BroomeBroomeBroomeBroome...

...võlus meie südameid kohe, kui kohale jõudsime. Väike, madal, päikseline, armas ja kodune. Tegime esmalt tiiru nn Peatänaval Chinatownis (lugege Broome ajalugu, saate teada miks on keskuseks selline linnaosa ning linnas eraldi jaapani ja hiina surnuaiad). Raiskasime raha ning käisime üle pikka aja väljas söömas ning siis alustasime öömaja otsinguid. Jõudsime päris kiiresti välja Cable Beachile ning mõninga seiklemise järel jõudsime ka päkkpäkkerini, mis osutus küllaltki kulukaks aga vahelduseks mõnusaks väljaminekuks (saime 3 ööd voodis magada). Kiirelt võtsime asjad, ning kimasime randa, kus küll soeses kellaajaga (15.30) enam nii soe ei olnud, kuid rand ise oli silmipimestavalt ilus, lõputu, päikseline ja soe. Mõlemale poole 7km pikk rannaäär koosneb valgest ja puhtast liivast ning selgest veest, kus lainetes hullates möödus pea terve meie järgmine päev. Võtsime kaasa oma autoga pärandusena tulnud palli, mängisime võrkpalli ning mina harjutasin oma jalgpallioskusi. Kiki&Kaaru - olge valmis, sest meenutasin neid harjutusi "trennist" ja mul tuli päris hästi välja (isegi meie päkkeri toanaaber ütles seda hiljem mulle), nii et järgmine hooaeg olen teiega teamis ja triblan nagu Beckham või isegi Meki ;) Ning terve selle reedese rannapäeva nuputasime oma mõtetes ja omavahel kõva häälega välja öeldes, miks olime veetnud 6 kuud Darwinis???? Cable Beach on koht, kus veeta oma puhkus või kogu WorkingHoliday aasta! Pärast rannal vedelemist lippasime poodi, varusime õhtusöögiks vajaliku ning pudeli punast veini. Kuurorti pood oli nii kallis, seega pidime ostma ühe odavama ja mitte nii maitsva veini, kuid koos õhtusöögi (mille päkkeris karpidesse cook’sime ) ja päikeseloojangu kuma (jäime veitsa hiljaks )ja tähistaevaga oli see täiesti neelatav!

Laupäeva hommikul kimasime Broome turule, kus mina kohe kõigest vaimustusse sattusin ja kõike endale koju osta tahtsin. Mirjam lihtsalt muigas mu üle ja lõpuks, kui ma ikka peaga mõtlema hakkasin ja võlad kokku arvutasin (õppelaenu ja kodulaenu lisamata), otsustasime kahe topsi kodusvalmistatud mangojäätise kasuks(Mirjam ja mina, kahte ei raatsinud me osta). Aga turg oli väga vahva nii et ilmselt hakkan eestis ka iga laupäev hommik turgu Kosmose parkimisplatsile üles klopsima. Ning reede õhtuti kodus jäätist valmistama, sest see oli ka nii uskumatult hea! Päeval veetsime veel paar tundi rannal, pesime oma hunniku pesu, mida oli 3 masinatäit kogunenud, sõime kõhud täis ning asusime 18.30ks kino poole teele, et maailma esimeses väliskinos Jääaeg 3 ära näha (tegelt olin ma seda näinud aga topelt ei kärise ning siiani ei saa brookoli, tuulekeele ja Rogeri naljast üle). Tähistaeva all kummikomme nosida ja multikat vaadata oli igati 16 daalast piletit väärt. Pluss ümberringi olevate laste naer ja värske õhu ületoos andsid oma panuse, et lahkusime kinost eriti ülevas meeleolus ja asusime koju kokkama minema. Poolele teel aga (u5km linnast asus meie kodu(rand )) suri auto välja. Dsiibiga tsikid asusid paanitsema. Mõne hetke pärast saime auto jälle käima aga üle 500m sõita ei saanud. Vütsime kohe kõne „autoliinile“, mille sisu väga ei mäleta aga ilmselt saaks selle Youtube üles riputada nime alla „Blondiinid seletavad, et auto on katki“. Anyway – pärast mõningat selgitamist päris purjus poistele (oli ju laupäeva õhtu) jõudsime järeldusele et jahutusvedelik on otsas ning saime edasised instruktsioonid. Täitsime need ning saime õnnelikult oma ööbimiskohta. Järgmine päev oli pühapäev, seega olid kõik töökojad kinni. Ostsime siis poest 5l jahutusvedeliku, et lisada see radiaatorisse, kuhu olime juba 1l jahutusvedelikku valanud ning liitri vett ka sinna otsa. Väheks jäi! Tõin teise kanistri veel ( kirjeldan teile seda, et anda ülevaadet milline loom meil on. Bensiinipaak on umbkaudsete arvestuste põhjal 85-90l ). Ning et päeva mitte pabistamise peale raisata, külastasime minu suurel survel Broome Ajaloo Muusemit, mis oli päris vahva koht. Ilmselgelt ei viitsinud ma vaadata igasugu vanakraami, mida vanaisa juures keldris saan ka vaadata, kuid pärlipüügi ajalugu ( muuseas, Broome on Austraalia ja ilmselt ka maailma Pärlipealinn) ning sellega kaasnev uusrikkurite ajastu oli väga huvitav. Siis jalutasime veel TownBeachil ehk Linnarannas, mis oli väga mannetu meie koduranna kõrval ning leidsime endale Caravan pargis koha, kus ööbida (3 päkkeris makstud ööd olid ootamatult otsa saanud). Seal sõime kõhud täis ning tegime pikema jalutuskäigu ranna ühte otstest, mis kokku tuli umbes 12km. Tagasi jõudsime just päikeseloojanguks, nii et saime selle ka Cable Beachil ära näha.

Järgmine päev oli siis saaduslik – pidime leidma remonditöökoja ja auto laskma üle vaadata. Broome Mechanical oli esimene flaier, mille tursimiinfost rabasime ning sinna ka sõitsime. Onu Gavin vaatas asja üle, tehes samal ajal sadat muud asja, mis venitas kogu ettevõtmise u1,5 tunniseks ning teatas – radiaator on katki, sealt ka jahutusvedeliku probleem (seisu ajal ei tilkunud, me ju kontrollisime, aga rõhu all olevat tilkunud), mis jättis meile 3 varianti – a) loota et saab korda teha (kõige odavam variant), b)tellida uus Perthist (meie õudusunenägu), c)loota kohalikele romulatele, et leidub selline, nagu meil vaja. Onu ütles et ta uurib asja, me võime auto sinna jätte ja ta viskab meid linna. Mõeldud tehtud – veetsime siis järgmised 6h linnas pabistades ja naerdes ja erinevaid variatsioone välja mõeldes ja ühed siidrid tegime närvide rahustamiseks päikese käes ka (töötas nagu oleks 4 ära joonud). Lõpuks siis u 15.30 telefon helises ja Gavin teatas et ta saab selle korda teha aga valmis saab alles homseks. Suurest erutusest unustasin ma loomulikult uurida palju maksab, nii et see värin meile jäi ning ka seda uurida, kas me oma asju saaksime võtma tulla. Kuna töökoda asus linnast väljas ja meil muud transporti polnud jalutasime linnas asuvasse päkkerisse ning saime endale ööbimise üheks ööks. Õhtul käisime pärast õhtusööki (kuna meil oma toidumoona polnud, käisime väljas prassimas. Sattusime päris hoogu, nii et arve tuli päris kobe aga õnneks mul midagi veel krediitkaardil oli) supermarketis ja ostsime kõige odavama hambaharja ja pasta ning põhimõtteliselt magasime ka samades riietes, sest ainuke asi, mis meil kaasas oli minu käelkott, kus sees kõik ebavajalik – minu märkmik, u 6 pastakat, akulaadija ilma vaheadapterita, valge paberi märkmik jne. Aga öö saime mööda ja järgmise päeva veetsime kell 13.00 oodates, milleks onu lubas auto valmis teha. Kell 14.00 ta veel helistanud ei olnud ja meie, kes me olime viimased 3h McDonaldsi terrasil istunud ja õunapirukat närinud (väga parkide ja piknikupaikade või isegi pinkidega tänavatel Broome ei hiilga), muutusime närviliseks. Helistasime ise ja onu lubas 16.30 auto valmis teha. Tegime plaani – ronime 16.00 sinna et talle eriti survet avaldada, et ta ikka kindlasti auto korda teeks, sest järgmist 24h samades riietes ei oleks me välja kannatanud. Tegime siis veel u 45min aega parajaks ja siis hakkasime mööda maanteeäärt lonkima (hoidsime raha kokku) ning jõudsime 15.45 töökotta. Tuli välja, et auto oli valmis ning jällenägemisrõõm oli meeletu... Oma kodu ja kõik meie kallid asjad, alustades minu suveniirikastist, mida ma ikka pole suutnud Eesti poole teele panna, lõpetades meie uhke voodi ja kohvrite ning passidega. Onu esitas päris kobeda arve, mida me siinkohal ei avalda, sest ei julge, kuna terve Darwini võttegrupp naeraks&muigaks meie üle, maksime selle ning panime sealt röövlibande juurest oma terve autoga minema! Väike vahepeatus Woolworthsis ning näitasime oma Pajeroga Broome’le tagatulesi.