Ilusat sügise algust, meil siin hakkas kevad ja varsti saab randa minna!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, elame veel ikka päkkeris, kuigi asjad on muutumas loodetavasti, kui minu kolmanda-reegel töötab, ning auto saime maha parseldatud! Meie Püssi uuteks omanikeks said siis kolmandad (!!!) vaatajad ehk prantsuse paar, kes oma säästueelarvest 2900 daala välja käisid ning Darwini poole vurama hakkasid. Ega sellel autol ka üldse ei vea - eelmised omanikud sõitsid Perthist Darwinisse, meie jälle alla tagasi ning ees ootab teda siis sama tee uuesti kolmandate omanikega. Kui tema vanust arvestada (1989 aasta auto), siis siiralt loodan et ta kogu oma eluaja ainult sama teed pole nühkinud. Loodan et tähelepanelikud lugejad märkasid mis summa eest me ta ostsime ning mille eest maha müüsime, nii et kui ka radikaparandus, kõik vedelikud-õlid ja numbrimärgi maks kokku arvutada ning alghinnale liita, jäime ikkagi 400 daalaga plussi. Kuid päris õilsale oksale see mind ei toonud, swedbank võttis enamuse! Kuid kergenduseks seegi, sest krediitkaart oli meid hädas palju aidanud ning seega tahtis ka palju tagasi!

Nüüd siis oleme järgmise probleemi ees, milleks on elukoht ning see on juba punane ja lausa karjub! Päkker oma kõrge hinnaga ei jäta meile eriti laristamisruumi (ja suurlinnas on niiiiipalju toredaid asju, mille peale kulutada), nii et tegeleme oma viimase ühisprobleemiga aktiivselt! Eile käisid Meki ja Mirjam kolmandat (!!!!) korterit-ridaelamut vaatamas ning täna faxis Mirjam paberid kininisvarabüroose, nii et lootust on! Kui me selle vahva koha saame, siis maksame kõik poole vähem igal nädalal ning Mirjam-Meki saavad oma toa mis tähendab et me ei pea enam päris üksteise otsas elama! Ning ehk saame kõik ka võtme, et ma saan rahus töökaaslastega õhtul õllel käia ning ei pea teisi üles ajama, et nad mind sisse laseksid, kuna päkkeri uks keeratakse 22.00 lukku.

Üldiselt naudime siis linnaelu, kuigi finantsolude tõttu oleme veel jätkuvalt kõik riides nagu metsaelanikud ning kõigil on üks paar korralikke "linnariideid". Kui nüüd elukohaga korda saab, küllap siis tuleb üks suurem shopping ette võtta, et jälle inimese moodi tänavale või sushirongile astuda. Ning see ongi üks põhilisi ahvatlusi, mis siin meid tõmbab, kuna kõik oleme suured sushi austajad! Minu armastus laieneb ka otseselt sushirongidele, sest nii vahva on istuda hea klaasi veiniga ja vaadata kuidas igasugu maitsvad jaapaniköögi imed su silme eest mööda sõidavad ning aegajalt sealt midagi maitsvat välja valida! Ihanaaa

Ja ma tõsiselt loodan et kui ma nüüd mingi hetk lähiajal tagasi eestisse jõuan, on ka sinna selliseid vahvaid kohti tekkinud! Hoidke mind kursis!

Teiseks suuremaks hobiks on saanud kinokülastamine ning eelmine nädal käisime vaatamas nii Public Enemied kui ka Inglourius Basterds'it, millest ma pole siiani üle saanud. Väga Hea Film!!! Ning täna on teisipäev, mis tähendab odavaid kinoseansse, nii et variant on end ka täna kinopilet näpus saali astumast leida! Ning filme, mida vaadata tahaks veel on!

Rääkides minu isiklikest muredest ja dilemmadest, sest neid jagub! Kas ja millal Eestisse tulla, sest 5.november, mil Asutraalia mind siit riigist välja viskab, muudkui läheneb ning kui mitte tulla, siis kuhu edasi minna. Ja kellega, ofcourse !! Kui tagasi tulla, siis mida tegema hakata ning kuhu tööle minna? Kas otsida tööd enne ning kohe tagasi tulles tööle minna (mis tagaks selle et saaksin veebruaris tulumaksu tagasi oma intressidelt) või kuuke kuskil ringi reisida, kui juba siinkandis olen, ning tagasi tulla vahetult enne jõule-aastavahetust ning pärast seda tööga tegelema hakata? Ja üleüldse.... mis on elu mõte:)

Samuti on dilemmad hetkese tööelu suhtes - töötan Tony Roma's restoranis, mis muidu on ok ja teen seal kõvasti karjääri nagu ikka, kuid kuna ma olen hetkel nn teenindajaõpilane, siis saan vähem palka ning reegel on see, et kõik peavad reeded-laupäevad töötama! Teine töökoht siis agentuur, kus makstakse paremini ning kindlasti on huvitavamad tööd, kuid midagi kindlat neil ei ole ehk siis nendega arvestada ei saa. Eile hommikul helistasid kell 8.00, et kas ma saaksin 9.00st tööd alustada ning kuna mul oli vaba, siis muidugi jooksin otse voodist tulistjalu kohale Lääne-Austaalia Politse Peakorteri 7. korruse kohvikusse ning sain oma 4,5h tööd, kuid midagi ülejäänud nädalaks neil lubada ei ole. Seega on selline väga keeruline situatsioon, sest peamised tööd agentuuril on nädalavahetusteti, kuid kui ma tahan restoranis töötada ja seega kindlat sissetulekut endale garanteerida, ei saa ma neid vahetusi agentuuris teha. Aga raha oleks parem... Ühesõnaga nokk kinni - saba lahti olukord, kuid arvan et parem varblane peos kui tuvi katusel :)

Kuid hea uudis on see, et Tony Roma's töökaaslased on väga toredad ja intelligentsed ja neile meeldib ka peale tööd õlut juua ja nalja teha:)

Roadtripi viiiimane peatükk ehk matsid maalt võtsid ainukesed linnariided kohvrist välja

Imeilusaks 20.augustiks oleme siis oma seiklustega jõudnud välja Perthi, kuhu suuuure finantssurutise tõttu ka jääme ning üritame end kaevatud august välja ronida! Kuid tee siia oli ikkagi lilleline ning kokkuvõttes tasus end igati ära, sest ka viimase nädala jooksul käisime igati vahvates kohtades nagu näiteks Sharks Bays, mis on siis oma nime saanud selle järgi, et esimene Eurooplane, kes sinna oma jala pani, ei suutnud ära imestada, kui palju ujub seal ringi neid suure uime ja teravate hammastega "Lõugade I,II,III ja IV" peategelasi.

12.augusti hommikul keerasime auto peamaanteelt kõrvale ning hakkasime sihtmärgiks seatud Monkey Mia poole vurama. Esimeseks peatuseks teele jäi Hamelin Pool oma stromatoliididega, kellele peame kogu maailmaga tänulikud oleme, sest nemad tootsid u miljon aastat piisavalt hapniku, et ülejäänud floora ja fauna ja muu mehaanika ( :) ) saaks tekkida. Ning Hamelin Pool on siis üks väheseid kohti, kus neid veel järgi on, sest teatavasti jäävad ellu tugevamad ning tasuta lõunaid maailmas ei ole. No visuaalsel vaatlusel me midagi erakordset neid sammaldunud veealustes kivides ei avastanud, kuid olime viisakalt tänulikud ja vaatasime kogu pakutava ära, üritades eristada võimalikke hapniku mulle lainevahust!

Ning pärastlõunaks jõudsimegi kauaoodatud Monkey Miasse, mida mina juba nime pärast külastada tahtsin. Leidisme öömaja kohalikus resordis ehk siis rentisime jälle telgiplatsi, kuhu "noored" telgi said üles panna ning mina laiutasin oma uhkes dsiibis. Kuna ilm oli ilus veetsime kogu võimaliku aja rannas peesitades, rannajalgpalli mängides ja ujudes ning õhtul saime üle pika aja internetis surfata, uusi plaate kirjutada (vanad olid juba liiiiga armsaks saanud ning kohati keeldus makk neid mängimast) ning baarist head õlled kõrvale osta, kuna sealt leisime ainukesed pistikud, et tunde emade-vendadega-sõpradega chattida ning kõikidele mailidele vastata ning looomulikult orkitisse-facebooki pilte laadida.

Järgmise päeva kuulutasime kuulutasime viimaseks rannapäevaks, sest teadsime et allpool läheb jahedaks ning kõik tundus plaanipäraselt minevat, kui 7.15 üles kargasime, et ruttu hambad pesta ning rannaäärde rivistusse tormata! Nimelt on Monkey Mia kuulus oma delfiinisõbraliku ranna ja hommikuste toitmiskordadega (mille eest ka "parki" 6.50 daalase sissepääsu lunastasime) ning igal hommikul, u 7.30 saabuvad esimesed delfiiinid. Need ilusad ajad, kui kõik delfiinid said nii palju kui tahtsid ja jaksasid süüa, said 70ndatel mööda, teatas meile mikrofonist üks söötjatest. Tänapäeval toidavad nad ainult 5 kindlat naisdelfiini, kes on teatava vanusepiiri ületanud ning kõigile on kindel kaalutud kogus, kuna siiani ei ole veel toibutud 40 aastat tagasi tehtud veast, kui inimene sekkus toiduahelasse ning emad ei viitsinud enam lapsi toita ja jahtima õpetada! Kuid randa tulevad delfiinid koos lastega, nii et tol hommikul pakkusid meile silmailu ja põnevust u 9 erinevas vanuses delfiini, kes päris randa välja ujusid ning keda osad väljavalitud siis toita said. Pigem siiski ruttu kala kohmetult kurku visata, loota et sõber sai hea pildi ja tagasi oma kohale tormata. Aga vahvad olid need veeelukad küll!

Pärast pea 1,5h kestnud ahhetamist ja ohhetamist läksime tagasi oma "kodu" juurde, panime pudrupaja tulele ning pesu pesema, et oma punased dsungliriided enamvähem vormi ajada, sest peab ütlema, et hostelide ja karavanparkide pesumasinad oma 15-25 minutiliste programmidega riideid puhtaks ei pese! Ning siis kui meie meesori oli nõud pestnud, purjetasime rannapoole et seal jõuda mõnusalt kõhuli visata ning ükshaaval hakata riideid tagasi selga panema. Naiivselt veetsime seal u 30 min ning siis saime aru, et rannailma enam ei tule!!!! Kül oli! Ja pilvine! Ja tuuline! Ja äsjapestud riided ei tahtnud üldse kuivada! Niisiis veetisme niisama aega mängides kaarte, lugedes raamatuid (tänud Mihklile (mõlemale:))veelkord raamatu eest, sest arvan et sellepärast kõik mu sõbrad ongi. See käib käest kätte ja on täielik hitt-toode!!!) ja surfades sügaval internetis.

Ning ilmselt alates sellest hetkest hakkasgi üle pika ajameie elus sügis, sest kõik järgenavd päevad sadas vahelduva eduga vihma ning naljalt enam pikki pükse ja tenniseid seeliku ja plätude vastu vahetda ei tahtnud keegi (jah, ka meki kannab juba seelikuid, kord on majas). Sõitsime mööda mitmest rahvuspargist, kuid väga enam matkama ei kutsnud ükski neist ning rahakott oli ka muutunud vaid tsekke hoidvaks kotiks, niisiis otsustasime põrutada Perthi poole ning endale sinna hoopis mõneks ajaks pesa teha! Teepeal küll sõitsime läbi väga ägedatest linnadest ja paikadest, kus ringi jalutasime ning Shark Bay pisikesed haid nägime ka ülevalt vaatest ära, kuid pigem kiskus meid kõiki suurlinn ning rahahäda!

Sõites läbi siis vahvatest väikelinnadest, mis tegelikult olid palju suuremad ja asjalikumad kui kaardil samasuuruse täpiga märgitud outbacki linnad nagu Kalbarri ja Geraldon, jõudsime laupäeva lõunaks Pethi. Niiaplju peab veel lisama, et meid kindlasti kiirustas tagant ilm, kuna viimasel öösel ronisid mulle kaissu Meki ja Mirjam, kui nad poole magamise pealt avastasid et neil enam ühtegi kuiva nurka telgis võtta polnud ning vihm lausa silma hakkas kukkuma!

Perthis leisime endale hosteli kesklinnas, kus saime kolmese toa nädalaks ning autule on koht kus seista, kuni keegi ta endale võtab! Protsess käib - kolm korda on vaatamas käidud ja väike lootus on. Jätsime ka hinnale langetamisruumi ning loodame parimat! Veel siis värkemaid uudiseid - Mirjam ja Marja käivad usinalt tööl ning said endale mõlemad esimese päevaga kaks töökohta. Mirjam siis india restoranis (kus palk küll natsa kesine, kuid alguseks kärab küll, kuni midagi uut leiab) ning Marja steak-ribs-seafood tüüpi pererestoranis Tony Romas, mis on päris hea kohapeal kesklinnas kuid alguses nad ka väga maksta ei taha! Aga tunde lubasid, mis on hea. Pluss panime end mõlemad kirja agentuuri, kus siis inimesi igasugusteks üritusteks palgatakse, ning homme hommikul lähemegi maad kuulama, kas järgmiseks nädalaks midagi pakkuda on! Neil on palk väga hea ning kui nüüd kuskilt meile lisaraha peaks tekkima, teeme endale mõlemad 5 daala eest politseist väljavõtted, et meil kriminaalset minevikku pole, mis peaks meile veel väga palju uksi avama agentuurist tööd saamisel! Ka Meki on endale töökoha leidnud ning ka uhked töösaapad käis ka eile toas õhtul sisse. Täna küll tuli ta sealt tunnikese pärast tagasi, sest vihma sadas ja välitööd teha ei saanud, kuid pole hullu - saimegi ta lõunaks kaasa võetud singivõileivad hommikupudruks ära süüa!

Igatahes -asjad liiguvad ning aktuaalseks probleemiks on saanud elukoht, millega asusime täna tegelema ning mõned varjandid on! Aga pole hullu - nädalaga oleme kõik tööle saanud, auto on peaaegu maha müüdud ning vast leiab elukoha ka, sest hostel on mugav ja tore aga kallis lõbu...

Igatahes, hoian teid kursis ja hoidke kaardimängudega alt, kui tagasi tulen - ma arvan et ma pole 5 aastat niipalju kaarte mänginud, kui viimase kuu ajaga!!! Kui nüüd veel tax rahaga ka lõpuks korda saaks, saaksime kõik ehk mõned linnariided juurde osta sest hetkel meil kõigil üks komplekt, millega suurlinnavahel patseerimas käia:) Matsid maalt on linna lastud!!

Vandersellide seiklused

Kolm vanderselli on siis viimasel esiteks ajal usinalt matkamisega tegelenud. Karijini rahvuspark on takistusteta läbitud ning oleme tagasi rannikuääres. Kõik imekaunid rannad ja rannikud nagu Exmouth ja Coral Bay on läbitud ning hetkel peesitame Monkey Mia kuurortis, et homme veeta päev rannaliival lesides ning delfiine imetledes, sest just umbes 7.30 hommikul peaksid need vahvad olendid harjumusest randa saabuma, kus siis neid toidetakse. Attraktsioon missugune!
Siiani on kõik valatult läinud - staazika dsiibijuhina olen siis kokku olnud roolis üle 5000km, kokku oleme seljataha jätnud üle 5500, autopaberitega oleme viimaks kõik ühele poole saanud ning siiani pole ükski politseinik aega saanud meie huvitavale autopaigutusele tähele pöörata.Sülitasin kolm korda üle õla!!!

Peamiselt oleme ööbinud teeääres asuvates puhkekohtades, kus lubatud ka öö veeta. Nende eest ei pea maksma, mis meie eelarvega väga sobib, pluss looduses on ikka ütlemata tore rahulikult Bismarci taguda. Tuleb ainult osata lahti saada tüütutest kärbestest ning ringireisivatest pensionäridest, kes väga tahavad meid kohvile kutsuda ja juttu ajada. Aga enam ei jaksa rääkida, kust me pärist oleme-kus see asub-ei soomet ma ka ei tea- ah, venemaa kõrval -kui külm seal on- ei, meil müüakse sooje riideid-kus te juba käinud olete-jaua siin olnud- nii vahva juttu. Palun vabandust, aga eestlane ikka niiiipalju tühja loba ei jaksa ajada!

Esimeseks sihtkohaks oligi meil Karijini rahvuspark, kuhu jõudmiseks põrutasime Karrathast u 300km. Kogemata sinna sõites sattusime ka linna millest enne Lonely Planetist&Eesti tüdrukute austraalia raamatust lugenud olime - hüljatud linna Wittenoom, kuhu olime varem otsustanud mitte minna. Tegu siis linnaga, kus omal ajal kaevandades hakkasid inimesed surema ning osaliselt on see tänapäeval teaduslikult seletatud ning osaliselt mitte, nii et sinna eksides judisesime kõik. Õnneks oli tegu päevase ajaga, kuid mahajäetud majad, karavanid ja auklikud tänavad olid päris piisavalt hirmutavad. Et I-le korralikku täpp anda, siis seal ekseldes sõitis meile vastu karavan-auto, kus roolisolev naine teed küsis. Alguses oli nagu kõik tavaline ja tore, kuid mingi hetk saime aru, et meesterahvas, noor kutt, kes tal kõrval istus, oli meile varem tuttav. Poeakendelt. Niisiis reisis vanem proua ringi plastmassist mannekeeniga, mis kindlasti on kuidagi loomulikult seletatav, kuid sel hetkel meil ühtegi esimese hooga pähe ei tulnud. Õnneks oli meil mees majas, seega saime seekord mõlemad Mirjamiga ära friikida!

Kuid kui lõpuks rahvusparki kohale jõudsime saime shokist ruttu üle, sest matkaradasi, koski ja kuristikke oli piisavalt palju, mis röövis kaheks päevaks meie tähelepanu. Õnneks on park ennast ökopargiks kuulutanud, ning nende lahendus sellele on selles,et seal pole ühtegi prügikasti, et siis oma prügi tuleb ise kaasa vedada! Väga mugav neile, kuid ausalt öeldes mitte väga öko, sest kui sa ikka 3 päeva haisvate prügikottidega ringi sõidad, tekib tahtmine need küll mõnesse nendest ilusatest kuristikest visata. Pange üks prügikoht ja me kõik viime oma prügi sinna!!!!!

Eelmiseks reedeks olime pargiga ühelpool ning oma sõiduga jõudnud Tom Price nimelisse linna - nautisime levi, pesime pesu, mida nüüd jube palju kuidagi koguneb (ilmselt on Meki väga räpane) ning täiendasime varusi, et hakkata tagasi rannikuäärde rallima. Ma ei hakka teile rohkem pilte üles riputama, kuna pärisvaade on ikka seebikarbi vaatest midagi muud ja kes see neid postkaarte ikka jaksab niipalju vaadata! Huvilised, andke teada, saadame teile plaadi miljoni pildiga!!!

Pühapäeva hommikuks jõudsime Exmouthi nimelisse linnakesse, kus on imeilusad rannad ning Ningaloo nimeline vallrahu park ning kus terve rannikuäär on sadade kilomeetrite ülatuses täis erinevat tüüpi koralle ja värvilisi "akvaariumikalu", mida me sama päeva õhtul saime nunnu pisikese klaaspõhjaga laevaga vaatamas käia. Meki oli eriti julge ning käis snorgeldamas, ning meie andsime samal ajal ülejäänud paaditäiele inimestele täieliku traditsioonilise ülevaate eestist ja meie reisist! Põhiküsimus nagu alati - kas te olete kaksikud?õed?

Esmaspäev möödus jällegi sõites, et jõuda imelise nimega kuurorti Coral Bay, kuid enne veel tegime vahva lõunasöögi Exmouthi tuletorni juures,vaadetega lõpututele liivarandadele ja helesinisele merele. Üks tädi üritas Mekile ka usinalt 5 minutit vaalu näidata, kes tema arvates seal ujusid, kuid alati, kui meie vaatasime, olid nad vee alla läinud....

Coral Bay kutas endast väga vahvat ja armast, samuti heledaliivaliste lõputute rannaribadega pisikest kuurorti, kuid kuna karavanpark oli pilgeni täis pluss kuurordile omaselt hirmkallis, võtsime hetkeks aja maha - käisime merevees hullumas, jõime kamba peale kaks külma õlut, hingasime mereõhku ning panime autole hääled sisse.... edasi võsa poole nagu ikka!
Järgmine päev siis oli juhtumisi minu sünnipäev ning seega algas hommik kingitusega - sain suuure fotoalbumi, millest pool siis viimase 9 kuu jooksul tehtud pilte erinevate inimestega ning hetkedest, täis ning pool veel tühi uute seikluste jaoks. No mis sa ikka sünalt tahad, kui albumit!! Sellest päevast veetsime jälle enamuse aja autos, et ikka edasi, ikka edasi veereda ning lõunaks jõudsime Carnarvoni nimelisse linna, kus ringi jalutasime ning varusi täiendasime. Tegu on tomati- ja banaaniistanduste linnaga, kus on väga armas linnarannake ja vahvad madalad tänavad. Seal saime lõpuks ka ühe tähtsa ametliku asja aetud - maksime ära auto numbrimärgi registreerimismaksu ning autoomanikumaksu ning nüüd on siis kõik tehtud ning olen ametlikult meie Mitshubishi omanik!!
Ning siis panime Püssile jälle hääled sisse ning kimasime võssa pidu piduma kolmekesi - tegime kartulisalatit ning tipikaste küsistega oli laual. Magustoiduks juustukook. Õhtu teema ja seega ka teemajook oli Viski, sest minu uueks absoluudseks lemmiklauluks on saanud kollektiivi Öäkülm hittlaul "Viskit". Ning teisel kohal on kollektiivi FastK - "kuhu sa jooksed, ma tunnen sinu ema". Jaaa..... ning lemmiktegelased on emud, sest nad jooksevad väga naljakalt. Viimasel ajal näeme neid eriti tihti üle tee lippamas, ning mitte ei saa naeru pidama! Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse valada, kui kunagi näete, saate aru....

Ning sellega vast siis selleks korraks kõik:) Tänud kõigile kes mulle võssa üritasid helistada - sain kätte kõik teie sõnumid ja kirjad internetist alles täna, päev hiljem ning tunna on hea - nagu oleks kaks päeva sünnipäev olnud!!

Bismarckiga on seis siis selline et mina võitsin esimese mängu (ja ma ei unusta seda meenutada), Meki sai meist viimane kord päris usinalt jagu ning kolmas mäng siis hetkel pooleli! Hoian teid kursis - Jääge meie kanalile!

Sissekanne näitemänguhuvilistele

Kõigepealt siis mõned pommuudised, mis selle pisikese 10 päevaga on juhtunud -

1)meiega on liitunud Meki, kes üldse enam ilma Mirjamita elada ei suutnud ja kuna neil Darwinis töö otsa sai, siis üheotsapiletiga Karrathasse purjetas. Täna siis jätkame oma tripiga, kuna 10 päeva tööd on tehtud, millega rahavarud täienenud ja ehk hakkab see tulumaksuraha ka saabuma! Niisiis saab Meki koht olema kõhuli üleval lavatsil, mis kindlasti väga humoorikaks ja huvitavaks kujuneb, kuna jälle ees u 100km katteta teed (suundume nüüd 300km sisemaale et külastada Karijini rahvusparki ja Tom Price nimelist linnakest ning jätkata matkaradade avastamist-koskede imetlust).

Mekiga liitumisega kaasnesid meie elus veel mõned muudatused - meil on internetipulk, mis tähendab, et kui vähegi arvutil akut on, saame netis olla ning igaõhtuseks traditsiooniks on kujunemas jalgpalli toksimised, mis tähendab, et uueks alaks matkamise kõrval on saanud jalgpall. Ka peab mainima, et uus tasand on saabunud kaardimängu - turakas ja küünedperse kolmekesi on ikka midagi muud. Mõtlema peab nüüd :)

2)Sydneys on sündinud eesti-peruu ühistoode Vasco, mis tähendab et ilmselt kohe, kui Perthi jõuan ostan hoopis pileti Sydneysse et nädalakese-kaks vastsündinuga tutvust teha ja ema Megile puhkehetki anda:) Seda kirjutan sellepärast, et järgnev näitemäng on väga otseselt seotud eelpool mainitud tõestisündinud looga:

Karrathasse jõudes avastasime, et näidud pole head, nagu eelmisest peatükkist lugeda väis, ning niisiis läksin tööle. Sain uhke koha kaasvahetusevanemana ning tegin usinalt tööd nädalakese nii hommikusöögi-lõuna kui õhtusöögilauas. Samal ajal aga muudkui genereerisin, kuidas neile teatada, et ma minema lähen, nii kui piisavalt raha koos. Ei taha ju ebaviisakas olla! Kogu selle aja plaanisin et räägin kuidas sain väga toreda koha ökorestoranis Melbournes, mille nimekas olin välja mõelnud Big Green Apple. Aga siis saabus põrutav uudis uuest eestlasest Sydneys ning enne kui ma arugi sain rääkisin kõigile tööjuures lugu, kuidas mu sõbranna viidi haiglasse aga tal 7. kuu ja ma ei saa teda kätte jne. Laupäeva hommikul alustasin oma stooriga ning õhtuks tagasi tööle minnes teatasin arengut, et laps on sündinu ja mu sõbrannal pole mitte kedagi, kes teda aitaks - lapse isal hetkel viisa läbi ja läheb mitu nädalat enne kui uuesti austraaliasse saab tulla ning pooled asjad ostmata ka veel. Igatahes - lugu oli väga põhjalik ning kirglikult seletasin oma töökaaslastele, kuidas ma ei ole veel valmis "isaks" saama. Ühesõnaga - lumepall muudkui veeres ja ma ise mõtlesin end sinna nii sisse, et esmaspäeval teatasin et see on mu viimane tööpäev ja et lendan Sydneysse appi paariks nädalaks, kuna ema-laps nädala haiglas. Igatahes - uskumatu näitamäng& iga vahetuse alguses tõin uue tegelase või loo arengu sisse...

Nädalavahetusel tegi ka Mirjam karjääri töötades Karratha aastalaadal jääjoogi müüjana ning tõi ka raha perre, nii et igati ettevõtlik nädal! Teisipäeva hommikul pakkisime kraami peale, täiendasime toidu- ja muud varud, kontrollisime kummirõhu, pesime pesu ja üritasin mootoriõli-õlifiltrit vahetada (asjatult, sest nii kallis oli). Siis kimasime läbi Karratha turismikeskusest, et maksta kahe eelneva ööbitud öö eest ning saada luba 100km-se kruusatee jaoks, kuna tegu erafirmale kuuluva teega. Loa saamiseks pidime vaatama 20minutilise õppefilmi ning oma andmetega loale alkirja andma! Ning siis saimegi teele asuda, jättes Karratha heaga seljataha ning kihutades 70km linnast välja telkimisplatsime, kus veetsime õhtu kaarte mängides, veini juues ning snäkke nosides.