On aeg tööle minna - nii rahakott,võlad kui tühi krediitkaart karjuvad!

Kuna Broome oma toredate kohvikute, restoranide, kino, veini lunivate randade, kallite päkkerite ja röövlitest automehaanikutega imes meie viimasedki varud ära, siis hetkel oleme jõudnud Karrathani, kust enam edasi minna lihtsalt ei saanud. Ei, Karratha ei ole nii uskumatult tore linn, kus pikemalt peaks peatuma, peaaegu vastupidi, kuid otsustasime võlgu mitte kasvatada tulumaksurahale lootes, ning asja enda kätte võtta!

Siia jõudmiseks aga pidime läbima u 800 km ning teepeal nägime nii mõndagi vahvat peale kümnete surnud kängurute. PS! Hoolimata poiste ennustustest ei ole me siiani ise ühtegi maha nottinud! Teisipäeva õhtul lahkusime imearmsast Broomest ning kolmapäeval alustasime sõitu varavalges, et ranna- ajaks (teadmatutele siis selgituseks u 11.00-14.30) jõuda kauaoodatud Eighty Mile Beachile (kas nimi sellest et rand on 80 miili pikk?), kus mõnusalt konte soojendasime ning viimaseid rannamõnusi nautisime, sest kõik pensionärid, kellega Caravan Parkides vestleme (sellest pean kindlasti omaette pika teema kirjutama, mammmamia kui palju nalja meil nendega saab. Unustage noortehotellid, huumor on caravanparkides austraalia vanapaaridega), on ilmateema ülesse võtnud ja meid all ootava külma eest hoiatanud! Igatahes... rand oli lihtsalt imeline oma miljonte merekarpide ja lõputusega. Keerasime ennast mõnuga kõhuli, lugesime raamatuid ja sulistasime jalgupidi vees...

Kui varvastel juba külm hakkas, pakkisime asjad ning purjetasime edasi Port Headlandi poole, kuhu tahtsime õhtuks välja jõuda. Tehtud! Tegu suure tööstuslinnaga, mis koosneb tehastest, miljonitest laternapostidest ja neoonvestidega meestest ning mis on väga laiali. Esimese hooga plaanisime sinna tööle minna, kuid kuna linn nii laiali oli ja üldse kuidagi sümpaatseks ei tahnud saada, otsisime endale hoopis öömaja ning hommikul, peale uue pliidi ostmist, sest vana läks põlema ;), purjetasime edasi Karrratha poole. Öö Port Headlandis oli omamoodi naljanumber, sest kuidagi ei suutnud me karavanparke leida ning lõpuks, kui leidsime, oli kell juba ootamatult palju, tervelt 18.30 õhtul, nii et office oli juba suletud. Kuna me avastasime et väravat sellel kohal polnudki, siis sõidsime uljalt sisse, parkisime oma auto suvalisele murulapile, veetsime öö seal ning hommikul, küll südametunnistusepiinadega, purjetasime sealt edasi. Ja ei maksnud, millest ka piinad. Põhjuseid oli mitmeid, peamine siiski sularaha puudus, kuid ma lubasin, et tasun karmavõla esimest palgast, annetades vähamelt 15 daala kuhugi-kellelegi-millegi jaoks.

Ning neljapäeva hommikuks jõudsimegi oma kila-kolaga Karrathasse, mis on samuti tööstuslinn, ning nagu üks CaravanParki töötaja uhkusega ütles, peaks olema üks rikkamaid linnu Austraalias. No siin on kindlasti vaidlemiskoht, aga las ta jääda. Esimese asjana lendasime kohe kaubanduskeskusesse, kus täitsime ankeedid nii Colesi kui Woolworthsi riiulitäitjate kohale ning siis lendasime linnas oma dsiibiga ringi ning täistime ka igalpool mujal töölesoovijate ankeete. Mina viisin oma ankeeti ka kohalikku All Seoson hotelli, mis kuulub samasse gruppi, kui Darwini Novotel ,kus töötasin, ning paari tunnipärast helistaski mulle sealt David. Niisiis u 5h pärast linna jõudmist käisin tööintervjuul ning laupäeval tegin siis esimese 6h tööpäeva. No ilmselgelt ma veel ei ole teatanud, et kavatsen siia jääda vaid 10 päevaks ning lahkun kohe, kui ülekanne laekunud. Mul on ka sellega eetiline dilemma, sest ausa inimese ja maksumaksjana pole eriti ilus nii teha, kuid samas nii Austraalias asjad käivadki, ning kõik teevad nii pluss meil tõesti on raha vaja, nii et ilmselt pean oma annetusfondi lihtsalt suurendama! Ja ma mõtlesin juba imeilusa vale välja, miks ma pean edasi liikuma, nii et loodetavasti nad väga kurvad ei ole. Tegu siis põhimõtteliselt co-supervisor positsiooniga hotelli Bistroos ning esimene graafik pakub mulle 52 töötundi, millest imeliselt piisab, et siit edasi purjetada. Lihtsalt nädalakese pean kannatama neoonvestides purjakil meestele praadide ettekandmist jne. No worries

Ning ka Mirjam on saatnud mõned CV laiali, kuid kuna vahepeal olinädalavahetus, siis asjad ei liikunud. Ehk siis täna-homme tuleb mõni kõne, mis ka talle ilusa vale mõtlemiseks põhjust annab ning järgmine nädal kontole paarsada daala toob!

Nädalavahetuse veetsime siis nii, et mina käisin laupäeval tööl ja Mirjam "tegi asju" (pesi autot, tegi ilusaid pilte kuulutuseks, kirjutas poenimekirja, puhastas toidukarbid jne) ning pühapäeval ,mis meil mõlemal vaba oli, sõitsime 50km linnast välja ning külastasime Forty Mile Beachi, kus küll päikesevõtkus natuke külm oli, kuid vedasime oma toolid liivavalli otsa ning saime mõnusalt tunnikese raamatut lugeda (mis ongi meie viimase aja põhitegevus. Hariv, onju) ja ilusat vaadet nautida!

Ning ööseks leidsime endale öömaja poolel teel tagasi Miaree Pool'i nimelises kohas, kus sai tasuta kämpida (kuid austraalia caravanidega ringi reisivad vestlushimulised pensionärid ei puudunud ka sealt) ning jões ujumas käia. Kontrollisime enne kõigilt vestluspartneritelt, ega krokodille pole nähtud sealkandis ning käisime üle pikka aja jälle magevees suplemas. Hommikul aga kimasime linna tagasi et hiljemalt kella 10.00 levis olla, juhul kui woolworths vajab usinaid töömesilasi või mõni hotell lisaettekandjat.

Ahjaaa...vaba aja veedame McDonaldis kohvi juues, sest siin on tasuta internet ;) Boonuspunktid Karrathale!

BroomeBroomeBroomeBroome...

...võlus meie südameid kohe, kui kohale jõudsime. Väike, madal, päikseline, armas ja kodune. Tegime esmalt tiiru nn Peatänaval Chinatownis (lugege Broome ajalugu, saate teada miks on keskuseks selline linnaosa ning linnas eraldi jaapani ja hiina surnuaiad). Raiskasime raha ning käisime üle pikka aja väljas söömas ning siis alustasime öömaja otsinguid. Jõudsime päris kiiresti välja Cable Beachile ning mõninga seiklemise järel jõudsime ka päkkpäkkerini, mis osutus küllaltki kulukaks aga vahelduseks mõnusaks väljaminekuks (saime 3 ööd voodis magada). Kiirelt võtsime asjad, ning kimasime randa, kus küll soeses kellaajaga (15.30) enam nii soe ei olnud, kuid rand ise oli silmipimestavalt ilus, lõputu, päikseline ja soe. Mõlemale poole 7km pikk rannaäär koosneb valgest ja puhtast liivast ning selgest veest, kus lainetes hullates möödus pea terve meie järgmine päev. Võtsime kaasa oma autoga pärandusena tulnud palli, mängisime võrkpalli ning mina harjutasin oma jalgpallioskusi. Kiki&Kaaru - olge valmis, sest meenutasin neid harjutusi "trennist" ja mul tuli päris hästi välja (isegi meie päkkeri toanaaber ütles seda hiljem mulle), nii et järgmine hooaeg olen teiega teamis ja triblan nagu Beckham või isegi Meki ;) Ning terve selle reedese rannapäeva nuputasime oma mõtetes ja omavahel kõva häälega välja öeldes, miks olime veetnud 6 kuud Darwinis???? Cable Beach on koht, kus veeta oma puhkus või kogu WorkingHoliday aasta! Pärast rannal vedelemist lippasime poodi, varusime õhtusöögiks vajaliku ning pudeli punast veini. Kuurorti pood oli nii kallis, seega pidime ostma ühe odavama ja mitte nii maitsva veini, kuid koos õhtusöögi (mille päkkeris karpidesse cook’sime ) ja päikeseloojangu kuma (jäime veitsa hiljaks )ja tähistaevaga oli see täiesti neelatav!

Laupäeva hommikul kimasime Broome turule, kus mina kohe kõigest vaimustusse sattusin ja kõike endale koju osta tahtsin. Mirjam lihtsalt muigas mu üle ja lõpuks, kui ma ikka peaga mõtlema hakkasin ja võlad kokku arvutasin (õppelaenu ja kodulaenu lisamata), otsustasime kahe topsi kodusvalmistatud mangojäätise kasuks(Mirjam ja mina, kahte ei raatsinud me osta). Aga turg oli väga vahva nii et ilmselt hakkan eestis ka iga laupäev hommik turgu Kosmose parkimisplatsile üles klopsima. Ning reede õhtuti kodus jäätist valmistama, sest see oli ka nii uskumatult hea! Päeval veetsime veel paar tundi rannal, pesime oma hunniku pesu, mida oli 3 masinatäit kogunenud, sõime kõhud täis ning asusime 18.30ks kino poole teele, et maailma esimeses väliskinos Jääaeg 3 ära näha (tegelt olin ma seda näinud aga topelt ei kärise ning siiani ei saa brookoli, tuulekeele ja Rogeri naljast üle). Tähistaeva all kummikomme nosida ja multikat vaadata oli igati 16 daalast piletit väärt. Pluss ümberringi olevate laste naer ja värske õhu ületoos andsid oma panuse, et lahkusime kinost eriti ülevas meeleolus ja asusime koju kokkama minema. Poolele teel aga (u5km linnast asus meie kodu(rand )) suri auto välja. Dsiibiga tsikid asusid paanitsema. Mõne hetke pärast saime auto jälle käima aga üle 500m sõita ei saanud. Vütsime kohe kõne „autoliinile“, mille sisu väga ei mäleta aga ilmselt saaks selle Youtube üles riputada nime alla „Blondiinid seletavad, et auto on katki“. Anyway – pärast mõningat selgitamist päris purjus poistele (oli ju laupäeva õhtu) jõudsime järeldusele et jahutusvedelik on otsas ning saime edasised instruktsioonid. Täitsime need ning saime õnnelikult oma ööbimiskohta. Järgmine päev oli pühapäev, seega olid kõik töökojad kinni. Ostsime siis poest 5l jahutusvedeliku, et lisada see radiaatorisse, kuhu olime juba 1l jahutusvedelikku valanud ning liitri vett ka sinna otsa. Väheks jäi! Tõin teise kanistri veel ( kirjeldan teile seda, et anda ülevaadet milline loom meil on. Bensiinipaak on umbkaudsete arvestuste põhjal 85-90l ). Ning et päeva mitte pabistamise peale raisata, külastasime minu suurel survel Broome Ajaloo Muusemit, mis oli päris vahva koht. Ilmselgelt ei viitsinud ma vaadata igasugu vanakraami, mida vanaisa juures keldris saan ka vaadata, kuid pärlipüügi ajalugu ( muuseas, Broome on Austraalia ja ilmselt ka maailma Pärlipealinn) ning sellega kaasnev uusrikkurite ajastu oli väga huvitav. Siis jalutasime veel TownBeachil ehk Linnarannas, mis oli väga mannetu meie koduranna kõrval ning leidsime endale Caravan pargis koha, kus ööbida (3 päkkeris makstud ööd olid ootamatult otsa saanud). Seal sõime kõhud täis ning tegime pikema jalutuskäigu ranna ühte otstest, mis kokku tuli umbes 12km. Tagasi jõudsime just päikeseloojanguks, nii et saime selle ka Cable Beachil ära näha.

Järgmine päev oli siis saaduslik – pidime leidma remonditöökoja ja auto laskma üle vaadata. Broome Mechanical oli esimene flaier, mille tursimiinfost rabasime ning sinna ka sõitsime. Onu Gavin vaatas asja üle, tehes samal ajal sadat muud asja, mis venitas kogu ettevõtmise u1,5 tunniseks ning teatas – radiaator on katki, sealt ka jahutusvedeliku probleem (seisu ajal ei tilkunud, me ju kontrollisime, aga rõhu all olevat tilkunud), mis jättis meile 3 varianti – a) loota et saab korda teha (kõige odavam variant), b)tellida uus Perthist (meie õudusunenägu), c)loota kohalikele romulatele, et leidub selline, nagu meil vaja. Onu ütles et ta uurib asja, me võime auto sinna jätte ja ta viskab meid linna. Mõeldud tehtud – veetsime siis järgmised 6h linnas pabistades ja naerdes ja erinevaid variatsioone välja mõeldes ja ühed siidrid tegime närvide rahustamiseks päikese käes ka (töötas nagu oleks 4 ära joonud). Lõpuks siis u 15.30 telefon helises ja Gavin teatas et ta saab selle korda teha aga valmis saab alles homseks. Suurest erutusest unustasin ma loomulikult uurida palju maksab, nii et see värin meile jäi ning ka seda uurida, kas me oma asju saaksime võtma tulla. Kuna töökoda asus linnast väljas ja meil muud transporti polnud jalutasime linnas asuvasse päkkerisse ning saime endale ööbimise üheks ööks. Õhtul käisime pärast õhtusööki (kuna meil oma toidumoona polnud, käisime väljas prassimas. Sattusime päris hoogu, nii et arve tuli päris kobe aga õnneks mul midagi veel krediitkaardil oli) supermarketis ja ostsime kõige odavama hambaharja ja pasta ning põhimõtteliselt magasime ka samades riietes, sest ainuke asi, mis meil kaasas oli minu käelkott, kus sees kõik ebavajalik – minu märkmik, u 6 pastakat, akulaadija ilma vaheadapterita, valge paberi märkmik jne. Aga öö saime mööda ja järgmise päeva veetsime kell 13.00 oodates, milleks onu lubas auto valmis teha. Kell 14.00 ta veel helistanud ei olnud ja meie, kes me olime viimased 3h McDonaldsi terrasil istunud ja õunapirukat närinud (väga parkide ja piknikupaikade või isegi pinkidega tänavatel Broome ei hiilga), muutusime närviliseks. Helistasime ise ja onu lubas 16.30 auto valmis teha. Tegime plaani – ronime 16.00 sinna et talle eriti survet avaldada, et ta ikka kindlasti auto korda teeks, sest järgmist 24h samades riietes ei oleks me välja kannatanud. Tegime siis veel u 45min aega parajaks ja siis hakkasime mööda maanteeäärt lonkima (hoidsime raha kokku) ning jõudsime 15.45 töökotta. Tuli välja, et auto oli valmis ning jällenägemisrõõm oli meeletu... Oma kodu ja kõik meie kallid asjad, alustades minu suveniirikastist, mida ma ikka pole suutnud Eesti poole teele panna, lõpetades meie uhke voodi ja kohvrite ning passidega. Onu esitas päris kobeda arve, mida me siinkohal ei avalda, sest ei julge, kuna terve Darwini võttegrupp naeraks&muigaks meie üle, maksime selle ning panime sealt röövlibande juurest oma terve autoga minema! Väike vahepeatus Woolworthsis ning näitasime oma Pajeroga Broome’le tagatulesi.

Katherine- Gibb River Road – Broome

Hommikul Kathrine packbackeris ärgates, kus olime jällegi õnne kombel mugavustega toa kahele saanud, ei osanud me veel midagi halba kahtlustada. Kõik algas sellest, kui Mirjam läks autosse, mis meie ukse taga pargitud, midagi võtma. Hakkas tööle signalisatsioon, mida me ei teadnud oma autol olevatki. Vajutasime oma imobilaiseri nuppu, nii et see vajus täitsa sisse, kuid ei miskit ja auto tööle ei läinud. Muudkui undas.Dsiibiga tsikid olid jälle paanikas ja võtsid kohe kõne oma „autoliinile“. Poisid arvasid, et ehk on jubinal patarei läbi ja õnneks see nii oli. Loomulikult kaasnes selle vahetamisega oma seiklus – autopoes selliseid asju polnud, fotopoes oli aga kruvikeerajat polnud ja siis kuskil kodutarvete poes saime selle lasta lahti keerata jne. Igatahes, u 11.30 olime teel ja alustasime sõitu Katherinist Western Australia poole, et õhtuks Kununurrasse jõuda. 500 kilomeetrit möödus linnulennult, kui välja arvatud seik piiril. Muude osariikide vahel pole mingeid piiripunkte kunagi näha, kuid WA on väga usin osariik ja pabistab jubedalt oma karantiini pärast, seega pidime piirionule aru andma, mis värk on ja kes me üldse oleme ja talle kõik oma juurikad (täitsa puutumata lillkapsas ja porgandid)-puuviljad (kõik õunad ja apelsiinid) ning terve suure meepurgi jätma. Nutsime natuke, sest olime kogu päeva keedulillkapsast unistanud aga jõudsime elusalt Kununurasse, kus kohe poest uue mee ostsime ja endale toreda kämpimiskoha leidsime.

ÖÖ möödus vaikselt, kuna olime end uueks sääserünnakuks ette valmistanud ja leidlikult lahenduse leidnud. Ostsime sääsevõrgu mütsid, lõikasime lahti ning teipisime akende külge. Väga mäkkaiverlik lahendus.
Järgmise päeva hommikul võtsime rahulikult, kuna plaanisime sinna umbes nädalaks farmi jääda. Hommikul valitsuse farmi-liinile helistades aga selgus, et hetkel kõik kohad täis ja üldse lootust polegi. Mis siis ikka, käisime turistiinfos uurimas, kuidas kurikuulsal Gibb River Roadil teeolud on (sest kõikides turismilettides müüdi kleepekaid I survived the Gibb River Road ehk ma jäin Gibb River Roadil ellu) ja asusime siis plaanitud 660km kruusateele et tutvuda imeilusa Austraalia asustamata piirkonna Kimberly’ga.
Kimberly on minekut ja retke kindlasti väärt aga – varuge kannatust, minge suure dsiibiga ja võtke aega, et kõikidel toredatel matkaradadel käia. Tee oli kohati sõidetav 90km/h, kohati jälle tuli 40-60 sõita, kuna tee oli horisontaalseid vagusi, rööpaid ja jõgesi, millest läbi tuli sõita täis. Ka piitsutas seiklust aeg – Darwiniga on ajavahe 1,5h, Eestiga ainult 5h, seega tõuseb päike u 6 ajal ja u 17.00 hakkab juba hämaramaks minema. Päikeseloojangul on raske sõita, eriti seda pidi, mida meie tegime, kuna päike loojub ja särab vastu nii et teed ei näe. Samuti ei näe kängurusi, wallabisi ja pühvleid, kes teele võivad kooserdada. Agaaga, torman seiklustest ette ja ütlen ära, et kedagi me alla ei ajanud ja päris suurt ohtu ka õnneks ei olnud, kuigi viimase osta sõistime ikka täitsa pimedas.
Igatahes tegime Kimberly läbi kahe päevaga ja kireldada seda on raske. Tegu on punase ja mägise maastikuga, mille vahel on lagedad puudeväljad. Tuhadeid avastamata kilomeetreid ja koski ja jugasi ja muid kauneid paiku! Kireldada vägaväga keeruline, aga ehk räägivad pildid rohkem. Igatahes üritasime peale kihutamise ka kõikidel vähegi lähedamastel matkaradadel käia ja koski vaadata ja ujumas käia. Ning ühteteist ikka silmad kogesid ja käed katsusid ka!

Päris ilma seiklusteta meil see kõige kardetum osa ei möödunud aga kuna levi polnud et poistele ehk „autoliinile“ helistada, pidime oma leidlikuse või ignotreerimisega hakkama saama. Peamiselt kasutasime seda viimast ja keerasime loginate ja kolksude peale muusikat kõvemaks.
Igatahes – esimese päeva õhtpoolikul taipasime,et olime oma aega vägaväga valesti planeerinud ja sõita oli veel 220km, kui väljas juba hämar oli. Igatahes...korra oli dsiibitsikkidel ka kerge paanika, nagu ikka, kuni nägime teeääres silti, et caravanpark 5km. Rõõmupidu. Keerasime sisse ning siis hakkas iga km tagant tulema kummalisi silte a la „ tulge edasi, ainult3km jäänud“ „meil on lahke teenindus“ „ära tagasi pööra“ jne, mis tekitas natuke kõhedust – austraalane oma kliendi ees nii ei võitle. Lõpuks jõudsime mingi ajani, mis viis farmihoovi ning kuna me mõlemad olime Wolf Creeki näinud, siis oli üsna selge, et seal elab sarimõrvar. Ühtki teist karvani ega autot ka hoovis ei olnud ja must kogu lähenes meile taskulambiga... Mirjam friikis ikka korralikult ära, mida oleksin minagi teinud, kui tema seda enne teinud ei oleks. Mina siis olin see tugevam pool ja ronisin ikka autost välja onuga vestlema. Peale selle et onu tahtis kogu aja koguaeg pileteid välja kirjutada, oli tegu vahva onuga ning selgus et park on hoopis eemal ja kõik asjad on olemas ja pilet on odav jne. Sõistime siis pimedas sinna ning leidsime endale koha 5 teise auto vahel. Esimese asjana läksime wc, mis teoreetiliselt pidi olema majakeses, mis pimedas hoovinurgas seisis. Kohale jõudes asi paremaks ei läinud, kuna tuled ei töötanud ning ainuke asi, mida me Mirjami telefoni valguses nägime oli õpetus, mida teha ussihammustuse puhul. Mirjam jõudis friikimisega jälle minust ette. Kuna meil oli gaasipllidil gaas ka otsas, siis sel õhtul jätsime ära pesu ja söögi ning ronisime oma pessa, kus mängisime 6 kaardimängu ning jäime ruttu suures hommikuootuses kell 19.30 magama. Hommikul selgus, et tegu on väga vahva kohaga onu isiklikus õunapuu aias ning dussimajakeses oli isegi vann ja muud huvitavad sanitaarjäänused, mis tal kodust ilmselt olid üle jäänud.

Järgmine hommik sõime 3 tuunikalavõileiba kahepeale, sest traditsiooniline puder jäi gaasi puudumisel taaskor ära. Ning asusime 6.30 teele et jõuda sel teel asuvasse ainukesse bensiinijaama ja poodi. Kella 10.00 olime seal ning tegime endale maistva sooja söögi ning pikniku. Ning asusime uuesti teele, kui avastasime, et auto teeb mingit uut põnevat häält...
Kohapeal muidugi mehaanikut polnud ning seega keerasime muusika kõvemaks ja asusime edasi sõitma, sest 70km eemal pidi mingi onu kuskil olema, kes midagi millesti teab. Jõudsime ilusti elusalt kohale ning onu vaatas asjad üle – kui neliveoga ei sõida, siis on kõik hästi ning ilusti peaksime Broome jõudma. Panime oma tsiibi siis kaheveoliseks tagasi ning kuna enam ei kolise, siis enam me ei muretse ka :)
Elusalt jõudsime õhtuks Derbysse ning leisime sealses kämpimispargis enda autole parkimiskoha, kus siis üle 2 päeva sooja dussi nautisime, korraliku õhtusöögi tegime ning mõnusalt end välja magasime. Ning hommikul hakkasime sõitma Broomi poole, kuhu mõnusalt lõunaks kohale jõudsime ning mille avastamisega hetkel tegeleme.
Igatahes – 2250km on seljataga, umbes samapalju veel ees, kuid ohtlikum ja raskem osa on möödas. Teel olles lugesime kaasavõetud brozuure, mis käskis enne teele asumist käia neliveo kursustel, omada vähemalt kahte tagavararatast ja tööriistu (mida meil mitte grammigi pole) ning üleüldse auto tippvormi ajada enne minekut. Noh, me väga ei viitsinud neid asju arutada, keerasime aga eesti räppi kõvemaks ning laulsime Chaliceiga kaasa.

On the road with Püss.

Selline sai siis esialgu meie uue auto nimi. Tükk aega mõtlesime seda välja ja nüüd pärast 2 päeva teel olles, oleme selleni välja jõudnud. Üldiselt on tegu väga piraka Mitshushi Pajeroga, mis 88 aastal tehasest välja sõitis.

Kõik läks nagu õlitatult, hirm kohe nahas sellel teemal – laupäeval, 4.juulil oli mul viimane tüüpäev, pühapäeval puhkasin ning esmaspäevast hakkasime tegutsema. Saime tehtud kõik ettevalmistused ja tulumaksu raha sisse nõutud ja kolmapäeva hommikul käisime kolmandat autot vaatamas, mis saigi meie beebiks. Sama päeva õhtil pidasime maha veel suure hüvastujätupeo, sest ka Tomi´id lahkusid järgmine päev et 5 nädalaks väiksesse Ida-Euroopa riiki nimega Eesti puhkama minna. Pidu oli väga värvikas, vist (vanaema, ära seda sõna loe) ning terve neljapäeva olin suhteliselt abitu. Õhtul käisin veel endiste töökaaslastega armsas Hispaania restoranis tapas’eid söömas (ja vett joomas) ning pärast seda Novoteli kokteilibaaris oma isiklikul kokteilil. Kuigi ma väga jaapanalse Taro tööd ja oskusi hindad oli minu kauaoodatud eritellimuskokteil kange ja maitsetu. Valasime selle tüdrukutega lillepotti et mitte tegijat solvata ning siis hakkas hüvastijätu tseremoonia, milles ma üldse tugev ei ole. Aga jäin ellu ning isegi piisavalt tugevaks, et end lõpuks kaineks tunnistada ning öösel oma dsiibiga sõitmist õppima minna.
Ning reede hommikul läks lahti – pakkisin asjad (Mirjam oli töölt kaks nädalat varem ära tulnud, tal olid asjad ammu juba koos), pesime viimase pesu, klaarimise kõigiga arved ning taaskord viisime läbi traagilised hüvastijätutseremooniad. Kurb oli! Aga tore ka, sest lõpuks pärast 6 kuud saime end oma mugavast elust lahti rebitud ning asusime teele....
Esimeseks õhtuks, pärast põhjalikku toidushopingut ja muud, jõudsime Kakadu rahvuspargi pealinna Jabirusse, kus siis endale markaplatsi leidsime ja õhtusööki tegema asusime. Alanud oli tõelise „seljakotireisija“ elu ;)
Järgmine hommik ärkasime vara, et teha päevaga tiir peale Kakadu rahvuspargi vaatamisväärsustele. Hindasime oma võimeid üle – päevaga seda kindlasti ei tee, soovitan 3 päeva, kui asju rahulikult ja mõnuga teha! Meie aga seda veel ei teadnud ja alustsime suure hooga Nourlangie mäe juurest koopamaalinguid vaadates. Päris vahva jalutuskäik oli ja imeilusad vaadet mäenõlvalt.
Suure hooga jätkasime reisi JimJim Walls ja Twin Wallsi nimeliste koskede juurde, et nendega ühele poole saada ja edasi liikuda. Agaaga.... võta näpust. Kaart lubas 77km kruusateed ja palus neljaveolist sõpra. Kõik oli ju olemas ja kruusatee ka ei hirmutanud, enne kui kohale jõudsime. Esimesed 40km oli lahtise pinnasega tee, mis oli kohati täis horisontaalseid vagusi-lainekesi, mis tegi liikumiskiiruse 50km tunnis. Ja siiis saabus tõehetk – ülejäänud 30km oli üherealine metsatee, kus siis dsiibid edasi tagasi sõidsid ja taskuid otsisid. Aga oi, mitte vahva Eesti metsarada vaid tegu oli liivavallidest ja U-kurvidest koosneva rajaga, kus ka vahel mõned ojad või liivavallid olid. Tõeline offroad ettevõtmine, mis adrenaliini väga kõrgele tõstis. Ilmselt oli mu isiklik lemmikhetk 10m vee all olev tee, kus ees hoiatasid sildid krokodillide eest ning kus meie Püss kaks korda 50cm vees välja suri, kuna mul oli küll nelivedu ,kuid hetkel liivavallide tõttu ta 4L peal. Hmmm.... dsiibiga chikid olid paanikas!

Anyway – see kõik oli vägaväga seda väärt, sest selles Kakdu pargi võlu peitubki – kõik on looduslik! Ning need kosed ja vaadepildid olid uskumatud ja kordumatud. Päike paistis, meie sõitsime paadiga mööda jõge ning vaatasime imeilusaid kaljusi ümberringi ja selget vett, mis kutsus sisse hüppama. Õnneks suutis lodjamees meid ikka peatada ja näitas meile hoopis jõekaldal lebavat krokodilli. PäriseltPäriselt! Kahjuks tuli välja, et kõik uhked brozuurid valetavad oma piltidega voolavast Jimjim kosest, sest see voolab ainult märjal hooajal ning ja Twin kosk oli poole väiksem, kuid sel hooajal on juurdepääs sinna maadmööda võimatu. Aga kõik ikkagi oli see kõk uhke ja 1,5h närvikõdu enne ja 1h närvikõdi pärast oli seda retke väärt!

Igatahes jõudsime õnnelikult ja ühes tükis, kõik komekesi, järgmisse matkajate parklasse ning asusime õhtuhämaruses süüa valmistama ning üldkasutatavates dussiruumides kümneid minuteid päeva higi maha leotama. Ja siis saabuski uneaeg, mil oma dsiibi tahaosas olevasse lavatsisse ronisime ning hakkasime pikast väsitavast päevast magama jääma... kuni tuli kari sääski. Arvan et neid oli umbes miljon aga võis ka natuke rohkem olla, sest terve öö veetsin ma neid tappes ja end sügades. Ja ma ei liialda, sest hommikul olid mul mõlemad silmad paistas ning üks neist taandus alles pärastlõunaks. Ka olid mul uhked Angelina Jolie huuled ja üleni täpilised jalad. PäriseltPärisel. Küsige Mirjami käest, sest tema nägi (tema silmad ei olnud paistes, ilmselgelt on mul maistvam veri).
Ning tänase päeva, nii uimane kui ma ka olin, veetsime jälle erinevatel kruusateedel ralllides, kuid mitte midagi nii ekstreemset, et ikka kõik kosed ja jõed ja muud moodusimed ära näha! Ja taaskord ei pidanud me pettuma:


Kõikide nende ojakeste ja tiigikeste ja laguunide juures oli alati silt, et seal võib elutseda ka krokodille, kuid viimase juures võtsime end kokku ning käisime ka külmas mägiallikas suplemas. Mina tegin ka väikese mägironimise matka, kui Mirjam päikese käes peesitas ning ronisin ülesse joa alguspunkti (kallis tädi Ülle, selleks kindlasti on mingi nimi aga ma ei tea seda. Läte?) ning vaatasin maailma sealt kõrgelt külmas magedas vees sulistades ja oma 200 sääsehammustust turgutades.
Igatahes oli päev täis päikest ja kümneid-kümneid ägedaid hetki ja mälupilte, mida mu magamata ja paistes silmad suutsid haarata. Lõpppeatus tänaseks Kathrine, mis on juba tuttav meile meie „klassieksursiooni päevilt Adelaide“ ning siin leidis meid taas õnn, nii et kohalikus päkkeris oli meile väga soodsa hinnaga pakkuda kaest tuba koos oma tv,wc ja köögiga, ilma et peaksime sama raha eest narides magama ja teistega oma õhku jagama. Kahtlaselt hästi läheb kõik....
Ja homme siis Western Australia poole, et jätkata teed Broome ja siis Perthi poole!