eks paistab kuidas kirjutada saan aga seniks - kohtumiseni!

Hyvasti Roheline-Punane manner ja elagu WorkingHoliday!

Jargnev sissekanne tuleb ilma piltiteta ning ilmselt t2is imelikke s6nu, nii et peate ekstra pingutama et loppu jouda, kuid sellel on ka oma pohjus. Nimelt on asjad nii kaugel, et eile l66di mulle passi kaks templit, millest yks oli Austraalia HeadAega ning teine Singapuri TereTulemast ning nyyd olengi enamvahem umbestapselt 24h siinmail ringi k6mpinud!

Oma Austraalia l6pusprudiga sain ilusti hakkama ning ootamatult sain ka kohvri-kaalu-pakkimise eksperdiks ehk siis kui ma esimese lennu eel oma pagasit 2ra andsin, oli seal 7 ylekilo, mis india onule yldse ei meeldinud. 6nneks olin ma ypris purjakil, kuna eelnevad paar tundi veetsin ma oma elukaaslastega hyvasti jattes maitsva k66giga Tai restoranis ning seal yhe ja siis ka teise pudeli punast veini neiu Mirjamiga 2ra lahjendasin! V2ga head veinid olid ja v2ga maitsev s66k! Ja pulmakingad kandsin ka sel 6htul sisse ehk siis 25.oktoobri pidup2eval suudsin l6puni v2lja oma 11cm kontsa peal seista!
Igatahes lennujaamas oli julgel hundil rind maitsvast toidust rasvane ja ilma pikemalt m6tlemata viskasin pea poole oma kraamist Rebecca, kes sama lennuga tuli, kohvrisse! Tegu oli imelise 6ise lennuga ja kuigi minu purjakil pea andis natuke s6ba silmale olime 6 hommikul Brisbane lennujaama j6udes t2iesti kapsad. Oli mul ju ka eelmine oo magamata, kuna selle veetsin viimast korda laudu kraamides unustamatus kasiinosooklas, ning kokkuv6ttes olime 7.30ks, kui oma uhkesse 5 t2rni hotelli j6udsime, omadega p2ris l2bi. Loomulikult ei olnud me kogenud hotellit66tajatena arvestanud, et me kohe oma tuppa ei saa vaid peame umbes 7h ootama, kui check-in hotelli algab, nii et olukord oli p2ris kurnav! 6nneks olid meie kasutuses koik rikkaliku hotelli lisad ning seega kaisime uhkel buffee hommikusoogil, kus veetsime pea 1,5h lihtsalt n2ksides ja kohvi juues ja peesitasime keset hotelli aeda asuva j2rv 22res. Imekombel saime kella 11.00 toa k2tte - teki alla ja magama!

J2rgmise paeva tippsyndmus toimus u 70km eemal Coorey Botanic Gardenis ehk siis botaanikaaia yhes nurgas ning tseremooniaga saime 30 min yhele poole. J2rgnes pildistamine eest ja tagant ja vaene varske abielupaar oli l6pus p2ris v2sinud naeratamast! Aga no kelle syy... Pidustused toimusid sealt u 30km tagasi ja kuidagi juhtus et meie auto oli esimene, mis sinna j6udis. Rebecca tegi imeilusaid pilte veel puutumata laudadest ja y,britsevast aiast ja k6igest muust ning hiljem ka k6igist kolmest k2igust, mis kokkuv6ttes oli juba maniakaalne aga sellegipoolest kunagi kindlasti naitan teile neid. 55 kylalisele oli kaetud valged lauad ja valge kattega toolid ning varvivalik siis lilla-valge, mis k6rval asuva rohelise aiaga ilusti sobis. Vaga suureks m6lluks ei lainud, kuna oli pyhap2eva 6htu ning enamus kylalisi olid vanemad sugulased aga k6ik oli v2ga stiilne ja armas jne.
J2rgmise p2eva v6tsime k6igest hotellis pakutavast viimast ning peesitasime 5h basseini 22res. Minu puhul oli tulemust n2ha aga nagu austraalasele kohane, veetis Rebecca selle aja varju all istudes lyhiksed pyksid trikoo peal. No mine sa nyyd v6ta kinni kumb see parem variant on sest nahav2hk on austraalias kerge tulema aga mina nii m6nusat rannailma k2est lasta ei suutnud!

J2rgmine hommik viis siis hotelli portjee uhke autoga mind ja mu sadat kotti l2hedal asuvasse bussipeatusse, mis oli iseensest p2ris naljakas ning algas mu pea 6h ja ainult 100km l2biv reis Brisbane. J6udsin ilusti kohale ning pilet oli pea 3 korda odavam kui olin arvestanud ehk siis hakkasin oma eelneval laup2eval Novoteli mereandide gurmee buffee raha vaikselt tagasi teenima :) Aga see oli nii hea ju... pluss me arvasime et saame rohkem allahindlust oma t66taja kaardiga, nii et meie pole yldse syydi ;)
Brisbane 2 p2eva m66dus Lonely Planet n2ppus m66da linna tujates, kohvitops teises k2es. P2ris vahva linn oli ning eriti vahva oli, et kursa6de Kristi oma reisikaaslastega (tervitused neile k6igile) tuli sinna samaks p2evaks. No milline on t6en2osus, et me m6lemad ainult 1-2 p2evaks tuleme ja see samale ajale juhtus (p2ris t2naval me ikka seda ei avastanud, olime varem kohtingu kokku leppinud) aga nii see l2ks ja siis k2isin nendega 6htul 6llel. V2ga vahva oli nende seiklusi kuulata ja uute eestlastega oma keeles r22kida! Edasi kulges minu tee Cold Coastile, kus siis 2 p2eva Surfers Paradise nimelises kuurortlinnakeses puhkasin ja rannam6nusi nautisin. Teel sinna sain bussis tuttavaks Meritiga (no kohe tundsin 2ra et eestlane) ja siis esimese 6htu tegime kohe rannas veinijoomise tema ja Annikaga, kes meid juba Surfersis ees ootas! teise p2va 6htul ringi jalutades leidsin vahva ooturu, mida siis viimast korda Austraalias mitu tundi nautisin. Minu hostelis elas veel yks Eesti poiss Hannes, kes nagu muuseas ka Saaremaalt ja Kalmeri-Kristjaniga paar kuud istutas puid siin Victorias, nii et mina ei ole enam p2ris veenunud et Eestis ainult 1,3 miljonit inimest elab - maailma teises otsas kohtab meid iga nurga peal..
Ning 31.oktoober j6udis k2tte nagu naksti, kui pidin j2lle kovrit pakkima. Seekord sain selle 24kg peale ning Jetstari onu oli lahke ja kirjutas kyll Heavy lipiku peale, kuid kaaluks pani 22 ja lisaraha ei tahtnud! Lennuk viis min Sydneysse ehk viimasesse pikemasse peatuspaika enne Aussiest lahkumist. Tee lennujaama ei m66dunud seiklusteta - arvestasin bussis6iduks u 40min ja bussiaega vaadates plaanisin olla lennujaamas u 1,5h varem. Juhtus aga nii et olin bussiaega 8min valesti vaadanud ja tuli v2lja bussis onudega r22kides et l2heb u 1h, et sinna j6uda. No olgu, ametlikult peab siselennul olema kohal v2hemalt 30min varem, nii et 1h oli nagu veel aega. Aga korraks suutis see heaoluyhiskond minus ikkagi paanika tekitada - k6igepealt pani bussijuht meid kuskil keskmises peatuses maha ja ytles et tema nyyd l6petab aga kohe tuleb j2rgmine buss ja v6tab meid peale, no worries. L6puks siis 15min hiljem ta tuligi, mis t2hendab et minu aega j2i sedav6rra v2hemaks, kuni Miami beache nimelise peatuseni, kus 3 noort neiut ytlesid, et neil yks s6branna kohe j6uab, ootaks ta ka 2ra ikka! No ja siis me kogu bussiga ootasime kuni yks "Britney Speariks" riietunud chix sealt end kohale loivas. No igatahes oli korraks ikka paanika aga j6udsin ikka 15min enne laua sulgemist kohale ja sain kogu oma kauba 2ra anda!

Syndey lennujaamast teekond Megi juurde m66dus suuremate syndmusteta, kui v2lja arvata r66666gatu rongipileti hind. K2isin bottleshopist l2bi, v6tsin 2 head veini ja suundusin teisele poole Ancaz Bridge Hornsby t2navale oma uue s6bra Vasco (kes tegelikult juba magas) ja tema vanematega Halloweeni t2histama! Ja nyyd siia maani on minu jaoks mystika, kuhu j2rgnevad p2evad kadusid - me lihtsalt "kulgesime" :) M2ngisime ja r22kisime Vacoga, k2isime jalutamas ja turul ja vaatasime filme ja j6ime kohvi ja jutustasime ja nii see l2kski. Teisip2eval tegin siis viimase paanilise suveniiriralli, ise samal ajal meenutades kuidas Kirtti seda eelmise aasta samal ajal tegi ning kirusin end, et ma 6ppust ei v6ta ka kunagi! Ning 4.11.2009 astusin samast lennujaamast lennukile kus 5.11.2008 maha olin tulnud ja kohver kaalus ainult 21.4 kg!!!! Teine samapalju on muidugi "kaamli" k2sipagas!
Goodbye Australia! and after 10 h of flighing I could say Hello Singapore!

Ajavahe kodumaaga v2henes 5 tunnini ning 20.detsember alates kella 13.00st oleme k6ik j2lle t2iesti yhel lainel! Aga enne veel tuleb l2bi teha seiklused Aasias, mis mind nyyd j2rgenava 6 n2dala jooksul ees ootavad!

Kokkuvõtete aeg

Mnjaaa....täna on kummaline päev! Eile käisin tööl (milline luksus viimasel ajal) ja täna magasin mõnuga, nagu pärast korralikku tööpäeva ikka ning nüüd, pärast ühte tassi teed ja kahte tassi kohvi olen asunud pakkima-uurima-kirjutama-pesu pesema-arvutama ja natuke silmanurgast vaatan Ellenit ja View'd ka!
Enamus asju olen saanud kohvrisse ning kotti, kaasa arvatud mu raamatukogu, mida ma lihtsalt ei suuuuda ära visata. Viin siis enamus asju Megile lugemiseks, ehk on tal huvi, sest tavaliselt on ta igasugustest uutest asjadest ja lugemistest huvitatud küll. Ükspäev siis täiendasin jälle oma raamatukollektsiooni ka - ostsin paksu aasia Lonely Planeti ja nüüd siis muudkui uurin-puurin seda. Ja peaagu olen välja vaadanud Singapuri öömaja ka. Ainult bookima pean veel aga milleks siis internet ja krediitkaardid välja mõeldud on. Pluss ma kuulsin kuskilt külapealt kuulujuttu, et hospitality inimesed peaksid allahindlust saama Aasias ning ma mõtlesin, et miks mitte uurida ja küsida. Raskel ajal ektreemsed mõõtmed, pluss olen ikka jätkuvalt very low budget!! Aga ratta rendin kindlasti ja kiman üksinda mööda tänavaid templist templisse ja tornist tornini!

Aga üldiselt hakkavad asjad kokku jooksma ja plaanid paika saama. Teile kadestamiseks siis link meie hotellist, kus me kolm ööd oleme ( http://www.twinwatersresort.com.au/ ) ning loodetavasti ei ole pildid niii petlikud kui Darwini omad olid. Igatahes, me mõlemad Rebeccaca (kiire update : minu asutraallasest sõbranna, kellega darwinis koos töötasime ja nüüd Lizi, kes meiega ka seal töötas, pulma läheme) väga erutatud, et seekord ei pea meie hotellis kedagi teenindama ja saama basseini ääres lösutada ning pulmas ainult shampanjat (mnjaaa...vahuveini õigemini) juurde tellida. Ja kingi saime ostetud (allahindlusega, hihihhi) - digitaalne pildiraam ehk siis ekraan kus u 1000 pilti vahetub mingi aja tagant. Panime juba enda pildid sinna sisse :) Pärast pulma on vahpealne tegevus, peale kõikvõimalikes randades lebamise, ebaselge ja ilmselt ilmneb ürituse käigus, kuid 31.10 olen siis jälle Sydneys ja Megi juba kirjutas et peatuse nuppu pean vajutama silla peal ning mõtekas on veinid linnast ära osta! Panin kõik oma tähtsasse raamatusse kirja ning nüüd pole muud teha, kui õigeks ajaks lennujaama jõuda!

Aga siin asju pakkides ja vaadates ja meenutades hakkasin mõtlema, mis ma oma aastast kaasa võtan (valetasin natuke, sööklatädina olen ka sellele mõelnud). Kindlasti tahan kaasa võtta õhtusöögi ja veinikultuuri, mis küll eestis jääb suuresti raha taha aga ise saab ka toredaid õhtusööke teha ja sõbrad külla kutsuda. Siin on see nii normaalne, et korra nädalas käid perega-sõpradega õhtustamas ja maailmaasju arutamas. Kui ma kunagi oma finantsiga korda saan ja Pärnu mnt residentsi kolin, siis oodake ainult - iga nädal on kutse jälle mailikastis! Aga kohalikku "kööki" ma kaasa ei taha. Kui keegi kunagi tahab audentsed Austraalia restorani teha, siis kööki pole vaja - fritüürist piisab!
No ja siis oleks tore mõned kotitäied sõbralikkust, avatust ja abivalmidust kaasa võtta. Olen kuulnud ja ise usun ka sellesse, et asi on natuke ka kliimaga seotud - see et siin on päikseline ja soe enamus aastast, mõjutab ka inimeste meeleolu ja seega saan aru, et eestlased ongi natuke mossitavad ja omaette hoidvad. Aga teate- see sõbralikkus on niiiii tore, ja vahva on see, et siin olles tean, et mis iganes mure on, kõik aitavad! Kui aasta tagasi Austraaiasse jõudes Kirtti kogenud aussiena rääkis, et inimesed hüüavad bussijuhile üle bussi Thanks ,siis tunus see kummaline ja nagu mingite jotade rida. Aga pean ütlema et iga õhtu töölt koju tulles teen nüüd sama ja mõnus on. Ei võtta tükki küljest ja teisel inimesel on tuju parem!

No ja siis see miks ma siia tulin - mis ma elult tahan ja millega tegeleda ja mis üldse saab! Kohe siia jõudes ja Kirttiga veinipudelite taga neid asju arutades sai selgeks et ma vastust ei leia. Ka tema oli selle pärast siia tulnud ja aasta hiljem oli pigem ise suuremas segaduses. No mina ei tea... ma olen segaduses küll aga samas olen ikka enda jaoks mingeid asju läbi mõelnud. Mitte just seda, mida ma tahan aga pigem tean nüüd, mida ma kindlasti ei taha. Ja siis tean, et kõhulahtisust eelistan kõhukinnisusele ja heledat õlut tumedale ja kolm soovi kuldkalale olen ka välja mõelnud, sest need ja paljud teised on küsimused, mis Oldekad mulle väikese raamatuna kaasa andsid. Et mul millegi üle mõelda oleks ja rännates neile vastused leiaksin! Et siis tunudb, et eesmärgid täidetud!

Nüüd tegemata jääb idarannik, kuigi väikese pilgu sellele saan nüüd nädalaga heita, ning Mlebourne- Tasmaania jäävad järgmiseks korraks. Ilmselt tuleb tagasi tulla, sest maha jäävad mõned toredad sõbrad, hunnik paiku, mida avastada ja Vasco :), kellega varsti juba tutvun!!!

Ahjaaa.... mis siis vahepeal juhtunud on? Noh, sööklatädi olen põhiliselt olnud ja mõned muud vahetused sinna otsa. Ei midagi väga erku, kuid Mirjamiga saime Black Eyed Peasi kontserdil töötada ehk siis tasuta näha, kuidas Fergie laval kukerpalle lasi ja korraliku poptümpsu kuulata! Peab ütlema, et selle raha eest oli asja küll. Nüüd ilmad on päris suviseks läinud, seega olen kaks korda isegi rannateekonna ette võtnud ja paar korda pargis päikest taga ajamas käinud - rante on näha! Pühapäeval korjas Rebecca mu oma uue punase 2010 aasta (!) Mitshubishi Lanceriga peale ja siis ma veetsime päeva Perthi külje all asuvas Fremantle linnakeses, mis asub mere ääres ning on natuke vanem kui suur Lääne-Austraalia pealinn ise. Seal siis külastasime turge ja tegime niisama nalja ning käisime uhkes Little Creature (kohalik õllefirma) pruulimiskoja pubis, mis on ehitatud vee kohale terrasile ning kus tehakse ülimatsvaid asjupitsasi. Ka känguruvardaid sõime ka, aga need nii maitsvad polnud. Nüüd tahan veel Kilpatric stiilis austreid proovida (sest tavalised mulle väga ei maiste aga need on peekoni ja millegi muuga veel tehtud ja pidid väga head olema) ja mõned pudelid head veini juua ning siis vast ongi asutraaliaga selleks korraks kõik...
Ahjaaa... mu artikkel ilmus ka eelmise nädala Kohvris ning netikommentaarid olid väga sisulised - suured tänud kahele komentaatorile, kellest üks arutles et talle pirnikujulised naised ei lähe väga peale, sest ta oli suvel lõuna-eestis käinud ja seal neid näinud, ja teine ei saanud aru, miks on vaja maailmas ringi reisida ja mitte kodus püsida ning lõpuks soovis head reisi!?

Ja salaja käin igasugu uusi lennupileteid üürimas netis. Esimeseks reisiks saab ilmselt olema õe külastus Lundis, kui ta mind ikka võtab ning kui kõik Erasmuse asjaajamised õnneks lähevad. Ning Mikko ja Kadri kutsusid mind suusareisidele ka.... kuid ilmselt pean end tõsiselt kokku võtma ja õppima ütlema EI!! Eelkõige siis iseendale!

Sööklatädi pihtimus

Eelmine nädal võtsin südame rindu ja tegin, mida ammu olin planeerinud - tulin Tony Roma'se ribide ja burgerite vahelt välja ning nüüdsest töötan ainult agentuuris. Esimene päev saabus kohe stress - mingit tööd polnud neil pakkuda - ja siis ma mossitasin kodus ja kirjusin ennast aga viimased päevad olen igal hommikul Pinnacle kõne peale ärganud ja kokkuvõttes olen oma otusest hetkeseisuga võitnud, kuigi loodsin rohkemat. Vaatame, mis järgmine nädal saab, sest hetkeseisuga pole mul ühtegi tööpäeva :)

Muidu siis olen tegelenud pulmakostüümi täiustamisega (leidsin kindad ja koti, nii et tundub et võib minna), otsade kokkutõmbamisega Austraalias (pensioni ja maksupaberid kõik vaja korda ajada, et maalt lahkudest saaks asjad kohe protsessi anda) ning oma aasiareisi plaanimisega, mis nüüd siis 95% toimub. Siiani olen ostnudenamuse siselende lennud ja kava näeb välja järgmine: 23.10 hilisõhtul tõusen Perthist lendu ja varhommikul 5.40 maandun Brisbane's, kust kohe shuttle bussile istun ja 100km ülesse Cooray'sse sõidan. Ööbimine on veel lahtine, kuid mu kaaslane Rebecca tegeleb sellega ja loodetavasti saame tema sooduskaarti kasutades uhkelt Novotelis ööbida. 25. oktoobril siis suur trall ning viimaks on mul ka ametlikult kutse ette näidata ning ükspäev helistasin Liz malaislasest isale, et oma tulekut kinnitada ja see kujunes päris naljakaks telefonikõneks :) Ma ei ütle midagi tema inglisekeele kohta, kuna ta ikkagi on 30 aastat siin elanud ja abielus olnud austraallannaga ning ma loodan et ka tema ei ütle midagi minu keeleoskuse kohta, aga kokku tuli see ikka päris naljakas vestlus - üks rääkis aiast ja teine aiaaugust :)

Edasi siis külastan Brisbane ja Surfersit ja Cold Coasti, kust 31.10 väljub mu lend Sydneysse, et Megile, Ivanile ja Vascole külla minna ning veelkord oma absoluudselt lemmiksilda maailmas külastada. Paar päeva saan siis Megiga maailmaasju arutada ja vast ka head veini juua ning 4.11 päeval väljub uus lennuk, mis mind Singapuri viib, kuhu jõuan sama päeva õhtul 21.05. Ilmselt saab järgnevaks suureks väljakutseks leida odav ja normaalne öömaja ning siis võin järgnevad 4 päeva suu ammuli suuri maju vahtida, sest piloot ootab mind lennujaama tagasi 9.11, kui väljub järgmine lennuk, kuhu ma istekoha lunastanud olen. Tee viib edasi Aasia keskpaiga poole, kuid laseb mind välja Malaisias Kuala Lumpuris, kus siis taas odava öömaja pean orgunnima, et järgmine päev oma reisikaaslane Triinu kahe suure seljakotiga (üks siis mulle) kuhugi juhatada. Järgmiseks etapiks saab ainult hädavajalike asjade ümberpaigutamine kohvrist kotti ning esimesele kindla hoiukoha leidmine ning siis tegudele... No tegelikult on edasine plaan veel väljatöötamisel ning ka muud piletid veel ostmata, kuid üldkava näeb ette u 20.detsember Eesti poole tulema hakata, et siis vast 22. kohal olla, viimane jõulushoping teha ning siis pühadel Sauel saunas käia ning Keskuse tänaval kartulisalatit süüa. Siis jääb sinna veel Liina juubel vahele ning vast aastavahetuse trall siis Saaremaal Lassi külas. See küll veel päris kindel pole aga töötan selle nimel :)

Ilmad on Perthis imeilusaks läinud ja viimaksviimaks pärast väga pikka talve (no tegelikult mida mina ka sellest tean, sest mina ju pikutasin samal ajal Darwinis-Broome's-Kakadu Pargis-Karrathas,-jne kuid rahvas rongis rääkis) on jõudnud kätte kevad, mis kohe kisub õue! Eelmine pühapäeval ärkasime-märkasimegi varakult, et seda nautida, tegime karbid sushit täis ning pakkisime muu kokkuostetud kraami kokku. Põrutasime 30min rongisõidu kaugusel olevasse Swan Valleysse, mis on siis väike linnake, mille ümber asub u 30 viinamarjaistandust ja veinikeldrit. Plaan nägi ette paar veinikeldrit läbi jalutada, igal pool mõned veinid maitsta ning endale kaks sobivat välja valida ja parki piknikule suunduda, et seal ülejäänud päev lebades veeta. Noh, läks peaaegu nii...

Igatahes jõudsime ilusti kohale, külastasime Turimiinfot ning asusime jalutama. Esimesse jõudes võtsime Mirjamiga kohe täispaketti - saad maitsta 8 erinevat veini ja pärast klaasikese oma lemmikut nautida vaid 8 daala eest. Mõeldud- tehtud ning prouad võtsid lauaääres istet :) Noh, kaheksa hulgas oli igasuguseid veine ja osad klaasid maitsesime täitsa tühjaks, osadest valasime poole ka ämbrisse aga selleks ajaks kui oma lemmikud välja valisime olime juba väga jutukad. Meki vaatas kogu protsessi suure hämmingu ja muigega , eriti kui me kahekesi kogenud veiniekspertidena asju arutasime ja oma varasemate kogemustega võrdlesime, ning rüüpas oma kaasaostetud Coronasi.

Igatahes teise veiniistandusse jõudes ei suutnud Mirjam enam maitsetel vahet teha ning rohkem maitsta, niisiis valisime minu maitsmise ja veinikaardi alusel kaks pudelit ning suundusime piknkikule. Lebasime seal vast tunnikese, kuni kõhud täis ja juba väga külm hakkas, sest ootamatult olid pilved saabunud, ning siis istusime taas rongile ning liuglesime koju, kuhu umbes kella 18.00 jõudsime. Väga naljakas päev oli ning sellest kogemusest õppisin, et järgmine kord peab minema päeval, millal bussid, mis ühest istandusest teise viivad, sõidavad ning pole mõtet terveid klaase osta, sest muidu väga pikalt ei maitse!

Igatahes on mul Austraalias veedetud rohkem kui 11. kuud, ning tunnen, et võiks juba edasi liikuda küll. Seega, iga kord, kui ma jälle kasiino "söölas" laudu koristan ja teiste indoneesia mutikestega nalja teen, unistan samal ajal oma eelseisavast puhkusest - bungalo Tai rannas, koos uskumatult maitsva köögiga, Kambodza rannikud ja Lao, Malaisia saarestikud koos mägede ja riisipõldudega ning kõik muu mis 6 nädala sisse mahub! Ja sinna sööklasse unistama lähen ma veel, sest nad on minuga rahul ja lubasid hakata mind ekstra küsima agentuurist, mis on igati tore, sest neil on pikad vahetused pakkuda, mis tähendab otseselt raha! Ja seda mul väägavääga palju nüüd kuskilt vaja välja võtta, nii et kõik annetused on teretulnud :)

Päriselt, see ei olnud nali!!

Hmmm...5.november viskab austraalia mind välja, mis saab edasi?

Noh... valikaid mõningaid on ning sõelale on jäänud kaks.

Aga tühja sellest hetkel, sest neljapäeval oli Meki sünnipäev (ehk siis kogu kambal on 2 kuu jooksul sünnipäevad olnud ning külalistearvuga oleme hetkel tasa, 2 siis kõigil) ning lausa juubel. Hommikul laulsime ta kella 5 ajal üles, munasaiad (mis on ta ühed lemmikud) ja kohvi laual ning lõunaks olime talle eelmisel õhtul pizza kaasa teinud, nii et ta oma tarapudrukarbike jäi kappi. Õhtul viis Mirjam ta restorani ning üleüldse olime pigem reede õhtule keskendunud :) Reedel saabusime kõik ükshaaval kella 5 paiku koju ning alustasime ettevalmistustega - lauale sai mustast leivast võilevatort säraküünaldega(sest Meki on soolase austaja) ning sushitaldrik, mis meil päris kobe välja tuli ja kaugelt vast petab mitteasjatundja ära.

Ning siis läks trall lahti - keerasime Jimil korgi pealt, Meki tõi poest 6kg jääd ning daamid hakkasid end üles lööma. Et kindlapeale välja minna, kinkisime Mekile sünnipäevaks ilusa triiksärgi, sest meie enda glamuurikostüümid olid kapis olemas koos kunstripsmete ja lokirullidega. Igatahes, panime paremad riided selga, mängisime ühe tiiru Mirjami lauamängu "Jõulise Linda uskumatud seiklused austraalias" (JõulineLinda=Mirjam) ning hakkasime taksot tellima. Ees ootas glamuuriõhtu kohalikus hüperkasiinos Burswood. Üldiselt ongi Austraalias nii, et igas linnas on üks suur (mõnes suuremas mitu) nn kasiinokeskus, mis koosneb mitmest mängusaalist ja baarist-ööklubist ning restoranist, mille juures on ka suured luksushotellid. Ühel mu töökaaslasel Darwinist on näiteks oma perega traditsioon, et Ausraalia päeval (mis on põhimõtteliselt nagu meil on vabariigi aastapäev) minnakse ja veedetakse päev kasiinos- buffee hommikusöök restoranis, hullamine hotellibasseinis ja kino, lõuna mõnes muus restoranis ning õnnemängud mängusaalis.
Kohale jõudes suundusime kõigepealt kokteilile ning kohaks valisime MinQ, mida hetkel juhatab meie agentuurist üks tüüp (see sama solvuja gei) ning olime teinud õige valiku - ta oli ise kohal ning esimese ringi hinge ja armastusega shake´tud kokteile saime maja kulul. Tegime kohe mitu ringi ning siis seadsime sammud mängusaali poole...
Õhtu majanduslikult nii edukaks ei kujunenud, kui olin arvestanud - mängisin maha 30 daala, kuigi olin lootnud 50 daalast hoopis 800 teha. Aga ma lähen veel tagasi, ja toon oma raha ära. Protsengiga!! Ning siis otsustasime ööklubisse minna, et üle pika aja korralikult jalga keerutada, aga võta näpust - juba kell 2, kui meie jaoks õhtu alles algamas oli, hakkasid nemad sulgema. Niisiis tegime hoopis veel mõned õnnemängud ning kokteilid ning sõistime hoopis koju tagasi, et võilevatordile ots peale teha!

Üldiselt on elu olnud jällegi päris töine, sest päris suur tõenäolisus on, et enne Eestisse jõudsmist ootab mind ka üks pikem puhkus Aasias. Pole veel ühtegi piletit ostnud, kuid plaanis on 5.nov- 20. detsember mööda Aasiat ringi sõita ja siis jõuluks koju... Ehk siis kuu aega pean veel rabama, et siis 24. oktoobril Brisbane lennata ja 25. oktoobril pulmapeost osa võtta (olin just laupäeval tööl ühes pulmas ja nii tore-nii tore on mõelda et varsti saan ise ühes jalga keerutada ja shampanjat juua!). Paar järgmist päeva jäävad siis Sunshine coasti ja Brisbane tutvumiseks ja siis asun Sydney poole teele. Veel ebaselge, kas lendan otse, või sõidan bussiga tehes peatusi põnevamates kohtades. Seal siis veedan mõned päevad ning siis vast peangi juba riigist lahkumise peale mõtlema. Plaanis on 4. novembri hommikul lennata Melbourne et päev selle linnaga tutvumiseks jääks ning siis 5.novembri varahommikul lennukinina Kuala Lumpuri poole keerata...
Aga kordan, ühtegi piletit veel ostnud pole, nii et pigem siis hetkel ainult planeerin ja unistan samal ajal kui kuskil kohvikus või sööklas laudu koristan ja nuge-kahvleid poleerin. Eelmine nädal olin ma eriti usin - tegin nimelt ka öise vahetuse ehk siis 17.30-21-00 töötasin oma ribirestoranis ning 22.00 alustasin sama kasiino (2000 töötajat) oma "sööklas" 8h vahetust, mis lõppes 6.30 hommikul. Ehk siis kasiino tagaruumides jõudsin enne ära käia, kui peauksest sisse marssida, kuid järgmine kord saan natuke "puhtamat" tööd seal teha - 10.okt Black Eyed Peas´i kontsertil ning 20.10 Liza Minelli kontserdil müün suupisteid ja karastusjooke. Üleüldse kavatsen nüüd kõik vahetused võtta, mis pakutakse, et korralik lõpuspurt teha ning siis nautida oma 2 kuulist puhkust, mis mind ees ootab. Ning jaanuarist siis vast naasen tavaellu eestimaal - töö, kodu ja puhkehetked.
Kokkuvõtlikult on siis kaks valikut, sest austraalia poolt kingitud aasta hakkab läbi saama - kas aasia või otse eesti ning hetkel on lootust esimesele lahendusele, mis oleks supervahva lõpp mu seiklusele. Aga eks paistab ning vast järgmiseks korraks on juba mõned piletid ka ostetud (ning kingad kleidi juurde, millega pulma minna) ning kuupäevad selgunud.
Nii et ärge mingeid uskumatuid jõulukinke oodake, niipalju öövahetus ma ka teha ei jaksa!

Septembrikuus kõik on uus!

Istun hetkel "oma" toas, vaatan Tv Ellenit, mis jälle minu rõõmuks on uut hooaega alustanud, söön küpsisetorti ja joon hommikukohvi ning unistan tax money´st mis sel nädalal peaks tulema ja mu elu päästma!
Ehk siis lähemalt seletades - meil on nüüd, juba nädal aega oma kodu, mis asub Como linnaosas ning koosneb kahest toast - elutuba ja magamistuba - ,wc-st ja köögist. Bussiga saan mõnusalt linna 10 minutiga ning muidu on tegu väga rahuliku eramajadest koosneva rajooniga. Bussiga linna minna on väga mugav ja kiire, probleemid tekivad tagasitulekuga, sest kuna kõik majad ja tänavad on ühesugused, siis peab pingsalt jälgima, et mitte oma peatusest mööda panna. Aga sellest natuke hiljem. Kõigepealt teen teile väikese kodutuuri ning elukorraldusest siis niipalju, et mina elan elutoas, noored jagavad magamistuba ja kõik on rahul.
Muidu on jätkuvalt nii, et teeme mõlemad Mirjamiga tööd oma kahe töökoha peal ja mina muudkui arvutan ja otsustan ringi, et kumba võtta-kumba jätta või üritada mõlemat edasi teha. Viimasel plusside-miinuste kaalumisel võitis viimane verioon, et ikka üritada kahel kohal kuidagi edasi laveerida, mis küll töötundide mõttes on igati ok ja kui saaks, teeksin rohkem, lihtsalt on stressirohke, sest agentuur helisatab alati viimasel minutil, et kas sa saad kahe tunni pärast tööle minna ning mina planeeritud inimesena, olen alati juba plaane teinud või teisel kohal tööl, ning siis nad natuke (eriti üks gei-kutt, kes sõna otseses mõttes vajub häälest ära) nagu solvuvad ja see häirib mind!!! Aga samas oleme väga lahedaid vahetusi sealt saanud, näiteks eelmisel reedel töötasime mõlemad Lääne- Austraalia kuverneri majas, kus anti üle mingeid auhindu sajale lääne-austraalasele ja see oli väga äge kogemus. Kahjuks ei saanud mina lõunale jääda, sest pidin teise kohta tööle minema, kuid Mirjam sai pärast tööd uhkes 19.sajandi alguses ehitatud majas hõbenõudelt kuverneriga lõunat süüa ja veini juua. Ning ees ootavad meid veel väga huvitavad tööotsad, nagu Black Eyed Beast´i ja Liza Minelli kontsert ja Perthi suure kasiino ööklubid. Nii et omad plussid jälle on...

Eelmine nädal oligi väga töine ning esimene vaba päev oli eile, pühapäeval, kus siis puhkasin oma 11 päevasest töörallist (mis küll mõned on vaid 4h, nii et vägaväga ei loe) ning tähistasime Mirjami 22. sünnipäeva. Õnneks soosis meid ilm, sest päeva esimene pool, pärast hommikusi pannkooke (mida me muuseas sööme igal pühapäevahommikul) ja küpsisetorti, nägi ette Perthi Zoo külastamist: Pärast seda sõitsime bussiga koju tagasi, samal ajal kirjudes ennast, et vabal päeval, pärast pea kahte nädalat püstijalu töötamist, jälle pika 3h jalutuse ette võtsime ning tegime ringi küpsisetorti, mis muuseas oli üllatavalt maitsev välja tulnud! Plaan oli mängida lauamängu, mille ma Mirjamile sünnipäevaks tegin aga vajusime kõik hoopis magama, et õhtuks valmis olla. Igatahes, pärast mõnetunnist magamist panime paremad riided selga ning kihutasime linna poole, kogu tee Mirjami arutlusi kuulates, mis võiks edasi saada, kuna me temale kindlaid plaane ei avaldanud. Keset linna sidusime ta silmad kinni ning tiirutasime temaga mööda linna, kuni jõudsime plaani esimesse sihtkohta - St.Martini tower 33 korrusele - C´restorani kokteilibaari, kus nautisime oma Mai Taid ja Moijtosi ning ülikaunist vaadet Perthile. Restorani hindu vaadates otsustasime, et vist niipea veel sööma ei tule kuid kokteilidele teinekordki!
Ning edasi hüppasime taksosse, kimasi valitud India restorani, kuna see on Mirjami lemmikköök, ning lasime maitsval toidud ning kaasavõetud headel veinidel oma töö teha... Niisiis on Darwinist tuttav ToredaPäeva traditstioon taas ülessoojendatud ning seekord sattus see olema Mirjami sünnipäev, mis õnnestus igati! Hakkame aga vaikselt järgmist planeerima, mis ilmselt saab olema varsti saabuv Meki 25. juubel :)

Ehk siis juhtunud ühtteist on, kuid samas on elu peamiselt töine, et jälle oma asjad järjele saada ning et Swedbank ka oma raha tagasi saaks. Kuigi väike lootus on oma tulumaks see nädal tagasi saada, mida mu tax agetuur mulle teatas aga raha suurlinnas kulub! Reedel oli siis üks korralikumaid tööpäevi, mis algas 8.00 kuverneri majas, kus kõigepealt tehti majatuur ja üldse tundus korraldajatel aega olevat, mis mind üllatas, kuna tööaeg pidi olema 3h ehk siis 11.00-ni. Ja siis mõni aeg hiljem selguski väike nendepoolne eksitus, et üritus hoopis algab 11.00, kuid mina pidin 12.00 juba järgmises kohas tööl olema. Kujunes siis välja nii, et 8.00- 11.45 olin seal, siis tormasin 12.00 järgmisse kohta, vahepeal avastades et olen oma telefoni ja seega ka ainukese kella koju unustanud. 15.00st oli mul 2,5h väike paus, mil pidin kõik vajaliku Mirjami lauamänguks linnapealt kokku otsima ning mängu viimast korda läbi mõtlema ning veinid-tordid ostma ning siis kihutasin 17.30 jälle tööle. Pärast 11.5h tööpäeva jõudsin oma pappkastide ja paberirullide ning saja erineva töökostüümiga bussipeale, et koju jõuda, energijajook ära juua ning mängu hakata joonistama, kuid veel oli väike ootamatu pööre - korraks raamatut avades ja paar rida lugedes (ausõna!) avastasin, et olen vist oma peatuse maha maganud ning ups, ei olnud mul õrna aimu, kus ma olen. Igatahes, bussijuht oli nii lahke, peatas kinni ja uuris keskusest, et ühtegi bussi enam tagasi linnapoole ei sõida. Räägimata sellest, et mul ei olnud oma asukohast õrna aimu ning õues sadas vihma, ei olnud mul ka telefoni, et abi kutsuda;) ega raha, et takso võtta. Õnneks oli bussijuht vääga sõbralik patsiga onu, kes küsides keskuselt luba, tegi oma bussitiiru lõpuni ning tõi siis mu kodupeatusesse tagasi. Igatahes jõudsin läbi vihma oma kahe koti ja muu kraamiga kella 12.00ks koju :) Järgmine päev tulin suurest erutusest kaks peatust varem maha ja peaaegu unustasin oma bussikaardiga pileti lõpetada, mida igakord bussist maha tulles tegema peab, et raha enam maha ei läheks :)

Igatahes... midagi nagu liigub ja eks ma siis jälle kirjutan kui kuskil- miskit- toimub aga peamiselt ei suuda ma ikkagi otsustada mida edasi teha - tulla eestisse, minna aasiasse, teha teise aasta viisa või avastada uus- meremaad! ja aeg muudkui tiksub ehk siis midagi tuleb kiiremas korras ära otsustada ja ma üldse ei taha sellele mõelda...
Appi???

Ilusat sügise algust, meil siin hakkas kevad ja varsti saab randa minna!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, elame veel ikka päkkeris, kuigi asjad on muutumas loodetavasti, kui minu kolmanda-reegel töötab, ning auto saime maha parseldatud! Meie Püssi uuteks omanikeks said siis kolmandad (!!!) vaatajad ehk prantsuse paar, kes oma säästueelarvest 2900 daala välja käisid ning Darwini poole vurama hakkasid. Ega sellel autol ka üldse ei vea - eelmised omanikud sõitsid Perthist Darwinisse, meie jälle alla tagasi ning ees ootab teda siis sama tee uuesti kolmandate omanikega. Kui tema vanust arvestada (1989 aasta auto), siis siiralt loodan et ta kogu oma eluaja ainult sama teed pole nühkinud. Loodan et tähelepanelikud lugejad märkasid mis summa eest me ta ostsime ning mille eest maha müüsime, nii et kui ka radikaparandus, kõik vedelikud-õlid ja numbrimärgi maks kokku arvutada ning alghinnale liita, jäime ikkagi 400 daalaga plussi. Kuid päris õilsale oksale see mind ei toonud, swedbank võttis enamuse! Kuid kergenduseks seegi, sest krediitkaart oli meid hädas palju aidanud ning seega tahtis ka palju tagasi!

Nüüd siis oleme järgmise probleemi ees, milleks on elukoht ning see on juba punane ja lausa karjub! Päkker oma kõrge hinnaga ei jäta meile eriti laristamisruumi (ja suurlinnas on niiiiipalju toredaid asju, mille peale kulutada), nii et tegeleme oma viimase ühisprobleemiga aktiivselt! Eile käisid Meki ja Mirjam kolmandat (!!!!) korterit-ridaelamut vaatamas ning täna faxis Mirjam paberid kininisvarabüroose, nii et lootust on! Kui me selle vahva koha saame, siis maksame kõik poole vähem igal nädalal ning Mirjam-Meki saavad oma toa mis tähendab et me ei pea enam päris üksteise otsas elama! Ning ehk saame kõik ka võtme, et ma saan rahus töökaaslastega õhtul õllel käia ning ei pea teisi üles ajama, et nad mind sisse laseksid, kuna päkkeri uks keeratakse 22.00 lukku.

Üldiselt naudime siis linnaelu, kuigi finantsolude tõttu oleme veel jätkuvalt kõik riides nagu metsaelanikud ning kõigil on üks paar korralikke "linnariideid". Kui nüüd elukohaga korda saab, küllap siis tuleb üks suurem shopping ette võtta, et jälle inimese moodi tänavale või sushirongile astuda. Ning see ongi üks põhilisi ahvatlusi, mis siin meid tõmbab, kuna kõik oleme suured sushi austajad! Minu armastus laieneb ka otseselt sushirongidele, sest nii vahva on istuda hea klaasi veiniga ja vaadata kuidas igasugu maitsvad jaapaniköögi imed su silme eest mööda sõidavad ning aegajalt sealt midagi maitsvat välja valida! Ihanaaa

Ja ma tõsiselt loodan et kui ma nüüd mingi hetk lähiajal tagasi eestisse jõuan, on ka sinna selliseid vahvaid kohti tekkinud! Hoidke mind kursis!

Teiseks suuremaks hobiks on saanud kinokülastamine ning eelmine nädal käisime vaatamas nii Public Enemied kui ka Inglourius Basterds'it, millest ma pole siiani üle saanud. Väga Hea Film!!! Ning täna on teisipäev, mis tähendab odavaid kinoseansse, nii et variant on end ka täna kinopilet näpus saali astumast leida! Ning filme, mida vaadata tahaks veel on!

Rääkides minu isiklikest muredest ja dilemmadest, sest neid jagub! Kas ja millal Eestisse tulla, sest 5.november, mil Asutraalia mind siit riigist välja viskab, muudkui läheneb ning kui mitte tulla, siis kuhu edasi minna. Ja kellega, ofcourse !! Kui tagasi tulla, siis mida tegema hakata ning kuhu tööle minna? Kas otsida tööd enne ning kohe tagasi tulles tööle minna (mis tagaks selle et saaksin veebruaris tulumaksu tagasi oma intressidelt) või kuuke kuskil ringi reisida, kui juba siinkandis olen, ning tagasi tulla vahetult enne jõule-aastavahetust ning pärast seda tööga tegelema hakata? Ja üleüldse.... mis on elu mõte:)

Samuti on dilemmad hetkese tööelu suhtes - töötan Tony Roma's restoranis, mis muidu on ok ja teen seal kõvasti karjääri nagu ikka, kuid kuna ma olen hetkel nn teenindajaõpilane, siis saan vähem palka ning reegel on see, et kõik peavad reeded-laupäevad töötama! Teine töökoht siis agentuur, kus makstakse paremini ning kindlasti on huvitavamad tööd, kuid midagi kindlat neil ei ole ehk siis nendega arvestada ei saa. Eile hommikul helistasid kell 8.00, et kas ma saaksin 9.00st tööd alustada ning kuna mul oli vaba, siis muidugi jooksin otse voodist tulistjalu kohale Lääne-Austaalia Politse Peakorteri 7. korruse kohvikusse ning sain oma 4,5h tööd, kuid midagi ülejäänud nädalaks neil lubada ei ole. Seega on selline väga keeruline situatsioon, sest peamised tööd agentuuril on nädalavahetusteti, kuid kui ma tahan restoranis töötada ja seega kindlat sissetulekut endale garanteerida, ei saa ma neid vahetusi agentuuris teha. Aga raha oleks parem... Ühesõnaga nokk kinni - saba lahti olukord, kuid arvan et parem varblane peos kui tuvi katusel :)

Kuid hea uudis on see, et Tony Roma's töökaaslased on väga toredad ja intelligentsed ja neile meeldib ka peale tööd õlut juua ja nalja teha:)

Roadtripi viiiimane peatükk ehk matsid maalt võtsid ainukesed linnariided kohvrist välja

Imeilusaks 20.augustiks oleme siis oma seiklustega jõudnud välja Perthi, kuhu suuuure finantssurutise tõttu ka jääme ning üritame end kaevatud august välja ronida! Kuid tee siia oli ikkagi lilleline ning kokkuvõttes tasus end igati ära, sest ka viimase nädala jooksul käisime igati vahvates kohtades nagu näiteks Sharks Bays, mis on siis oma nime saanud selle järgi, et esimene Eurooplane, kes sinna oma jala pani, ei suutnud ära imestada, kui palju ujub seal ringi neid suure uime ja teravate hammastega "Lõugade I,II,III ja IV" peategelasi.

12.augusti hommikul keerasime auto peamaanteelt kõrvale ning hakkasime sihtmärgiks seatud Monkey Mia poole vurama. Esimeseks peatuseks teele jäi Hamelin Pool oma stromatoliididega, kellele peame kogu maailmaga tänulikud oleme, sest nemad tootsid u miljon aastat piisavalt hapniku, et ülejäänud floora ja fauna ja muu mehaanika ( :) ) saaks tekkida. Ning Hamelin Pool on siis üks väheseid kohti, kus neid veel järgi on, sest teatavasti jäävad ellu tugevamad ning tasuta lõunaid maailmas ei ole. No visuaalsel vaatlusel me midagi erakordset neid sammaldunud veealustes kivides ei avastanud, kuid olime viisakalt tänulikud ja vaatasime kogu pakutava ära, üritades eristada võimalikke hapniku mulle lainevahust!

Ning pärastlõunaks jõudsimegi kauaoodatud Monkey Miasse, mida mina juba nime pärast külastada tahtsin. Leidisme öömaja kohalikus resordis ehk siis rentisime jälle telgiplatsi, kuhu "noored" telgi said üles panna ning mina laiutasin oma uhkes dsiibis. Kuna ilm oli ilus veetsime kogu võimaliku aja rannas peesitades, rannajalgpalli mängides ja ujudes ning õhtul saime üle pika aja internetis surfata, uusi plaate kirjutada (vanad olid juba liiiiga armsaks saanud ning kohati keeldus makk neid mängimast) ning baarist head õlled kõrvale osta, kuna sealt leisime ainukesed pistikud, et tunde emade-vendadega-sõpradega chattida ning kõikidele mailidele vastata ning looomulikult orkitisse-facebooki pilte laadida.

Järgmise päeva kuulutasime kuulutasime viimaseks rannapäevaks, sest teadsime et allpool läheb jahedaks ning kõik tundus plaanipäraselt minevat, kui 7.15 üles kargasime, et ruttu hambad pesta ning rannaäärde rivistusse tormata! Nimelt on Monkey Mia kuulus oma delfiinisõbraliku ranna ja hommikuste toitmiskordadega (mille eest ka "parki" 6.50 daalase sissepääsu lunastasime) ning igal hommikul, u 7.30 saabuvad esimesed delfiiinid. Need ilusad ajad, kui kõik delfiinid said nii palju kui tahtsid ja jaksasid süüa, said 70ndatel mööda, teatas meile mikrofonist üks söötjatest. Tänapäeval toidavad nad ainult 5 kindlat naisdelfiini, kes on teatava vanusepiiri ületanud ning kõigile on kindel kaalutud kogus, kuna siiani ei ole veel toibutud 40 aastat tagasi tehtud veast, kui inimene sekkus toiduahelasse ning emad ei viitsinud enam lapsi toita ja jahtima õpetada! Kuid randa tulevad delfiinid koos lastega, nii et tol hommikul pakkusid meile silmailu ja põnevust u 9 erinevas vanuses delfiini, kes päris randa välja ujusid ning keda osad väljavalitud siis toita said. Pigem siiski ruttu kala kohmetult kurku visata, loota et sõber sai hea pildi ja tagasi oma kohale tormata. Aga vahvad olid need veeelukad küll!

Pärast pea 1,5h kestnud ahhetamist ja ohhetamist läksime tagasi oma "kodu" juurde, panime pudrupaja tulele ning pesu pesema, et oma punased dsungliriided enamvähem vormi ajada, sest peab ütlema, et hostelide ja karavanparkide pesumasinad oma 15-25 minutiliste programmidega riideid puhtaks ei pese! Ning siis kui meie meesori oli nõud pestnud, purjetasime rannapoole et seal jõuda mõnusalt kõhuli visata ning ükshaaval hakata riideid tagasi selga panema. Naiivselt veetsime seal u 30 min ning siis saime aru, et rannailma enam ei tule!!!! Kül oli! Ja pilvine! Ja tuuline! Ja äsjapestud riided ei tahtnud üldse kuivada! Niisiis veetisme niisama aega mängides kaarte, lugedes raamatuid (tänud Mihklile (mõlemale:))veelkord raamatu eest, sest arvan et sellepärast kõik mu sõbrad ongi. See käib käest kätte ja on täielik hitt-toode!!!) ja surfades sügaval internetis.

Ning ilmselt alates sellest hetkest hakkasgi üle pika ajameie elus sügis, sest kõik järgenavd päevad sadas vahelduva eduga vihma ning naljalt enam pikki pükse ja tenniseid seeliku ja plätude vastu vahetda ei tahtnud keegi (jah, ka meki kannab juba seelikuid, kord on majas). Sõitsime mööda mitmest rahvuspargist, kuid väga enam matkama ei kutsnud ükski neist ning rahakott oli ka muutunud vaid tsekke hoidvaks kotiks, niisiis otsustasime põrutada Perthi poole ning endale sinna hoopis mõneks ajaks pesa teha! Teepeal küll sõitsime läbi väga ägedatest linnadest ja paikadest, kus ringi jalutasime ning Shark Bay pisikesed haid nägime ka ülevalt vaatest ära, kuid pigem kiskus meid kõiki suurlinn ning rahahäda!

Sõites läbi siis vahvatest väikelinnadest, mis tegelikult olid palju suuremad ja asjalikumad kui kaardil samasuuruse täpiga märgitud outbacki linnad nagu Kalbarri ja Geraldon, jõudsime laupäeva lõunaks Pethi. Niiaplju peab veel lisama, et meid kindlasti kiirustas tagant ilm, kuna viimasel öösel ronisid mulle kaissu Meki ja Mirjam, kui nad poole magamise pealt avastasid et neil enam ühtegi kuiva nurka telgis võtta polnud ning vihm lausa silma hakkas kukkuma!

Perthis leisime endale hosteli kesklinnas, kus saime kolmese toa nädalaks ning autule on koht kus seista, kuni keegi ta endale võtab! Protsess käib - kolm korda on vaatamas käidud ja väike lootus on. Jätsime ka hinnale langetamisruumi ning loodame parimat! Veel siis värkemaid uudiseid - Mirjam ja Marja käivad usinalt tööl ning said endale mõlemad esimese päevaga kaks töökohta. Mirjam siis india restoranis (kus palk küll natsa kesine, kuid alguseks kärab küll, kuni midagi uut leiab) ning Marja steak-ribs-seafood tüüpi pererestoranis Tony Romas, mis on päris hea kohapeal kesklinnas kuid alguses nad ka väga maksta ei taha! Aga tunde lubasid, mis on hea. Pluss panime end mõlemad kirja agentuuri, kus siis inimesi igasugusteks üritusteks palgatakse, ning homme hommikul lähemegi maad kuulama, kas järgmiseks nädalaks midagi pakkuda on! Neil on palk väga hea ning kui nüüd kuskilt meile lisaraha peaks tekkima, teeme endale mõlemad 5 daala eest politseist väljavõtted, et meil kriminaalset minevikku pole, mis peaks meile veel väga palju uksi avama agentuurist tööd saamisel! Ka Meki on endale töökoha leidnud ning ka uhked töösaapad käis ka eile toas õhtul sisse. Täna küll tuli ta sealt tunnikese pärast tagasi, sest vihma sadas ja välitööd teha ei saanud, kuid pole hullu - saimegi ta lõunaks kaasa võetud singivõileivad hommikupudruks ära süüa!

Igatahes -asjad liiguvad ning aktuaalseks probleemiks on saanud elukoht, millega asusime täna tegelema ning mõned varjandid on! Aga pole hullu - nädalaga oleme kõik tööle saanud, auto on peaaegu maha müüdud ning vast leiab elukoha ka, sest hostel on mugav ja tore aga kallis lõbu...

Igatahes, hoian teid kursis ja hoidke kaardimängudega alt, kui tagasi tulen - ma arvan et ma pole 5 aastat niipalju kaarte mänginud, kui viimase kuu ajaga!!! Kui nüüd veel tax rahaga ka lõpuks korda saaks, saaksime kõik ehk mõned linnariided juurde osta sest hetkel meil kõigil üks komplekt, millega suurlinnavahel patseerimas käia:) Matsid maalt on linna lastud!!

Vandersellide seiklused

Kolm vanderselli on siis viimasel esiteks ajal usinalt matkamisega tegelenud. Karijini rahvuspark on takistusteta läbitud ning oleme tagasi rannikuääres. Kõik imekaunid rannad ja rannikud nagu Exmouth ja Coral Bay on läbitud ning hetkel peesitame Monkey Mia kuurortis, et homme veeta päev rannaliival lesides ning delfiine imetledes, sest just umbes 7.30 hommikul peaksid need vahvad olendid harjumusest randa saabuma, kus siis neid toidetakse. Attraktsioon missugune!
Siiani on kõik valatult läinud - staazika dsiibijuhina olen siis kokku olnud roolis üle 5000km, kokku oleme seljataha jätnud üle 5500, autopaberitega oleme viimaks kõik ühele poole saanud ning siiani pole ükski politseinik aega saanud meie huvitavale autopaigutusele tähele pöörata.Sülitasin kolm korda üle õla!!!

Peamiselt oleme ööbinud teeääres asuvates puhkekohtades, kus lubatud ka öö veeta. Nende eest ei pea maksma, mis meie eelarvega väga sobib, pluss looduses on ikka ütlemata tore rahulikult Bismarci taguda. Tuleb ainult osata lahti saada tüütutest kärbestest ning ringireisivatest pensionäridest, kes väga tahavad meid kohvile kutsuda ja juttu ajada. Aga enam ei jaksa rääkida, kust me pärist oleme-kus see asub-ei soomet ma ka ei tea- ah, venemaa kõrval -kui külm seal on- ei, meil müüakse sooje riideid-kus te juba käinud olete-jaua siin olnud- nii vahva juttu. Palun vabandust, aga eestlane ikka niiiipalju tühja loba ei jaksa ajada!

Esimeseks sihtkohaks oligi meil Karijini rahvuspark, kuhu jõudmiseks põrutasime Karrathast u 300km. Kogemata sinna sõites sattusime ka linna millest enne Lonely Planetist&Eesti tüdrukute austraalia raamatust lugenud olime - hüljatud linna Wittenoom, kuhu olime varem otsustanud mitte minna. Tegu siis linnaga, kus omal ajal kaevandades hakkasid inimesed surema ning osaliselt on see tänapäeval teaduslikult seletatud ning osaliselt mitte, nii et sinna eksides judisesime kõik. Õnneks oli tegu päevase ajaga, kuid mahajäetud majad, karavanid ja auklikud tänavad olid päris piisavalt hirmutavad. Et I-le korralikku täpp anda, siis seal ekseldes sõitis meile vastu karavan-auto, kus roolisolev naine teed küsis. Alguses oli nagu kõik tavaline ja tore, kuid mingi hetk saime aru, et meesterahvas, noor kutt, kes tal kõrval istus, oli meile varem tuttav. Poeakendelt. Niisiis reisis vanem proua ringi plastmassist mannekeeniga, mis kindlasti on kuidagi loomulikult seletatav, kuid sel hetkel meil ühtegi esimese hooga pähe ei tulnud. Õnneks oli meil mees majas, seega saime seekord mõlemad Mirjamiga ära friikida!

Kuid kui lõpuks rahvusparki kohale jõudsime saime shokist ruttu üle, sest matkaradasi, koski ja kuristikke oli piisavalt palju, mis röövis kaheks päevaks meie tähelepanu. Õnneks on park ennast ökopargiks kuulutanud, ning nende lahendus sellele on selles,et seal pole ühtegi prügikasti, et siis oma prügi tuleb ise kaasa vedada! Väga mugav neile, kuid ausalt öeldes mitte väga öko, sest kui sa ikka 3 päeva haisvate prügikottidega ringi sõidad, tekib tahtmine need küll mõnesse nendest ilusatest kuristikest visata. Pange üks prügikoht ja me kõik viime oma prügi sinna!!!!!

Eelmiseks reedeks olime pargiga ühelpool ning oma sõiduga jõudnud Tom Price nimelisse linna - nautisime levi, pesime pesu, mida nüüd jube palju kuidagi koguneb (ilmselt on Meki väga räpane) ning täiendasime varusi, et hakkata tagasi rannikuäärde rallima. Ma ei hakka teile rohkem pilte üles riputama, kuna pärisvaade on ikka seebikarbi vaatest midagi muud ja kes see neid postkaarte ikka jaksab niipalju vaadata! Huvilised, andke teada, saadame teile plaadi miljoni pildiga!!!

Pühapäeva hommikuks jõudsime Exmouthi nimelisse linnakesse, kus on imeilusad rannad ning Ningaloo nimeline vallrahu park ning kus terve rannikuäär on sadade kilomeetrite ülatuses täis erinevat tüüpi koralle ja värvilisi "akvaariumikalu", mida me sama päeva õhtul saime nunnu pisikese klaaspõhjaga laevaga vaatamas käia. Meki oli eriti julge ning käis snorgeldamas, ning meie andsime samal ajal ülejäänud paaditäiele inimestele täieliku traditsioonilise ülevaate eestist ja meie reisist! Põhiküsimus nagu alati - kas te olete kaksikud?õed?

Esmaspäev möödus jällegi sõites, et jõuda imelise nimega kuurorti Coral Bay, kuid enne veel tegime vahva lõunasöögi Exmouthi tuletorni juures,vaadetega lõpututele liivarandadele ja helesinisele merele. Üks tädi üritas Mekile ka usinalt 5 minutit vaalu näidata, kes tema arvates seal ujusid, kuid alati, kui meie vaatasime, olid nad vee alla läinud....

Coral Bay kutas endast väga vahvat ja armast, samuti heledaliivaliste lõputute rannaribadega pisikest kuurorti, kuid kuna karavanpark oli pilgeni täis pluss kuurordile omaselt hirmkallis, võtsime hetkeks aja maha - käisime merevees hullumas, jõime kamba peale kaks külma õlut, hingasime mereõhku ning panime autole hääled sisse.... edasi võsa poole nagu ikka!
Järgmine päev siis oli juhtumisi minu sünnipäev ning seega algas hommik kingitusega - sain suuure fotoalbumi, millest pool siis viimase 9 kuu jooksul tehtud pilte erinevate inimestega ning hetkedest, täis ning pool veel tühi uute seikluste jaoks. No mis sa ikka sünalt tahad, kui albumit!! Sellest päevast veetsime jälle enamuse aja autos, et ikka edasi, ikka edasi veereda ning lõunaks jõudsime Carnarvoni nimelisse linna, kus ringi jalutasime ning varusi täiendasime. Tegu on tomati- ja banaaniistanduste linnaga, kus on väga armas linnarannake ja vahvad madalad tänavad. Seal saime lõpuks ka ühe tähtsa ametliku asja aetud - maksime ära auto numbrimärgi registreerimismaksu ning autoomanikumaksu ning nüüd on siis kõik tehtud ning olen ametlikult meie Mitshubishi omanik!!
Ning siis panime Püssile jälle hääled sisse ning kimasime võssa pidu piduma kolmekesi - tegime kartulisalatit ning tipikaste küsistega oli laual. Magustoiduks juustukook. Õhtu teema ja seega ka teemajook oli Viski, sest minu uueks absoluudseks lemmiklauluks on saanud kollektiivi Öäkülm hittlaul "Viskit". Ning teisel kohal on kollektiivi FastK - "kuhu sa jooksed, ma tunnen sinu ema". Jaaa..... ning lemmiktegelased on emud, sest nad jooksevad väga naljakalt. Viimasel ajal näeme neid eriti tihti üle tee lippamas, ning mitte ei saa naeru pidama! Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse valada, kui kunagi näete, saate aru....

Ning sellega vast siis selleks korraks kõik:) Tänud kõigile kes mulle võssa üritasid helistada - sain kätte kõik teie sõnumid ja kirjad internetist alles täna, päev hiljem ning tunna on hea - nagu oleks kaks päeva sünnipäev olnud!!

Bismarckiga on seis siis selline et mina võitsin esimese mängu (ja ma ei unusta seda meenutada), Meki sai meist viimane kord päris usinalt jagu ning kolmas mäng siis hetkel pooleli! Hoian teid kursis - Jääge meie kanalile!