Katherine- Gibb River Road – Broome

Hommikul Kathrine packbackeris ärgates, kus olime jällegi õnne kombel mugavustega toa kahele saanud, ei osanud me veel midagi halba kahtlustada. Kõik algas sellest, kui Mirjam läks autosse, mis meie ukse taga pargitud, midagi võtma. Hakkas tööle signalisatsioon, mida me ei teadnud oma autol olevatki. Vajutasime oma imobilaiseri nuppu, nii et see vajus täitsa sisse, kuid ei miskit ja auto tööle ei läinud. Muudkui undas.Dsiibiga tsikid olid jälle paanikas ja võtsid kohe kõne oma „autoliinile“. Poisid arvasid, et ehk on jubinal patarei läbi ja õnneks see nii oli. Loomulikult kaasnes selle vahetamisega oma seiklus – autopoes selliseid asju polnud, fotopoes oli aga kruvikeerajat polnud ja siis kuskil kodutarvete poes saime selle lasta lahti keerata jne. Igatahes, u 11.30 olime teel ja alustasime sõitu Katherinist Western Australia poole, et õhtuks Kununurrasse jõuda. 500 kilomeetrit möödus linnulennult, kui välja arvatud seik piiril. Muude osariikide vahel pole mingeid piiripunkte kunagi näha, kuid WA on väga usin osariik ja pabistab jubedalt oma karantiini pärast, seega pidime piirionule aru andma, mis värk on ja kes me üldse oleme ja talle kõik oma juurikad (täitsa puutumata lillkapsas ja porgandid)-puuviljad (kõik õunad ja apelsiinid) ning terve suure meepurgi jätma. Nutsime natuke, sest olime kogu päeva keedulillkapsast unistanud aga jõudsime elusalt Kununurasse, kus kohe poest uue mee ostsime ja endale toreda kämpimiskoha leidsime.

ÖÖ möödus vaikselt, kuna olime end uueks sääserünnakuks ette valmistanud ja leidlikult lahenduse leidnud. Ostsime sääsevõrgu mütsid, lõikasime lahti ning teipisime akende külge. Väga mäkkaiverlik lahendus.
Järgmise päeva hommikul võtsime rahulikult, kuna plaanisime sinna umbes nädalaks farmi jääda. Hommikul valitsuse farmi-liinile helistades aga selgus, et hetkel kõik kohad täis ja üldse lootust polegi. Mis siis ikka, käisime turistiinfos uurimas, kuidas kurikuulsal Gibb River Roadil teeolud on (sest kõikides turismilettides müüdi kleepekaid I survived the Gibb River Road ehk ma jäin Gibb River Roadil ellu) ja asusime siis plaanitud 660km kruusateele et tutvuda imeilusa Austraalia asustamata piirkonna Kimberly’ga.
Kimberly on minekut ja retke kindlasti väärt aga – varuge kannatust, minge suure dsiibiga ja võtke aega, et kõikidel toredatel matkaradadel käia. Tee oli kohati sõidetav 90km/h, kohati jälle tuli 40-60 sõita, kuna tee oli horisontaalseid vagusi, rööpaid ja jõgesi, millest läbi tuli sõita täis. Ka piitsutas seiklust aeg – Darwiniga on ajavahe 1,5h, Eestiga ainult 5h, seega tõuseb päike u 6 ajal ja u 17.00 hakkab juba hämaramaks minema. Päikeseloojangul on raske sõita, eriti seda pidi, mida meie tegime, kuna päike loojub ja särab vastu nii et teed ei näe. Samuti ei näe kängurusi, wallabisi ja pühvleid, kes teele võivad kooserdada. Agaaga, torman seiklustest ette ja ütlen ära, et kedagi me alla ei ajanud ja päris suurt ohtu ka õnneks ei olnud, kuigi viimase osta sõistime ikka täitsa pimedas.
Igatahes tegime Kimberly läbi kahe päevaga ja kireldada seda on raske. Tegu on punase ja mägise maastikuga, mille vahel on lagedad puudeväljad. Tuhadeid avastamata kilomeetreid ja koski ja jugasi ja muid kauneid paiku! Kireldada vägaväga keeruline, aga ehk räägivad pildid rohkem. Igatahes üritasime peale kihutamise ka kõikidel vähegi lähedamastel matkaradadel käia ja koski vaadata ja ujumas käia. Ning ühteteist ikka silmad kogesid ja käed katsusid ka!

Päris ilma seiklusteta meil see kõige kardetum osa ei möödunud aga kuna levi polnud et poistele ehk „autoliinile“ helistada, pidime oma leidlikuse või ignotreerimisega hakkama saama. Peamiselt kasutasime seda viimast ja keerasime loginate ja kolksude peale muusikat kõvemaks.
Igatahes – esimese päeva õhtpoolikul taipasime,et olime oma aega vägaväga valesti planeerinud ja sõita oli veel 220km, kui väljas juba hämar oli. Igatahes...korra oli dsiibitsikkidel ka kerge paanika, nagu ikka, kuni nägime teeääres silti, et caravanpark 5km. Rõõmupidu. Keerasime sisse ning siis hakkas iga km tagant tulema kummalisi silte a la „ tulge edasi, ainult3km jäänud“ „meil on lahke teenindus“ „ära tagasi pööra“ jne, mis tekitas natuke kõhedust – austraalane oma kliendi ees nii ei võitle. Lõpuks jõudsime mingi ajani, mis viis farmihoovi ning kuna me mõlemad olime Wolf Creeki näinud, siis oli üsna selge, et seal elab sarimõrvar. Ühtki teist karvani ega autot ka hoovis ei olnud ja must kogu lähenes meile taskulambiga... Mirjam friikis ikka korralikult ära, mida oleksin minagi teinud, kui tema seda enne teinud ei oleks. Mina siis olin see tugevam pool ja ronisin ikka autost välja onuga vestlema. Peale selle et onu tahtis kogu aja koguaeg pileteid välja kirjutada, oli tegu vahva onuga ning selgus et park on hoopis eemal ja kõik asjad on olemas ja pilet on odav jne. Sõistime siis pimedas sinna ning leidsime endale koha 5 teise auto vahel. Esimese asjana läksime wc, mis teoreetiliselt pidi olema majakeses, mis pimedas hoovinurgas seisis. Kohale jõudes asi paremaks ei läinud, kuna tuled ei töötanud ning ainuke asi, mida me Mirjami telefoni valguses nägime oli õpetus, mida teha ussihammustuse puhul. Mirjam jõudis friikimisega jälle minust ette. Kuna meil oli gaasipllidil gaas ka otsas, siis sel õhtul jätsime ära pesu ja söögi ning ronisime oma pessa, kus mängisime 6 kaardimängu ning jäime ruttu suures hommikuootuses kell 19.30 magama. Hommikul selgus, et tegu on väga vahva kohaga onu isiklikus õunapuu aias ning dussimajakeses oli isegi vann ja muud huvitavad sanitaarjäänused, mis tal kodust ilmselt olid üle jäänud.

Järgmine hommik sõime 3 tuunikalavõileiba kahepeale, sest traditsiooniline puder jäi gaasi puudumisel taaskor ära. Ning asusime 6.30 teele et jõuda sel teel asuvasse ainukesse bensiinijaama ja poodi. Kella 10.00 olime seal ning tegime endale maistva sooja söögi ning pikniku. Ning asusime uuesti teele, kui avastasime, et auto teeb mingit uut põnevat häält...
Kohapeal muidugi mehaanikut polnud ning seega keerasime muusika kõvemaks ja asusime edasi sõitma, sest 70km eemal pidi mingi onu kuskil olema, kes midagi millesti teab. Jõudsime ilusti elusalt kohale ning onu vaatas asjad üle – kui neliveoga ei sõida, siis on kõik hästi ning ilusti peaksime Broome jõudma. Panime oma tsiibi siis kaheveoliseks tagasi ning kuna enam ei kolise, siis enam me ei muretse ka :)
Elusalt jõudsime õhtuks Derbysse ning leisime sealses kämpimispargis enda autole parkimiskoha, kus siis üle 2 päeva sooja dussi nautisime, korraliku õhtusöögi tegime ning mõnusalt end välja magasime. Ning hommikul hakkasime sõitma Broomi poole, kuhu mõnusalt lõunaks kohale jõudsime ning mille avastamisega hetkel tegeleme.
Igatahes – 2250km on seljataga, umbes samapalju veel ees, kuid ohtlikum ja raskem osa on möödas. Teel olles lugesime kaasavõetud brozuure, mis käskis enne teele asumist käia neliveo kursustel, omada vähemalt kahte tagavararatast ja tööriistu (mida meil mitte grammigi pole) ning üleüldse auto tippvormi ajada enne minekut. Noh, me väga ei viitsinud neid asju arutada, keerasime aga eesti räppi kõvemaks ning laulsime Chaliceiga kaasa.