Seagripp

Reisilt tagasi tulles sai minu suureks eesmärgiks kohe usinaltusinalt tööl käia ning 3 nädalat kõikidest poodidest ja muudest ohukolletest silmad kinni mööda käia. Lulli löömise aeg oli läbi ning võlad nõudsid maksmist! Kuid nagu elus ikka, ei läinud ka minul seekord nii, nagu plaanitud.

Eelmise laupäeva õhtul tabas mind 30 kraadises Darwinis ootamatult gripp. Tegelikult toimus kõik väga kiiresti ja siiani artusaamatult - läksin kella 17.00 tööle, elu nagu hernes. Ning u 20.00 valutas kõht ja pea käis ringi ja süda oli paha ja külm ja palav korraga jne. Tuikusin koju ning järgmisels päevaks oli palavik 39 kraadi ning telekast tuli päev läbi seagripi uudiseid. Tegin mõttes testamenti!

Samas aga olin reede õhtul saanud kaks head uudist, mis küllaltki meeldiva varjundi mu haigusele andsid - Kadri oli saanud uue töökoha (127 kandidaati ühele kohale!), mis tekitas minus niisama ärevust ning lootust, et ehk sügisel eestisse tagasi jõudes on ka minul lootust. Ning teine uudis oli Kirttilt, kes teatas, et mu korter oli pärast hinna allalaskmist läinud nagu soe sai (tema täpsed sõnad!). Ning seega sain kogu raske haiguseperioodi mõttes muhedalt ilusaid mõtteid mõelda ning ennast edukate kordaminekute puhul õnnitleda!

Esimese haigusepäeva vaatasin terve päev Sõpru (vähemalt 30 osa), mida poisid Balilt kõik hooajad tõid ning mängisime Markusega mängu kuidas-tulevikus-hoolitseda-haige-lapse-eest. Ta sai päris hea koondhinde, sest tee oli mul koguaeg olemas, soe toit 3 korda päevas, taskuräti pakk laual ning poest taipas ta tuua värskeid puuvilju täitsa oma peaga mõeldes. Teisel päeval olid silmad telekat vaatamisest punased ning siis võtsin välja Mihkel Raua raamatu, et üle pika aja eesti keeles lugeda. Kuidagi oli nii kujunenud, et paki sisu, mille ma Mihklilt märtsis tellisin (mitte Raualt) jõudis kohale nii õigel ja vajalikul ajal - emakellne raamat kulus haiguse ajal ilusti marjaks Marjale(!) ära ning liitrist pipranapsust vajas haige täpselt poolt. Olin päris lustakas haige kohati...

Kuid ühe asja vajasin haigena veel - Interneti! Oli vaja Starmanist lahti saada ( mida ma millegipärast veel usinalt Eestis maksin), et uued üürnikud saaksid endale sobiliku teenuse sisse panna. Ning nagu tellitud, otsustasid poisid endale traadita interneti broadbandi ehk siis pulgakese, millele saad laadid raha, et netis käia. Ning asjad olid minu jaoks jälle parimas võimalikus korras... Kuna meil nüüd internet majas, siis tihti ei tea ma kohe, mida ära teha. Peamiselt terroriseerin mailidega oma uusi üürnikke. Ilmselt selle pärast nad ükspäev vastasidki, et "üürileping sobis ilusti, mõned kirjavead olid". Kirjutasin vastu, et pole veel endale sobilikku toimetajat leidnud! Dsiises, sisu on tähtis, mitte vorm! Vähemalt nii olen ma ise alati arvanud ;)

Nüüd aga olen juba 2 õhtut tööl käinud. Peamise aja võtab nurgataguse leidmine, et köhimas ja nuuskamas käia aga ega seda teisipäeval tulevast palgast ju maha ei võeta! Ja tunnen end iga päev järjest paremini, nii et elu on ikka täitsa ilus!

Kuu küsmus ka - Kust otsisid kapten Granti lapsed oma isa?

Kuidas Marja ja Mirjam klassiekskursioonil käisid ja kõik kommid kohe ära sõid!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest et 4200km osutus oluliselt lihtsamaks kuid külmemaks, kui ootasin.

10. mai hommikul 8.15 väljus meie buss, koos kahe äreva neiu ja sure punase kohvriga Mitchell st bussijaamast ning 10.45 pandi meid maha Hayes Creekis, kus hommikusöögiks kohe suured hamburgerid võtsime. Siinsed hamburgerid erinevad suuresti eesti putkadest ostetavatega. Tegu on kahe värskelt praetud ja krõbeda saiaga, mille vahel on samuti värskelt praetud kotlett ning hulgaliselt erinevat salatit - kapsast, peediviil, tomativiilud ja juustu. Seega ei ole tegu kõige ebatervislikuma ja rasvasema toiduga, kuid oleks me sel hommikul teadnud, et see meie peamiseks toiduks 10. päeva jooksul saab, oleksime ilmselt midagi muud tellinud.

Ning 11.30 saabus meie transport, koos autojuht Kristjani (kes vapralt kogu selle aja ja kõik need tuhanded kilomeetrid rooli keeras), kaardilugeja Kalmeri ja prantslasest fotograaf Nickiga. Teda me omavahel kutsusime Sulaseks, et ta aru ei saaks, kui temast rääkitakse. Ja peab ütlema et ta pidas meiega väga hästi vastu ja õnneks oli tal enamus asjadest ükskõik. Parim reisikaaslaslane, keda hing võib ihaldada!
Ühesõnaga - seilus võis alata!

Esimese päeva eesmärk oli kimada niipalju kui võimalik, kui jaksu ja tahtmist veel on. Päeval tegime väikese peatuse Katherines, kuid erilist muljet see linn ei jätnud. Samas - mis sa supermarketi parklas ikka näha tahad... Ning õhtuks jõudsime kohta nimega Daly Waters, kus kõigepealt kohalikus väga vahvas pubis ühed külmad õlled tegime ning siis telgi ülesse panime. Pubi oli tõesti väga vahva, kuid kahjuks pilte seal teha ei tohtinud. Seest olid kõik seinad kaetud esemetega, mida reisil olevad inimesed sinna olid jätnud - erinevad rahatähed (ka meie jätsime sinna Hurda, kuid hiljem avastasime, et üks seal seinal juba rippus), numbrimärgid, visiitkaardid, dokumendid, rinnahoidjad, pluusid, lipsud, plätud jne. Seinade päris värvi või materjali näha ei olnud.

See jäi meie esimeseks ja viimaseks telgiööks, kuna mida kõrbe poole edasi, seda jahedamakas ööd muutusid ning meie telgil puudus alusmatt, seega oli see pigem piin, kui luksus magada värskes õhus. Edaspidi võtsime kämpingud,hotelli- ja motellitoad ning kamba peale tuli nende hinnaks 25-30 daala öö inimese kohta, millega me kõik olime nõus leppima. Reisi eest me ju ei maksnud, kordan veel, et teid kadedaks ajada!

Järgmisel päeval läbisime veel umbes 700km ning 12. mai lõunaks jõudsime oma reisiga Alice Springsi. Mida me need kilomeetrid tegime? No meie Mirjamiga ostsime kõikidest bensiinijaamadest endale nänni ning nagu klassiekskursioonile kohane, pistsime need kõik nahka kohe, kui auto liikuma hakkas. Ning siis keerasime ennast magama. Kuna meie liiklusvahendiks oli 9 kohaline maastikudziip, kus taga olid kaks pikkupidi pinki, siis saime mõnusalt seal end välja sirutada ja nagu kassid kunagi, nurru lasta. Alice Springsist ostsime autosse kõlarid, siis laulsime kahekesi kõiki laule kaasa ning tegime muidu nalja. Ja tunde mängisime eesti keeles seda mängu, kus tuleb eelmise sõna viimase tähega öelda uus, teemakohane sõna. Ning kõik teemad võtsime neljakesi läbi ( loomad, eesti kuulsused, lauljad, poliitikud, linnad, riigid jne). Sulane ei osanud midagi kaasa rääkida :)

Ahjaaa....teepeale jäi ka vahva koht, kus palju ümaraid kive keegi oli kokku kuhjanud - Devils Marble. Sattusime sinna päikeseloojangu paiku ning nautisime uhked looduse kätetööd.

Alice Springs oli äge, kuid kahjuks veetsime seal ainult mõned tunnid. Kindlasti tahaksin temaga mõned päevad veel tutvuda, sest ta tundus armsam ja asjalikum, kui Darwin. Kuid kindlasti pisem, kuna oma koha on see endine telegrammikeskus saanud mägede vahele, mis piirab suuresti tema lainemist! Muuseas lugesin Lonely Planetist, et seal peidab ka end CIA luurekeskus, mis 60ndatel sinna sisse seati ning kõik 1000 sealset töötajat pidid ametlikult kõrbes "aednikud" olema.

Samal päeval avastasime kaardilt, et oleme üsna Henbury meteoriidikraatrite läheduses ning otsustasime ka sinna pilgu peale heita. Pettumus missugune kõigile, kes on elus kasvõi Kaali kraatrit näinud ning meie kui saarlased olime. Seega uudistasime rohkem ümberringi paistvat maastikku, kui pisikes auku.

Ning ööseks kimasime Erldunda Roadhouse, kust Ayers Rocki ehk Uluru kivi ja Kings kanjonini jäi tühipaljas 250km. Hommikul jätsime oma uhke käru sinna maha ning asusime 2,5 päevasele turimireisile.

Kõigepealt otsustasime minna Kings kanjoni juurde ning sinna ka suuna võtsime. Kohale jõudes valisime endale sobiva jalgsiraja, milleks sai 6km pikkune jalutuskäik kanjoni ülemistel äärtel ning selle läbimiseks kulus meil 3h. Kaasa kästi võtta 1l vett 1 inimese kohta kilomeetri peale, kuid otsustasime et ehk saame ikka 30l veeta hakkama ning võtsime hoopis 1,5liitrit. Kõige hullem polnud aga tagasi autoni jõudes panime kõik teise samasuguse koguse igaüks eraldi hakkama. Kanjonit teile kirjeldada ei oska, seda peab oma silmaga nägema ja sisse hingama. Loodan et pildid annavad mingi ettekujutuse, kuid mida võin öelda - iga vaade on eraldi uskumatu ning kordumatu ja imeilus. te ju teate küll, kuidas selliste asjadega on!

Ning siis suundusime kurikuulsa Uluru kivi ehk Ayers Rocki poole... kahjuks jõudsime sinna kanti pimedas, seega pidime hoopis endale ööbimise leidma ning järgnevaks päevaks jõuvarusi koguma hakkama. Ainukesed ööbimiskohad on 20km enne kivi Ayers Rock Resortis, kuhu me ka jäime. Tegu siis sellise suusakuurorti moodi kohaga, mis on nagu väike küla, kus on 5 erinevat hotelli, poekeskus ning kõrtsud ja söögikohad. Leidsime endale mõnusa kämpingumoodi majakese kahe magamistoa ja köögiga ning kolisime sisse. Maja jäi meie koduks kaheks ööks, kuna arvamus, et mis seal kivi juures ikka teha on, on täiesti vale.

Järgmine päev algas meil vara, kuna tahtsime kontrollida kivi värvimuutmis oskust, millest nii . Niisiis ajaspalju kuulnud ja lugenud olen. Niisiis paime autole 6.50 hääled sisse, et 7.18 kivi juures olla, mil päike esimesed kiired Austraalia punase südame poole saadab. Ning kohal olime nii päikesetõusul, kogu ülejäänud päeva, kui ka päikese loojangul. Järeldus tehke ise:

Pärast päikesetõusu lipsasime korraks veel koju tagasi, et kõhud täis süüa ning siis olime tagasi kivi juures, et planeeritud 10km matk ümber selle ära teha! Kohapeal selgus, et kivi otsa on teoreetiliselt võimalik ka ronida ning paljud tegid seda. Siin aga minu dilemma - kohalik põlisrahvas ning rahvuspark, kus kivi aub, paluvad et inimesed ei roniks nende püha kivi otsa. Samas teadsin, et vaade sealt ülevalt on hingemattev ja unustamatu. Jätsin minemata. kaalusin küll korraks ronimist, kuid siis meenus mulle 3 aastat minu elust, mil ma tartus veetsin, ning ma jätsin ronimata! Küll aga asusime Mirjamiga kahekesi matkale... ning 10 km hiljem nutsime oma jalavalus ning kirusime, et tenniseid ostes üritasime ikka võimalikult väikeseid numbreid osta. Suurte jalgadega naiste värk :) Aga uhkelt võime öelda et ringi tegime ära ning vaadet ülid supervahvad nagu oodata võis. Mõned väljavõtted milline kivi tegelikult on: Tegelikult jäi üks päev puudu, sest kuulsa Uluru kivi kõrval asub veel suurematest kividest koosnev ala The Olgas, mis jäi meil peaagu nägemata. Käisime küll autoga seal ümber ning peatusime igal vaateplatvormil, kuid tee mis sa tahad - tennised enam jalutusradadel kõndimiseks jalga ei mahtnunud!

Päikeseloojanguks sõitsime veel tagasi Uluru juurde ning siis koju sööma ja pikast reisist puhkama - postkaarte kirjutama - uut marsuuti paika panema. Sellega oligi meie Ayers Rocki National Park külastatud ning järgmisel hommikul hakkasime tagasi suure maantee poole vurama, et sealt treiler jälle taha haakida ning edasi kihutada.

Järgmine päev kulus suuremalt jäolt sõitmisele (meil Mirjamiga siis jälle magamisele ja kommisöömisele) ning õhtupoolikuks olimegi ületanud Northen territory ja South Australia piiri. Muutustest siis niipalju - NT maantee äärsed wc olid korras, puhtad ning alati oli neil paberit. SA oli vastupidi. NT oli peamiselt lame ja punase liivaga kõrb, lõuna tõi endaga kaasa mägisema maa, kus lõpp lausa künkalt künkale sõitmiseks kujunes.

Ööseks jõudsime Austraalia opaalipealinna Coobers Pedy, kus seoses aktiivsele kaevandamisele ka kõik hotellid ja hostelid maa all olid. Alguses pilte vaadates me Mirjamiga kategooriliselt keeldusime ja olime nõus autos magama. Kuid kui omanikuhärra meid sooja toa lubaduse ja mugavusega veennis ning teatas, et ka autos magades peame 25 daala välja käima, otsustasime ikkagi riskida.

Tuba nr 12 kujutas endast ilma ukseta kongi maa aluses käigus, kuhu oli ka 3 nari paigutatud. Jätsime asjad sinna ning suundusime toitu otsima, mille leidsime mõnusast kreeka tavernist koos pudeli hea punase veiniga. Ning peab ütlema et öö möödus muidu mõnusalt ja rahulikult kui välja arvata Sulase, kellele me kogu õhtu topelt gin tonikuid jootsime, norskamine. Seda kuulis ka ülejäänud hostel, sest nagu öeldud kongidel uksi polnud...

Järgmine päev kulges jälle peamiselt sõites ning õhtuks jõudsime kohta nimega Burra, kus esmaeesmärgiks jäi treilerile jälle 2 ööks öömaja leida, et poisid koos meiega Adelaide saaksid tulla. Läks küll natuke aega, kuid lõpuks leidsime linnaäärest suurtele rekkadele mõeldud parkla ning niisama imelik pargivaht ning tema purjakil kauboist sõber olid rõõmsasti nõus Indeksi varandusel mõned päevad silma peal hoidma. Ning endale leidsime väga mõnusa motelli, kus meie Mirjamiga veetsime tunnikese nautides hinna sees olevad SPA mõnusi. Väike selgitus - spa austraalias tähendab reeglina mullivanni! Aga see soe mullivann oli igati mõnus ja hinda väärt, sest meie 5 kuud Darwini soojendatud kontidele oli sügisene 17 kraadi ikka üllatuseks.

Ning nädal aega hiljem meie reisi algusest olime meie Mirjamiga jõudnud sihtpunkti -Adelaide. Niisiis jäid meil ära Melbourne ja Great Ocean Road, kuna ajaliselt ei oleks me seda jõudnud ning niisama läbi kihutada polnud mõtet. Kuid ees ootasid kaks toredat päeva Adelaides ning ma võin öelda, et Adelaide on tore!! Kesklinn on vahvasti parkidega ümbritsetud ning terves linnas on tunda muudele linnadele mitte nii omast ajaloohõngu. Esimese päeva õhtul, pärast hosteli leidmist ja sinna sissekolimist, läksime hostelitädi soovitusel trammi peale ja vurasime rannaäärsesse linnaossa Glenelg, kus on siis koondunud kokku uhked hoteelid veel uhkema merevaatega, väikesed poekesed ja restoranid ning uhke rannapromenaad. Seal väga ringi enam ei jalutanud, kuna väljas oli juba pime ja külm, kuid leidsime toreda pizzarestorani (Olime Sulasele juba mitu päeva pizzat lubanud) ning otsustasime järgmine päev valges tagasi minna. Ning seda me ka järgmine päev tegime, kui päev kulus tüdrukutel peamiselt shoppamisele, kuna Adelaid on ikkagi suurlinn ning pakkus meile, kes me troopilises ja muinasjutulises Darwinis pesitseme, kõiki suurlinna poode oma ilusate asjade ja suveriiete allahindlustega (Adelaide hakkas vaikselt talvituma asuma). Nautisime Myeri kaubamaja ja selle lõhnaosakonda ning ei teinud üldse välja et inimesed meid meie punakate ja 10 päeva autos magatud riiete pärast natuke piilusid. Adeliade oli nagu unistus! Nautisime suurlinna ja selle anonüümsust ning sügist ja seda kuidas inimesed kantsid ilusaid saapaid ja jakke. Kõik lõhnas sügise järgi ning see oli meie jaoks värskendav.

Teise päeva pärastlõunal, kui shoppinguhimu rahuldatud ning mul ilusad 75% allahinnatud nahast plätud kotis olid, tegime veel korra Lonely Planeti, minu uskumatu reisikaaslase lahti ning võtsime selle järgi sammud National Wine Centre poole, mis nagu valatud Adelaides asus.
Seal müttasime ringi umbes pool tundi kuna tegu oli päevase ajaga ning enamuses ruumidest toimus mõni koolitus või koosolek. Küll aga siame nautida peagaleriid, kus tutvustati veinide valmistamise tehnoloogiat ning väike kronoloogiline kokkuvõte kõigest veinijuurde kuuluvast (pudel, kork, klaas, avaja jne). Meie absoluudne lemmik oli stend, kus nupule vajutades said tunda erinevatele viinamarja sortidele kõige iseloomulikumat lõhna!
Seiklus oli lõpukorral ning teel olime ostnud internetist endale tagasilennu piletid 19.mai varahommikuks.Lennuplaan nägi välja, et lahkume 6.15 lennuga Pethi, kus maandume 8.15 ning sööme mõnusa hommikusöögi (see oli meie oma lisand lennuplaanile) ning 11.05 alustame lendu Darwini poole, kuhu jõuame 16.25. Üldiselt olid meil rahad enamvähem otsas, seega otsustasime kokku hoida ning viiimase öö lennujaamas magada. Kuna poisid ööbisid selle öö veel samas hostelis, siis saime mõnusalt 12ni nende juures olla ning siis võtsime takso ning kihutasime lennujaama poole....

....kuni lennujaama ette jõudes avastasime, et see on kinni. Tuli välja et 1 150 000 elanikuga Adelaide lennujaam suletakse 23.00 ning avataske jälle 04.00. Ning takso oli just ära sõitnud! Seljas olid meil loomulikud natuke õhemad riided juba, sest teatavasti kui Adelaide elanikud külmetavad 10 soojakraadiga, siis Darwini omad higistavad maikasi märjaks 30 juures. Niisiisniisiis, võtsime oma pakid ning kõmpisime lähima bensiinijaama juure aru pidama. Poisid magasid juba sügavat und, ning topelt lisa taksoraha ei raatsinud me maksta. Kurdsime oma muret bensiinijaama onule ning õnneks pakkus ta meile oma kõrvalruumi, kus päevasel ajal tegutseb kohvikumoodi söögiputka. Saime sealt valged plastmaaa toolid, millel istuda ning keerasime end minu magamiskotti. Onu tundus alguses väga tore, saime tasuta kuuma shokolaadi masinast ning eilseid pirukaid, mille ta pidi ära viskama. Hiljem muutus ta natuke tüütuks, kui selgus et ta on egiptusest ja põhiküsumusteks sai, kas teil boyfriendid on ja teeme ikka pilti ka. Tegime siis talle rõõmu ja lasime endast 5 pilti ta telefoni teha. tema suur mure oli, et kuidas meie need pildid temaga kätte saame ning seega küsis ta meilt meie e-maili. Kui ma kunagi kanavarvas66@hotmail.com aktiveerin, siis näitan neid vahvaid pilte kindlasti teile ka!


Ning tagasi Darwinis olime 19.05 16.00 vaesena kui kirikurotid. Õnneks lubasid poisid, et lähevad vargile enne, kui meid nälga jätavad ning sama päeva õhtul võtsid nad mu kinno kaasa ja ostsid pudeli vett ka, nii et küll ma selle raske aja üle elan!

Ootamatu süzeepööre

Juba mõnda aega on meie kangelane tundnud rahutust südames - seiklus on kuidagi jälle seisma jäänud ja viimasest väljasõidust raputavasse ja vapustavasse Aasiasse on ka juba möödas pea poolteist kuud. Tahaks ju edasi liikuda ja maailma avastada, selleks siia ju tuldud sai! Kuid asjad kuidagi ei liikunud ja keegi reisikaaslastest vedu ei võtnud - mugav ja laisk on see inimloomus!

Kuni ühel päeval helises telefon ning teiselpool toru olid kaks vahvad farmerit Kristjan ja Kalmer, kes teatasid, et töö Heis Creeki farmis sai küll läbi, kuid firma pakkus neile uut kohta teises farmis, kuhu nemad siis paari päeva pärast teele on asumas. Ning teine farm on 4000km eemal Melbourne lähistel, kuhu jõudmiseks on lahke firma Index neile andud auto ja bensiini. Kangelane ei mõelnud kaua - tuli tegutseda! Kohe neljapäeval võttis ta südame rindu ning astus vapralt oma ülemuse, kivisüdamega proua Alisoni palge ette! Raudne Daam (või Südametu Daam, nagu mõningates teistes ringkondades teda kutsutakse) oli mõistev ning organiseeris asjad nii, et kangelane sai vabaks kaks juba graafikus olevat tööpäeva ning ka uuest graafikust on ta prii, kuid tingimusel et 20. mai on kangelane tagasi tööpostil. Kindlasti peaks märkima, et lahkus vast ka Austraaliasse saabuvast majanduskriisi lainest tingitud oli - tõmbavad ikka kulusi kokku ning nüüd teevad seda tööd, mis vanasti 4 inimesega restoranis tehti, samal ajal kohvitades ja juttu puhudes, vaid 4 kätt.

Niisiis on meie Kangelast, koos vahvate seltsiliste Kalmeri ja Kristjani ning ka loodetavasti Mirjamigi, ees ootamas 10 päevane seiklus suure land cruiseri dsiibi ja käruga läbi austraalia, mis hõlmab endas Alice Springsi, Uluru kivi, Wolf Creeke (ema-isa ärge seda filmi vaadake enne), Adelaide, Melbourne, Great Ocean Roadi ja paljusi teisi uskumatuid paiku! Väljasõit toimub kõikide plaanide kohaselt pühapäeva varahommikul ning Melbourne peaksid meie seiklejad jõudma hiljemalt 18. mai, et ka seda linna väheke tundma saada. Reisikaaslased peaksidki laiali minema 19.-20. mai paiku, mil tüdrukute lennuk neid tagasi Darwinisse lihtsat elu elama tagasi toob!

Siinkohal tänab kirjanik Austraalia puuistutusfirmat Index, kelle toetusel (auto ja bensiin) eelseisev reis võimalik on! Samuti tänab ta oma ema, kes mõistvalt reisi kaudselt sponsoreeris investeerides raha vahepeal kirjaniku Eestis asuvasse kinnisvarasse. Kõik muud annestused on teretulnud.

Seiklustest lähemalt võite lugeda 21-26. maist alates www.paiksepoolsestoas.blogspot.com. Kirjanik loodab teid ka illustreerivate piltidega rõõmustada!

Vahepeal aga on ta levist väljas!