Enne aga veel, kui randa jõudsime, otsustasime ka pealinnale endale veelkord pilgu peale heita! Sellest kujunes muidugi meeletu jalgsimatk, sest ega meie ju ühistransporti ei kasuta. Käisime läbi kõik templid ning vaatasime üle kõik olulisema, mida Lonely Planet soovitas. Üldiselt oli tegu ühe suht räpase ja igava suurlinnaga ( Mai Loog kndlasti vaidleb vastu aga selline mulje meil 6H jäi), kus siis üle 8 miljoni inimese ringi sebib. Tegime tiiru ka kaubanduses, mis oli muidugi meeeeletu kuid soovitud odavat tehnikat me ei leidnud. Ühe ägeda pargi leidsime ning seal pikutasime küll mõnuga kuid muid olulisi vaatamisväärsusi, mis hingetuks oleks võtnud, me ei märganud. Hääletasime Kuala Lumpuri ägedamaks ning see on juba küllaltki suur solvang!
Kell 19.30 väljus taas tuttavaks saanud rongijaamast rong mis meid Krabi poole viis ning öö rongis, mis seekord oli lihtsalt mõnusa aroomiga toaletruumi juures, võis alata. Olime rongi varunud taaskord head paremat ning rongijaamas dussiruumis pesemas käinud, nii et meie toolid nägid välja nagu ikka - märjad rätikud, banaanikotid, jogurtipudelid vedelesid igal pool ehk siis olime korralikult end taas sisse kolinud! Hommikuks jõudisime Suat Thanisse, kus meid kõiki bussidesse visati ning meie oma Krabisse meid toimetas. Taile omaselt ei viida valgeid inimesi bussijaama, nagu kohalikke vaid ikka kuhugi eriti kaugesse asuvasse spets "bussijaama", kust jala linna on pikk maa käia ing kust kohe saab mingeid questhousse promoda. Noh, me siis võtsime ühe ja mõne aja pärast tuli meie Pine Bungalow kauik meile järgi ning viis meid erarannaga bungalote juurde. Oooooojaaaaaa
Järgmised kaks päeva me lihtsalt ujusime, vedelesime, jalutasime rannas, sõime värskeid mereande, päevitasime, lugesime ja elasime oma imeilusat elu! Kolmandal päeva võtsime tripi saarte vahele ehk siis külalistemaja kalapaadiga seiklesime merel imeilusate "bondi"- saarte ehk siis Ko Hong saarestiku vahel ning ujusime lagunides ja snorgeldasime, kuni kohalik murjam jalga kõlgutas ja meid vahtis. Imeilus Tai!
Esmaspäeval pakkisime taas kotid ning otsustasime ka saari avastama minna. PhiPhi tundus väga turistikas, seega valisime Lanta ning pärast mõnetunnist seiklust sinna jõudsimegi. Kuskil "bussipeatuses" ( ja neid tehakse osavalt väga palju, ümberistumine on Tai spetsialiteet) määriti meile jäle mingi bungalo pähe ning saarele jõudes tuli jällegi üks kaubik vastu ning viis meid järjekorde uue "elukohani". Reisi lõpuks jõudsime siis turistipiirkondadesse ning need ööbimised ja elamised olid ikka kõige kallimad aga samas oli vaade ikkagi super ja me lihtsalt otsustasime viimast võtta. "Küll pärast saab!"
Lihvisime mõnuga oma päevitust, hullasime lainetes, jõime pangest kohalikke blended spirited, lasime endale imemõnusat masaazi rannal teha, sõime imemaitsvat Tai kööki värskete tuuniklade ja v'hkidega ning nautisime oma muretut elu, sest teadsime et võlanõudjad on lennujaamas vastas ning siis tuleb vastutama asuda!
Ning jõudiski, kui pidime hakkama tagasi tulema. Mingisuguste bussidega jõudsime Hat Yai'sse, kust läks rong Kuala Lumpuri. Loomulikult enam pileteid polnud, nii et ostsime piletid piirilinna ning otsustasime et vaatame sealt edas, kuidas saab! Kohalikust kaubandusest ostsime veel viimased suveniirid Tai viskit ja rongi endale head-paremat nagu sushi ning asusime loksuma Malaisia poole. Piiriületus läks hõlpsasti ning Malaisia poolt uuesti rongil pileteid ostes saime otse sama rongi peale, nii et imeline pseudoprobleemi Aasia oli ületrumbatud!
18.detsember jõudsime hommikul KL ning meie ameerika hostid võtsid meid kenasti vastu! Tegime mõned tunnid und ning läksime viimasele Aasia/jõulu/suveniiri shoppingule. Õhtul laotasime terve poiste elutoa oma asju täis ning üritasin kuidagi oma 50 kg asju 20 kg-se limiidiga koju tuua... Noh, ega see kerge ei olnud aga põhimõtteliselt võtsin osad asjad tahtejõuga kaasa ning hops, kuidagi selle nalja ära tegin!
Tagasilend oli imelik - Sri Lanka Airlines oli ülitore, Sri Lanka lennujaam täis arvuteid ja tasuta interneti ja kõik oli valutu ja lihtne. Aga...
.... seiklus oli läbi! Ma ei teadnud mis mind ees ootab (kuigi esmaspäevaks oli juba tööintervjuu) ning tegelikult oli hirmus kahju. Ja samas oli hirmus hea meel, et koju saab! Ja imelik oli üksi olla, sest kaks kuud olin saau iga oma mõtet arutada 24/7, nüüd aga olin üksi.
Ööl Londoni lennujaamas vahtisin lihtsalt suu ammuli lumhelbeid, nii ilusad olid! Ja vahelduseks oli külm hea kuigi +35st - 20 kraadisesse Eestisse tulla oli päris kummaline. Ja ülipruun välismaalane võeti Eesti tollis kohe ekstrakontrolli...
Sunday, October 31, 2010
Tai seiklused mõningase hilinemisega
Nüüd, kui peaaegu aasta on mööda läinud ja minu "maailm" turvaliselt eestlaslikuks muutunud on, otsustasin kokkuvõtte juhtunust ikkagi kirja panna ning "tulevastele põlvedele" selle ka talletada. Kui nüüd hästi läheb, siis saabuvad siia vahele ka pildid, mis siiani Triinu käes on ning vast mahutab kogu suure ettevõtmine ja reisivaev mingisuguste kõvemate kaante vahele ära ka. Vanaduses hea kätte võtta ja meenutada!
Kambodzast pidime siis lahkuma bussiga ehk siis sõitma Tai piirini ja seal edasi mingi muu bussi orgunnima. Küll saab! Maailma kõige lihtsam piiriületus turistisõbralikku Taisse ootas meid. Noh, kui kohale jõudsime, siis muidugi selgus, et ups, kõikide riikide kodankud ei saa piirilt viisad. Ning pärast mõningaid seletamist ja vaidlemist, kui olime kogemata ka teised kambodza viisad passi lasknud kleepida ning mille tolliametnikud juba ka välja olid jõudnud tõmmata, siis lihtsalt istusime piiritsooni maha, võtsime mõned õlled ning hakkasime Estrit ootama, kes omakorda Tai poolt tulema pidi. Läks ikka oma mitu tundi ja meie samal ajal üritasime teise käega piiritsooni kasiinodest ( jep, neid suuri lahmakaid oli päris palju just tsoonis) interneti leida ning endale siis lennupileteid orgunnida. Selgus et Tai piirilt saab viisasi küll ning 14 päevaks isegi tasuta aga vaid lennujaamadest riiki sisenedes.
Olime ikka mega kurjad! Lõpuks saabus Ester ning istusime kõik koos taaskord bussi, et tagasi Siem Reapi põrutada. Pilet oli muidugi pea topelt kallim, kui saabudes, mis meie harja veel punasemas ajas.
Õnneks saime samasse hotelli taas toa ning Estri võtsime ka kaissu ning jagasime muljeid. Ja siis käisime oma bussis tekitatud kahe sõbraga ehk siis viie kesti linna peal, proovisime taas õnneliku pitsat ning nautisime niisama imelist Siem Reapi, kuna piletid lennule Bangkoki olid meil juba hirmkalli raha eest ostetud! Ning järgmine päev kell 15.00 asusimegi teele lennujaama poole...
No lennujaamas läks nali muidugi edasi, sest seal nõuti meilt edasilennu piletit, kuna meil Tai viisat pole. Meil ju seda ei olnud ning jutustasime oma lugu, kuidas me ikkagi rongiga kavatseme riigist lahkuda. Lõpuks saime lennukile nii, et näitasime oma KL pileteid ehk siis Aasiast lahkumise pileteid ning pidime terve hunniku sularaha välja võtma pangaautomaadist, et tõestada, et jõume endale seda imelist Tai riiki lubada!
Lend läks ilusti, saime ausa süüa ning piiril ei olnud viisade saamisega ühtegi probleemi. Nüüd plaan oli jõuda 22.00 rongile, mis meid ööga Chang Maisse viiks ning hoolimata sellest et olime 4 h aega varunud maandumise ja rongi väljumise vahele, läks lõpus ikka nibin-nabin kiireks! Bangkoki sissesõit võttis oma 2- 2,5h vähemalt ning ei tea kas need ummikud on seal igapäevased või oli mingi eriline põhjus sellele meeletule liiklusdraamale.
Kuidagi siis leidsime rongijaama ning jõudsime ka pärast oma rohkem kui 24 h transport seiklust sinna avastamaks et pileteid sellele rongile üldse enam polegi ehk siis kõik on välja müüdud. Kuidagi sattusime rongijaama turismileti juurde oma rasket saatust rääkima ja uurisime juba hosteleid ja nutsime mõttes et peame siia õudsesse linna ööbima jääma, kuni ühel naisel hakkas meist kahju ning ta ütles et " läheb vaatab, mis teha annab". Ning kuidagi õnnestus nii et mõned hetked hiljem olime imelistel teise klassi magamisvaguni lavatsitel kõhuli, rong aeglaselt sõitu alustamas ning tore Tai gei reisisaatja meile õlut pähe määrimas. See maitses lihtsalt imeliselt arvestades olukorda!
Järgmiseks lõunaks jõudsime kauaoodatud Chang Maisse, millest olime oma reisi käigus nii palju kuulnud ning mis minule eriti apetiitne oli tundunud! Seda oli võrreldud imelise Luang Prabangiga ning sellised olid ka meie ootused! Oma suureks üllatuseks jõudsime põhja Tai pealinna ehk siis küllaltki suurde miljonilinna, millel aga oli imearmas madal, templeid täis vanalinn. Leidsime endale öömaja ning olime taaskord avastamist täis - uus riik, uued sõnad, mida tervituseks õppida, uued kombed ja reeglid! Esimese päeva veetsimegi avastamist nautides ja puhates.
Teine päev kujunes turismiatraktsioonidega tutvumiseks ning õhtupoolikul ootas ees Chang Mai au ja uhkus - ööturg, mida me samuti pikki silmi olime oodanu! Booose Moi!!!!!!! See oli lihtsalt meeletu... kahe tunniga jõudsime läbida võibolla veerandi ning seal oli kõike - ehteid, disainrõivaid, traditsioonilist käsitööd, geniaalseid puunikeridisi jnejne. Vahepeal väsisime ära ning leidsime ühe vahva aja, kus mõtlesime ühe õlle teha ning korra jalga puhata. Ajas aga mängis üks vahva austraalia bänd, nii et tegelikuses kujunesid meist kaks gruopit, kes tegid oma 5 õlut ja röökisid kõike kaasa laulda ning tantsida. Ning siis natuke purjakil peaga suundusime tagasi turule, et osta veel mõned elevanditega siidlipsud ja muud kaunid tooted, mis tol hetkel väga vajalikud tundusid!
Järgmisel hommikul olime plaaninud tõusta väga vara, et jõuda 7 bussi peale ning oma kauaoodatud elevante minna vaatama. Hommik ei olnud kerge, sest seda õlut me olime ikka joonud, selgus peavalu järgi. Ajasime end siis suure surmaga püsti ning rabasime tänavalt ühe tuktuk-i mis meid bussijaama kohale viis. Süsteem oli lihtne - astusime bussikontuktori juurde ning küsisime "elefant", tema vastas "elefant". Leidsime endale bussis kohad ning hakkasime ootama, sest selgus et buss väljub hoopis 7.30 :)
Igatahes läks sõit mingi hetk lahti ning mõne aja pärast tuli kontuktor ning teata "elefant". meie vastasime "elefant" ning hakkasime valmistuma. Buss peatus kiirtee ääres ning nüüdütles bussijuht "elefant". Oli aeg maha minna!
Tegu oli Elevantide hooldamiskeskusega, kus siis elevandid päevaks kokku tulid ning nendega tegeleti, nende eest hoolitseti ning kuhu kõik vigastatud elevandid paranema toodi. Ostsime piletid peatselt algavale show'le ning sisenesime pirakale territooriumile. Kui nüüd sisebussiga esnemispaika jõudsime, pandi meid maha ristmikul, kuhu elevandid just koos värskete mahuutidega jõudsid ehk siis meil õnnestus alustada jalutuskäiku jõeni koos 16 ülivahva ernevas suuruses- vanuses elevandiga ning kuna kohalikud hooldajad olid nii lahked siis saime elevante mõuga katsuda ja silitada! Ning mina tegin ühega ka londi peale musi. Oi, sealt tuli paha haisu...
Esimene etteaste oli jões nende pesu, mida siis verivärsked mahuutid nendega kaasa tegid ( mahuut on elevandi "õpetaja-juhendaja" ning hetkel oli alanud just uus 3 päevane kursus, mis siis koosnes valgetest turistdest elevantide seljas) ning see oli päris naljakas, sest elevandid ronisid ikka ülepea vette ning kükitasid ja pritsisid seal mõuga, vaesed hirmunud valgekesed turjal. Pärast saime neid veel mõnuga katsuda ning Triinu üritas neid eriti lähedalt pildistada - elevant puristas talle mõnuga terve londitäie vett näkku :)
Show ise oli suht igav aga elamuse saime "vannitamisest" ning ülejäänud aja hängisime territooriumil niisma ringi ning vaatasime "haiglat" ja "lastetuba" jms. Mingi hetk hulkusime tee äärde ning kuidagi õnnestus meil maateeäärses kohvikus üks kohvitav valge "cowboy" kinni saada, kes meid imeilusti linna ära viskas!
Õhtul leidsime taaskord mingi turukese, ilgema lahmaka taas kus polnud ei otsa ega äärt, ning võtsime ühe mõnusa jalamasaazi et hiljem üks korralik ülikallis steak süüa (isu oli selline) ning mõned õlled sees, magama kobida!
8.detsembril shoppasime veel "viimast" ja asusime lõunase rongiga tagasiteele Bangkoki poole. Sel korral mõnusaid magamisvaguneid saada polnud, kuigi käisime päev varem pileteid hankimas nii et pidime leppima II klassi istekohtadega, mis küll muidu on igati ok, kui välja arvata mingi hull tüüp, kes magas müts peas aken pärani, nii et kogu vagun külmetas. Ostime pudeli viskit ning jõime selle 3 hispaania ajakirjanikuga ära!
Hommikuks olime Bangkokis!
Kambodzast pidime siis lahkuma bussiga ehk siis sõitma Tai piirini ja seal edasi mingi muu bussi orgunnima. Küll saab! Maailma kõige lihtsam piiriületus turistisõbralikku Taisse ootas meid. Noh, kui kohale jõudsime, siis muidugi selgus, et ups, kõikide riikide kodankud ei saa piirilt viisad. Ning pärast mõningaid seletamist ja vaidlemist, kui olime kogemata ka teised kambodza viisad passi lasknud kleepida ning mille tolliametnikud juba ka välja olid jõudnud tõmmata, siis lihtsalt istusime piiritsooni maha, võtsime mõned õlled ning hakkasime Estrit ootama, kes omakorda Tai poolt tulema pidi. Läks ikka oma mitu tundi ja meie samal ajal üritasime teise käega piiritsooni kasiinodest ( jep, neid suuri lahmakaid oli päris palju just tsoonis) interneti leida ning endale siis lennupileteid orgunnida. Selgus et Tai piirilt saab viisasi küll ning 14 päevaks isegi tasuta aga vaid lennujaamadest riiki sisenedes.
Olime ikka mega kurjad! Lõpuks saabus Ester ning istusime kõik koos taaskord bussi, et tagasi Siem Reapi põrutada. Pilet oli muidugi pea topelt kallim, kui saabudes, mis meie harja veel punasemas ajas.
Õnneks saime samasse hotelli taas toa ning Estri võtsime ka kaissu ning jagasime muljeid. Ja siis käisime oma bussis tekitatud kahe sõbraga ehk siis viie kesti linna peal, proovisime taas õnneliku pitsat ning nautisime niisama imelist Siem Reapi, kuna piletid lennule Bangkoki olid meil juba hirmkalli raha eest ostetud! Ning järgmine päev kell 15.00 asusimegi teele lennujaama poole...
No lennujaamas läks nali muidugi edasi, sest seal nõuti meilt edasilennu piletit, kuna meil Tai viisat pole. Meil ju seda ei olnud ning jutustasime oma lugu, kuidas me ikkagi rongiga kavatseme riigist lahkuda. Lõpuks saime lennukile nii, et näitasime oma KL pileteid ehk siis Aasiast lahkumise pileteid ning pidime terve hunniku sularaha välja võtma pangaautomaadist, et tõestada, et jõume endale seda imelist Tai riiki lubada!
Lend läks ilusti, saime ausa süüa ning piiril ei olnud viisade saamisega ühtegi probleemi. Nüüd plaan oli jõuda 22.00 rongile, mis meid ööga Chang Maisse viiks ning hoolimata sellest et olime 4 h aega varunud maandumise ja rongi väljumise vahele, läks lõpus ikka nibin-nabin kiireks! Bangkoki sissesõit võttis oma 2- 2,5h vähemalt ning ei tea kas need ummikud on seal igapäevased või oli mingi eriline põhjus sellele meeletule liiklusdraamale.
Kuidagi siis leidsime rongijaama ning jõudsime ka pärast oma rohkem kui 24 h transport seiklust sinna avastamaks et pileteid sellele rongile üldse enam polegi ehk siis kõik on välja müüdud. Kuidagi sattusime rongijaama turismileti juurde oma rasket saatust rääkima ja uurisime juba hosteleid ja nutsime mõttes et peame siia õudsesse linna ööbima jääma, kuni ühel naisel hakkas meist kahju ning ta ütles et " läheb vaatab, mis teha annab". Ning kuidagi õnnestus nii et mõned hetked hiljem olime imelistel teise klassi magamisvaguni lavatsitel kõhuli, rong aeglaselt sõitu alustamas ning tore Tai gei reisisaatja meile õlut pähe määrimas. See maitses lihtsalt imeliselt arvestades olukorda!
Järgmiseks lõunaks jõudsime kauaoodatud Chang Maisse, millest olime oma reisi käigus nii palju kuulnud ning mis minule eriti apetiitne oli tundunud! Seda oli võrreldud imelise Luang Prabangiga ning sellised olid ka meie ootused! Oma suureks üllatuseks jõudsime põhja Tai pealinna ehk siis küllaltki suurde miljonilinna, millel aga oli imearmas madal, templeid täis vanalinn. Leidsime endale öömaja ning olime taaskord avastamist täis - uus riik, uued sõnad, mida tervituseks õppida, uued kombed ja reeglid! Esimese päeva veetsimegi avastamist nautides ja puhates.
Teine päev kujunes turismiatraktsioonidega tutvumiseks ning õhtupoolikul ootas ees Chang Mai au ja uhkus - ööturg, mida me samuti pikki silmi olime oodanu! Booose Moi!!!!!!! See oli lihtsalt meeletu... kahe tunniga jõudsime läbida võibolla veerandi ning seal oli kõike - ehteid, disainrõivaid, traditsioonilist käsitööd, geniaalseid puunikeridisi jnejne. Vahepeal väsisime ära ning leidsime ühe vahva aja, kus mõtlesime ühe õlle teha ning korra jalga puhata. Ajas aga mängis üks vahva austraalia bänd, nii et tegelikuses kujunesid meist kaks gruopit, kes tegid oma 5 õlut ja röökisid kõike kaasa laulda ning tantsida. Ning siis natuke purjakil peaga suundusime tagasi turule, et osta veel mõned elevanditega siidlipsud ja muud kaunid tooted, mis tol hetkel väga vajalikud tundusid!
Järgmisel hommikul olime plaaninud tõusta väga vara, et jõuda 7 bussi peale ning oma kauaoodatud elevante minna vaatama. Hommik ei olnud kerge, sest seda õlut me olime ikka joonud, selgus peavalu järgi. Ajasime end siis suure surmaga püsti ning rabasime tänavalt ühe tuktuk-i mis meid bussijaama kohale viis. Süsteem oli lihtne - astusime bussikontuktori juurde ning küsisime "elefant", tema vastas "elefant". Leidsime endale bussis kohad ning hakkasime ootama, sest selgus et buss väljub hoopis 7.30 :)
Igatahes läks sõit mingi hetk lahti ning mõne aja pärast tuli kontuktor ning teata "elefant". meie vastasime "elefant" ning hakkasime valmistuma. Buss peatus kiirtee ääres ning nüüdütles bussijuht "elefant". Oli aeg maha minna!
Tegu oli Elevantide hooldamiskeskusega, kus siis elevandid päevaks kokku tulid ning nendega tegeleti, nende eest hoolitseti ning kuhu kõik vigastatud elevandid paranema toodi. Ostsime piletid peatselt algavale show'le ning sisenesime pirakale territooriumile. Kui nüüd sisebussiga esnemispaika jõudsime, pandi meid maha ristmikul, kuhu elevandid just koos värskete mahuutidega jõudsid ehk siis meil õnnestus alustada jalutuskäiku jõeni koos 16 ülivahva ernevas suuruses- vanuses elevandiga ning kuna kohalikud hooldajad olid nii lahked siis saime elevante mõuga katsuda ja silitada! Ning mina tegin ühega ka londi peale musi. Oi, sealt tuli paha haisu...
Esimene etteaste oli jões nende pesu, mida siis verivärsked mahuutid nendega kaasa tegid ( mahuut on elevandi "õpetaja-juhendaja" ning hetkel oli alanud just uus 3 päevane kursus, mis siis koosnes valgetest turistdest elevantide seljas) ning see oli päris naljakas, sest elevandid ronisid ikka ülepea vette ning kükitasid ja pritsisid seal mõuga, vaesed hirmunud valgekesed turjal. Pärast saime neid veel mõnuga katsuda ning Triinu üritas neid eriti lähedalt pildistada - elevant puristas talle mõnuga terve londitäie vett näkku :)
Show ise oli suht igav aga elamuse saime "vannitamisest" ning ülejäänud aja hängisime territooriumil niisma ringi ning vaatasime "haiglat" ja "lastetuba" jms. Mingi hetk hulkusime tee äärde ning kuidagi õnnestus meil maateeäärses kohvikus üks kohvitav valge "cowboy" kinni saada, kes meid imeilusti linna ära viskas!
Õhtul leidsime taaskord mingi turukese, ilgema lahmaka taas kus polnud ei otsa ega äärt, ning võtsime ühe mõnusa jalamasaazi et hiljem üks korralik ülikallis steak süüa (isu oli selline) ning mõned õlled sees, magama kobida!
8.detsembril shoppasime veel "viimast" ja asusime lõunase rongiga tagasiteele Bangkoki poole. Sel korral mõnusaid magamisvaguneid saada polnud, kuigi käisime päev varem pileteid hankimas nii et pidime leppima II klassi istekohtadega, mis küll muidu on igati ok, kui välja arvata mingi hull tüüp, kes magas müts peas aken pärani, nii et kogu vagun külmetas. Ostime pudeli viskit ning jõime selle 3 hispaania ajakirjanikuga ära!
Hommikuks olime Bangkokis!
Subscribe to:
Posts (Atom)
