Muutused elukorralduses & muud

Pean vabandama fännide ees, sest just eelmine kord kirjutades kuulutasin esmaspäevad bloggipäevadeks ja juba sel korral murdsin traditsiooni! Aga ausõna oli ka põhjust, sest selle nädala esmaspäev oli aussie kõige suurem pidupäev - 26. jaanuar, Austraalia Päev!

Mina, nagu juba kogu viimase nädala üldse, olin sel päeval tööl. Ning suure tööarmastajana olin ma loomulikult pandud hommikusööki tegema. Kuna minu töökaaslane oli ootamatult öö jooksul haigeks jäänud ( ööklubis on väga lihtne külmetuda!) ning austraalastel on fantastiline komme käia perega ja peretuttavatega hommikust - lõunat söömas (ning kus seda ikka parem teha on, kui mitte hotelli buffee hommikusöögil, kus saab süüa nii kuis jaksad) , siis kujunes sellest üks ütlemata töökas hommikupoolik (5.30-15.00) aga kui ma sealt 9h hiljem lahkusin, olin u 250 dollari võrra rikkam, sest tegin ühe ületunni ning riigipüha pakub alati topeltpalka. Üldiselt oli hommik väga huvitav, sest juhtus kõike - kaardimaksed ei läinud läbi, telliti imekohvisi ja jäätise kokteile, mida peab eraldi baari minema tegema, inimesed tellisid hommikusööke tubadesse jne. Aga kell andis ikkagi pärast pikka rabelemist järgi ning sain päeva nautima minna.

Õnneks ja kahjuks ilmnes pärast töölt pääsemist, et on kolimise aeg, sest Bret ja Mirjam olid oma valdusesse saanud meie "oma uue kodu" võtmed. Ning siis lippasingi koju asju pakkima, et päkkeri elu selleks korraks jälle seljataha jätte ning taas nautida oma köögi, pesumasina (+ seekord ka kuivati), voodi, kapi ja vannitoa rõõme. Ja sel korral lisandus ka DVD mängija ja TV, mida pole juba üle 3 kuu näinud. Nüüd olemegi 2 õhtut tennist jälginud, sest tegelikult nagu polegi sealt midagi vaadata...

Aga meie uus kodu on Melrose Place tüüpi elamus, kui te veel seda vahvat ameerika seriaali mäletate! Tegu on 2 magamistoaga apartmentiga, kus on ka köök-elutuba ning vannituba kõigi eelnimetatud suursugute lisadega!

Hetkel elame paradiisielu kolmekesi Breti ja Mirjamiga ning 5.veebruaril jõuab meie neljas korterikaaslane Andero ka sydneyst siia. Ning oh siis neid vahvaid grilliõhtuid hoovis...

Nüüd siis on mul ainult üks toakaalane Mirjam ning ööseti saab mõnuga külmkapist vett ja mahla käia võtmas ning hommikul 5.30ks tööle minnes kohvi keeta ning külmkapist jogurtit süüa (päkkeris avati köök alles 7.00). Ning ka rahaliselt tegelikult oleme võitnud selle kolimisega, sest päkkeri 150 dollari asemel maksame nüüd 100 dollarit nädalas, mis tähendab nagu iga 3 nädal oleks tasuta :) siinkohal tänu Bretile, kes ikkagi väga usinalt ja järjekindlalt asja ajas, sest mina olin väga passiivne ja tööl!

Ja kuna tüdrukud teevad tööks apartmentides housekeepingut, kus köögikoristaja saab kõik leitu endale, on meil kapid toitu ja jooke täis!

Muidu oli Austraalia Päev siin värvikas - juba nädalaid varem hakati kaubanduses erinevaid lipuvärvides tooteid ja riideid müüma ning tähtsal päeval kandsidki kõik õiged patrioodid lipuvärvides riideid, olles ka näod ja käsivarred sellega katnud. Darwin oli ilmselt kõige vaiksemalt esindatud, sest pildid ja uudised mujalt näitasid suuri paraade ja show'sid. Kuid ka siin lasti mere poole aupauke, toimusid kõiksugu sportmänud, õllekastid olid sooduhinnaga ning tänavatel leidus piisavalt eelpool mainitud "patrioot", et aru saada, mis päevaga on tegemist! Üldiselt, nagu ka jõulude ajal, on austraalia rahvuspäeva traditsiooniks hoomikuöök -lõuna perega, grillimine ning sportmängud!

Nagu juba kordades manitud, olen mina viimase nädala peamiselt tööga tegelenud ning tänu eelmise nädala graafikule, sain ka täna 43h eest palka! Kuid eelmisel laupäeval otsustasime ikkagi midagi huvtavamat teha, kui päeva päkkeri basseini veeta ning seega asusime teele Museum &Art Gallery of the Northen Territory poole, mis kaardilt oli päris lähedal! Kuna aega oli, tegime vahepeatuse ka Cullen Bay jahisadamas ning rannas, kus oli palju tegemist - üritasime näha krokodilli ning võib-olla vastaskaldal nägime ka (lehes on küll igapäev uudised, kuidas jälle keegi lõugade vahele on jäänud), nägime jellyfishi, mis on põhiline mure, miks ujumas ei toh käia ning proovisime ellujäämist üksikul saarel kookospähkli avamisega.

Ning mõne tunni pärast, olles kõik janusse suremas, sest 10km jooksul linna keskel ei jäänud ette ühtegi poodi, jõudsime lõpukst sihtkohta, mis osutus päris toredaks ja suureks muuseumiks, mis koosnes kunstigaleriist, meremuuseumist, Northen Territory ohtlikemate loomade saalist ning orkaan Tracy'le pühendatud osast! Aga kõigepealt jõime ukse ees pudeli vett kõik, sest siinne päikesepaiste on kkagi tappev (vanaema - ausõna ei joonud ühtegi õlut see päev)!! Ning seda andisid ka öösel tunda selg ja kael, mis olid pisikesest muuseumis käigust tulipunased (pilt on tehtud järgmisel õhtul).

Muutused esmaspäevases traditsioonis

Kui Sydneys oli tendents esmaspäeviti reisimas käia, siis nüüd on hommikuti märkmikku vaadates päeva ülesandeks raamatukokku blogi tulla kirjutama. Kõik on uus jaanuari kuus. Ning seda ka üleüldises elukorralduses, sest peamiselt olen viimase nädalakese veetnud tööl käies ning ühtegi väga huvitavat seiklust seljatagu nagu polegi. Et aga lugejaid (olen alati tahtnud seda kirjutada :) ) mitte alt vedada, kirjutan siis natuke oma tööst ja meie elukohast, et neile, kellel huvi on, sellest väikest ettekujutust anda.

Nagu varem kirjutatud, viisin oma CV hotelli Novotel restorani, ning sain ka sinna tööle. Kuna aga ei ole hetkel peamine hooaeg ning hotell on küllaltki väike (5 korrust, 28 tuba korrusel ning mina olen kõikides neis nüüdseks käinud! - loe lõiku 4!), siis teen ka muid töid peale restorani teenindaja.

Minu eelmise nädala üheks uueks ülesandeks oli hommikusöögi buffee's töötamine ehk siis läksin laupäeva hommikul tööle 7.00 ning pühapäeva hommikul 5.30, kui teised hosteli elanikud peolt tulid! Pühapäeva lõunaks, kui töölt tulin, suutsin ainult basseinis vedeleda ja ilmetu näoga pöösast vahtida! Tänaseks olen enam-vähem toibunud!

Iseenest on ülesanded lihtsad - vaatad et laud on lookas ja kohvi oleks olemas ja koristad laudu ja küsid raha! Ning kui hommikusöögi laud avatakse kell 6.00, siis reaalsuses saad esimese 2,5h rahulikult kohvi juua ja lehte lugeda, sest hotellikülalistele ju sellel ajal üleval olemise eest ei maksta, nagu mulle. Ning muuseas,muuseas - järgmise nädala laupäeval olen juba hommikusöögi supervisor.

Minu teiseks uueks väljakutseks on ülesanne, mis graafikus on nimega minibar, ehk siis võtan retseptsioonist tähtsad paberid - mis toad on kinni, millised lahkunud ja millised lahkumas. Ning siis sõidan liftiga kolmandale korrusele, ajan oma käru "garaazist" välja ning hakkan paberite järgi toast tuppa käima ja vaatama - mis söödud, mis joodud ning asendan need tooted. Muhahaha, 3 tundi järjest saan võõraste inimeste magamistuppa pilke heita ja liftiga üles-alla sõita!

Ning selle nädala väljakutseks on graafikus ette nähtud baarigatööga tutvumist ehk siis hakkan prouadele kokteile shake'ima ja härradele õlut kallama!

Eelmisest nädalast veel nii palju, et teisipäeval kutsus mind pärast tööd välja minu kohalik töökaaslane Mikky (neiu) ning huviga läksingi. Meie teed viisid meid kohalikku ööklubisse, kus ta tutvustas mind umbes 20 oma sõbrale, kelle ühegi nime ma ei kuulnud ning kahtlustan et tänaval neid ära ei tunneks. Õnneks oli õlu soodushinnaga teisipäeva puhul ning siis, kui tundus et kohustuslik aeg läbi on, ütlesin viisakalt head aega ning lonkisin koju magama. Kolmapäeval oli mul esimene palgapäev ning kuna neljapäeva oli mul ja Bretil vaba, siis kasutasime võimalust ning sõitsime bussiga 40min kaubanduskeskusse, et osta asju, mida meil oli vaja! Tegeliklt üht-teist oli ka, näiteks ostsin ma endale 30 dollari eest uued töökingad, sest eelmised Hiina poest 20 dollari eest ostetud lagunesid pärast 20ndat kandmist täitsa ära. Ning õhtul tegime Breti ja Mirjamiga uute asjade omamise ja 2.nädalat Darwinis olemise pikniku oma toa põrandal 2 kanistri veini ja paki nachodega! Elu on ilus :)

Olen juba terve hunniku asju, mida mul vaja on, pannud kirja selleks kolmapäevaks, kui mul on korraga nii palgapäev kui vaba päev! Oh seda rõõmu :)

Hetkel elame kõik veel õnnelikult koos oma seljakotireisijate hostelis, kuid jätkuvalt peame majade ja korterite plaane. Eks vaatame, mis neist välja tuleb, kuigi tegelikult suurt häda siin päkkeris ju ka pole, kui ikka kes 3 ja kes 8 nädalat siin elatud on saanud! Meie elame küll kolmekesi 6 tüdruku toas, mis tähendab et mõni öö oleme seal ainult meie, mõni öö on 1 või 2 või 3 inimest veel, kes vahest on ühe öö, vahest nädala jne. Siiani on kõik olnud enam-vähem puhtad ja viisakad inimesed, aga kui ikka 3 ajal peolt tuled, siis tahaks näha kuhu poole voodi jääb ja kus meigieemaldaja ja hambahari on, kuid nadi on panna põlema tuld, kui seal 4 inimest magavad, kes hommikul tööle peavad minema. Samas on jällegi asukoht super ning hostelis asuvad 3 basseini ning baar ning õues nende ümber on piisavalt laudu-toole kõigile, kes seal aega veeta tahavad. Ning just seal kõik oma põhilise aja veedavad, nii et usun et baaril läheb üpris hästi, sest tavaliselt on ka õllekannud igal laual (Austraalias on täiesti normaalne osta kannutäis õlut lauale - u 1,5l arvan - ning siis seda seal plastmass klaasidega jagada. 1 kann=4 klaasi= 8 dollarit happy hour ajal ning 9,5 muidu - toim. märkus). Ja õhtud on ju mõnusad soojad - käid mulistad basseinis ning lähed istud lauda et juua mõned klaasid õlut ja rääkida teistega juttu. Kõik on siin sõbrad :)

Nii et elu on töine, kuid vaikselt pean igasugu plaane, kuhu siin olles minna on vaja ning eks annan siis teilegi teada, kus mida põnevat nägin ja kuulsin!

Lühike aga lööv!

Pealkiri peaks kõik ütlema - elu on oodamatult kiireks läinud, kuna saabunud on aeg, kus tuli jalad sealtsamusest välja võtta ja tööle asuda. Ise ei oleksi võib-olla läinud aga rahakott arvas nii. 1.jaanuaril saabusime, 2.jaanuaril viisin 3 CV ning Novotel Atrium Darwinisse (hotell) CV üle andes, sattusin hotelli tähtsuselt teise mehe peale, kes kohe ka väikese intervjuu läbi viis ning lubas, et teisipäeval helistab mulle nende personaliosakond ning ajame paberivärgid korda. Noh, elu Austraalias on õpetanud, et väga vähesed helistavad tagasi (näiteks Sydney 30 jagatud CV& tagasi helistamisest, sain ma 0 kõnet, mis on väga nutune protsent). Ullitasin siin teisipäeva pärastlõunani niisama raamatute, päikese& perega.

Ning teisipäeval juhtuski ime - helistas mulle Peter Novotelist ning uuris, kas ma ikka otsin tööd, ning palus mulle järgmine päev 16.00 Novoteli tulla ning mustad kingad-püksid kaasa võtta. Kohe läks tööks. Järgmine päev olin õigel ajal kohal, lugesin läbi hunniku pabereid ning kirjutasin kõigile alla. Kuigi minu leping on tehtud casual töökohale, mis sisuliselt tähendab et firma ei garanteeri mulle mingeid töötunde, vaid kutsub siis kui vaja, on mu graafik päris tihe. Olin tööl siis kolmapäev, neljapäev, reede, pühapäev ning lähen täna, homme ning ülehomme. Siin on päevake vaba ning jälle 6 päeva jutti. Selle nädala lõpupoole ootavad mind ka huvitavad vahetused nagu Minibar 5.30 hommikul (aimu on väga vähe, mis see töö endast kujutab) ning üks õhtu hotelli baaris, mis tähendab et pean tegema lattesi, cappucinosi ning igasugu vahvaid kokteile. No ilmselgelt saab see väga naljakas ja huvitav kogemus olema nii mulle, kui kõigile klientidele. Loodan vaid, et ei saja ning nad kõik otsustavad linnapeale baaridesse minna, sest ükspäev ma proovisin endale korralikku kohvi teha, kuid mingit unustamatut elamust sellest ei tulnud !

Nädalavahetusel tegime perega ka väikese väljasõidu Litchfieldi rahvusparki, mis kaardi järgi asub 130 km kaugusel Darwnist. Laupäeva hommikul üürisime Bretiga Hertzizt 7 inimsele sobiva pereauto ning pakkisime family peale. Kuna Madis oli ka töölt natuke varem ära tulnud ning parajasti poistel külas, pakkisime ka tema autosse ning kui tagumised pingid olid poisse ja õlut täis, ning autojuht Bret ning absoluudselt parim kaardilugeja ning diskor Marja positsioonidel, asusime valel pool sõites teele.

Iseenest oli reis tore, kuid 8 inimest ühes autos oli ikka omamoodi dsungel - kõik tahtsid oma lugu plaadilt ning oma tugevusega, nii et päris keeruline oli oma diskoritööga enamuse lemmikuks jääda. Esimeseks peatuseks olid termiitide pesad, mis kujutas endast väljatäit 2m termiitide pesasi. Järgnevalt jõudsime jõeni, mis oli täis väiksemaid ja suuremaid jugasi (kindlasti on selleks ka oma termin aga ma ei hakka huupi pakkuma, kuna mu geograafist tädi ilmselt loeb seda ka) ning siis hullasime seal.

Seal olles hakkas ootamatult wet season end tunda andma ning kuna vihm ei paistnudki järgi jäävad, sõitsime natuke maad tagasi toredasse pargi kämpingusse, kus ka "restoran" oli. Sõime- jõime ning mängisime kõikeide koduloomadega - papagoi,madu ning koer, kuni lõpuks olime võitnud pererahva usalduse ning nad tõid välja oma kõige uuema kodulooma. Selleks oli 4 kuu vanune kängurupoeg, kelle ema oli surnud ning kes õnneks oma tee kämpingut pidava pere juurde leidis. See ei ole nende esimene känguru, kelle nad üles kasvatavad, vaid neljas, niisiis on neil nipid ja trikid selged - väntsutada ja venitada ei tohi, kuna pisike võib ehmatusse surra, tuleb hoida soojas ning lutist mõned korrad päevas piima anda.

Edasi viis meie tee järjest suuremate jugade ja koskede juurde, ning nendest viimast ja kõige uhkemat pildistada ei sanudki - fotole jäid vaid veepiisad!

Tagasiteel otsustasime minna teist kaudu ning see kujunes seiklusrohkeks, kuna taas oli hakanud sadama ning väljas pimedaks läinud. Kuna siinsed teed kulgevad üles -alla mööda mägesi, on mõned kohad väga madalad ning teelõigud võivad olla vee all. Need kohad on ka märgistatud floodway sildiga ning teeäärse mõõdupuuga, mis ähvardav veel tõusta kuni 1,4m. Sõitsime läbi nii mõnestki väikesest "järvest" ning kahjuks jäi autoall poole loomaaia jagu loomi (liialdan - mõned konnad, kuid vaid 1% teel olnutest ning 1 madu). Kaod oleksid võinud ka suuremad olla, sest pirakate konnade vahel tuli korralikult slaalomit sõita ning wallabied (känguru väiksemad sugulased) kargasid ka alalõpmata teele. Selleks puhuks olime igaks juhuks kindlustanud oma rendiauto 35 dollari eest maksimaalselt! Mingi hetk aga ilmus teele silt, et edasi vaid 4-veolised autod, mida meie pereauto ilmselgelt polnud. Aga tundus, et oleme suurele teele juba nii lähedal, et võtame selle riski. Järjest sügavamaks aga muutusid teele ilmunud veekogud ning lõpuks, kui me ühe suurema maantee ookeani juures seisma jäime, ning poisid selle u 60-70cm sügavuseks mõõtsid (asfalt muuseas sai koos hoiatava sildiga otsa), siis jagunesid arvumused mitmeks - 3 tüdrukut tahtsid tagasi pöörata, 2 noormeest ilmutasid erapooletust ning 3 julget krokodill Dundeed tahtsid sealt läbi põrutada. Demokraatliku hääletuse tulemusena võttis juhtgrupp vastu otsuse tagasi pöörata, millele järgnes väike mäss, kuid mitte midagi, mida ei oleks saanud maha suruda.

Tagasi Darwinisse jõudes oli meie kilometraaz 450km. Aga kõik olid õnnelikud ning huvilistele võin öelda, et kogu reis läks igale inimesele maksma 35 dollarit, mis on siin 2 h palk. Vot selline reisumaa on Austraalia!

Vahemärkusena pean mainima, et seda juttu kirjutades helistas mulle üks Sydney turistirestorane Meat&Wine Co, kuhu ma 2 kuud tagasi oma CV viisin. Nad olid vist selle üles leidnud, nii et enam protsent 0 ei ole!

Järgmiste kordadeni, sest pean nüüd tööle lippama!

Meenutusi 2008 lõpust ning uuel aastal uue hooga ehk Darwin

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sealt, kust poolel jäin ehk siis eelmise aasta lõpust. Selle pisikese lõpu sees tegime Bretiga korraliku spurdi ehk siis üritasime jõuda veel nii paljudesse erinevatesse kohtadesse, kui võimalik ning võtta Sydneyst viimast! Viimasel pühapäeval haarasime kaasa Andero ja veetsime selle koos La Perouse rannas, mis on kesklinnast u 40minuti bussisõidu kaugusel. Meil läks tunudvalt kauem, kuna me otsisime kohta, kus buss väljub. Kõik olid seda kuskilt peatusest väljumas näinud ehk siis Circular Quey' sse, kust buss väljus, jõudsime 1,5h pärast kohtumist Victorian Buildingu kõrval. Rand ise osutus küllaltki pisikeseks, kuid armsaks lahesopiks, kuhu kõik kasvatamatude lastega pered olid kokku tulnud. Vähemalt meile tundus nii, sest saime soovi avaldamata osa kõikidest nende liiva&vee mängudest, nii et kõik meie rätikud ja raamatud ja juuksed olid liivaga kaetud. Pärast rannas lesimist tegime väikese jalutuskäigu üle silla seal kõrval asuvale saarekesele ning siis asusime tagasiteele, et teha korralik õhtusöök ning panna paika plaanid, kuna ees ootas traditsiooniliseks saanud matkapäev - esmaspäev!
Seekordne reis viis meid 3 h rongisõidu kaugusele Newcastle'sse, mis on väike armas linnake ning seal asub maailma suurim söe transiidiga tegelev sadam. Seda oli ka näha, sest merel oli korraga vähemalt 16 tankerit. Linn ise on väga toreda planeeringuga ehk siis terve üks mere poolne külg on ilusaks promenaadiks ehitatud. Ning teine külg oli rand vaatega ookeanile. Nende ristumiskohas asus majakas, kuhu viis tore jalutusrada imeilusa ranna ja mere vaadetega. Ning suurema osa ajast me mööda neid teid kolmekesi jalutasimegi. Ilmataadige oli meil ka enam-vähem kompromissile jõutud. Rongiga sõites oli ilm jahe ja pilves, kohale jõudes tuli välja päike ning täpselt siis, kui olime kõik rajad ja rannad üle vaadanud hakkas sadama vihma ning korralikult välku lööma. Ehk siis kõik olid rahul ja õnnelikud!

Ja usun, et meie 6h, mis me NewCastle's veetsime, oli selle linna jaoks täiesti paras aeg. Võib-olla oli ka pühadevaheline aeg see põhjus, miks linn peaaegu inimtühi ja vaikne oli, kuid pikemaks ajaks seal tegevust pole.

31.detsembril siis pakkisime kohvritesse-kottidesse oma asjad, viskasime ära 6 kotitäit prügi, pistsime kotti pudeli shampust (vahuveini) ning vantsisime Pyrmonti sadama poole, et 18.30 alustada tööd. Kohale jõudes selgus, et ees ootab kallite piletidega kokteilipidu ehk siis kõik 300 inimest olid eraldi 400-500 dollarilised piletid ostnud et näha maailma kuulsamat ilutulestikku. Kõik teised olid väga närvilised ja nagu ikka juhtus 100 asja - elekter läks ära, laev ajas vett sisse jnejne. Õnneks olime me Bretiga positiivsed ning naersime omaette selle paanika taustal. Aga ka kangemad meie hulgast langevad, sest meie tuju läks ära siis, kui võtsime oma 300 peokaaslast peale. Inimestel oli paaniline hirm, et neile süüa ei jätku, seega ründasid nad kõiki kandikutega teenindajaid niipea kui mõni kuskilt pea julges välja pista. Ning raisakotkad rahunesid alles 3h hiljem, niisiis ei pidanud ka kõige optimistlikumad meie seast vastu. Välja arvatud üks proovipäevaline, aga need säravad alati õhtu lõpuni, et kindlasti tööle saada :)

Kell 00.00 (Eestis siis 15.00) võtsime kätte klaasi shampust ning asusime nautima ilutulestikku vaatega Sydney Sadama Sillale (Sydney Harbour Bridge) ja ooperimajale. Eelnevalt olid kõik lahel sõitvad 200-300 laeva süüdanud tulukesed, millega nad kaunistatud olid ning mis moodustasid laeva peal erinevaid kujundeid - olid lilled, linnud, piraadid, 2009, lihtsalt paadi piirjooned tuledes jne. Vaade oli päris võimas, sest paate oli igas kujus ja suuruses ning nad kõik olid paksult täis õnnelikke ja pidutsevaid inimesi.

Ilutulestik ise oli samuti väga võimas. 15 minutit järjest purskus veest ja sillalt õhku erinevaid värve ja kujundeid ning aegajalt sünkroonis nendega ka pilvelõhkujate katustelt, nii et kõik oli paigas väga efektselt ning "raisakotkad" meie ümber, kellest osad ka varem uut aastat Sydney lahel vastu olid võtnud, ainult ahhetasid-ohhetasid (vahemärkus - austraalased ongi kergesti vaimustuvad ja imestuvad - välisvaatleja märkus). Tavaliselt ma väga ilutulestikest ei hooli ning mina oma raha küll niimoodi taevasse lasta ei kavatse (eriti raskel majanduslangus perioodil), kuid seekord ei saanud minagi silmi taevast! Kogu selle aja oli meil Bretiga tööjaotus paigas - tema pildistas ja filmis kõike mida vähegi andis (tänud temale piltide eest, mida teilegi eksponeerin) ning mina olin siis rezisöör - nautisin shampust (vt pilti - ausõna esimene klaas!) ja vaadet ning ütlesin, kust poolt Breti filmikaamera võtma peaks :) Nii et fotoalbumi materjali ikka saime!

Pärast väsitavat tööpäeva 2.15ni pakkisime kokku oma kotid, soovisime kõigile töökaaslastele head-paremat, lehvitasime laevale ning tegime lähimas pargis oma sooja shampusepudeli lahti. Hoolimata kõigest maitses see õite hää! Pidasime siis pargis väikese peo kahekesi, soovisime üksteisele head uut aastat ning jalutasime läbi pidutseva linna, väikeste vahe seiklustega, kodu poole. HEAD UUT AASTAT!!!


Järgmine hommik äratas kell meid 7.30 ning kohvrid suure surmaga alla veetud, istusime taksosse ning põrutasime lennujaama, kus jõudsime just 9.00 hommikusöögi ja kohvi lauale saada, et hakata võtma vastu uusaasta tervitusi Eestist, sest just siis oli teile saabunud uus aasta! Ning 4,5h lend Syndeys Darwinisse väljus 10.45 hommikul, et tuua meid teile 1,5h lähemale. Ajavahe Eesti Darwin vahel on 7,5h!

Darwin on hoopis midagi muud! Siinne kliima on troopiline ja niiske. Linn on laialipillutud ning meie elame keskuses, taaskord seljakoti reisijate hostelis. Meie pere liikmeid ehk siis eestlasi on siin 8 - Bret, Mirjam, Kalmer, Kristjan, Madis, Mikko, Markus ja mina- igaüks erinevat teed pidi siia jõudnud ning erineva eesmärgiga. Esimesed 4 päeva olid meil uhked ühis hommiku- ja õhtusöögid, kus pooled potid-pannid olid köögis meie kasutuses, et oma suurele perele süüa teha. Täna on teistel kõigil tööpäev (minul loodetavasti homme), nii et saan mõnusalt pool päeva raamatukogus internetis veeta! Tänud Mikkole arvuti eest ning raamatukogus on tasuta wifi!!! It's a miracle!

Darwinis meres ujumas käia ei saa, kuna hetkel on wet season (ehk siis märg hooaeg) ning siis ujuvad meres krokodillid ja igasugu kurjad kalad, kes kõik inimesi süüa tahaksid. Tegelikult võib ujuda aga omal vastutusel. Mina olen siiani leppinud meie päkkeri basseinidega. Meil on seal neid 3, nii et saab mõnuga ujuda, niisama vees mõnuleda ja supelda. Ning seda jahutust (kuigi päike kütab kohati ka basseinivee üle mõistuse soojaks) on siin vaja, sest temperatuurid on 30-35 kraadi keskmiselt. Arvatakse et praegusel hooajal (märtsini-aprillini) vaid sajab päevast päeva. Tegelikult see nii ei ole - sajab korra päevas võib-olla 20min - 1h ja siis on jälle päike väljas ning asfalt kuiv mõne minutiga. Siin kliimas ilma konditsioneeri ja basseinita väike valge skandinaavia inimene elada ei saaks! Päike hakkab külge ka 30 minutilisel jalutuskäigul mööda linna, nii et päikesevõtmine kui tegevus on selgelt üleliia! Piisab et nina kasvõi pilves ilmaga välja pistad, pluusirandi saad igal juhul!
Sel korral mul teile pilte ei ole ehk järgmine kord leian midagi, mida teile näidata. Siis kirjutan ka pikemalt oma tegemistest ja tööotsingutest siin. Hetkel midagi väga huvitavat rääkida pole, sulan alles sisse. Päeva moodustavadgi söömaajad ja nende ettevalmistused perega, õhtused Eesti mälumängu mängimised õllekannude taga, basseinis ujumised ning uue elukoha otsinguid. Ainult et keegi ei kujuta ette, kuhu see 8 liikmeline pere peaks ära mahtuma :)
Järgmiste kordadeni!