Breakfastide onnelik ja onnetu lopp

Lopuks ometi olen toibunud oma 8 paevasest hommikusookide seeriast, kus igal hommikul 5.30 hakkasin toole jalutama, et 6.00 esimestele usinatele turistidele ja arimeestele hommikusooki pakkuda! 8 hommikut oli ikka paras piin inimese jaoks, kes vaga armastab oma pikki ja mugavaid hommikuid, kuid raha kaalub alati koik asjad ulesse, niisiis talusin vapralt ning kahjuks on tanaseks paevaks ka raha juba otsas :) Voi noh, ikka mitte koik!
Samas olid need hommikud vaga monusad selle poolest, et varahommikuses Darwinis ringi jalutades, kui viimaseid kulalisi ooklubidest valja visati, oli paris hea voimalus teile Eestisse helistada, kuna kellaaeg oli tapselt paras, nii et tanud koigile, kes mul seda rasket perioodi aitasid ule elada! Kuigi pean utlema, et otsin endale teist tookohta, kus hommikusooke teha, sest raha oli ikka hea...
Muidu on elu kuidagi kiiresti lainud, poisid on ikka farmis ja aegajalt helistavad, et elumarki anda. Mirjam sai endale teise tookoha India restoranis, mida varsti on plaanis kulastada.Ja kindlasti juba selle parast, et naha India restoarni uksel kulalisi vastu votmas (mis ongi Mirjami too) koige ehedamat pikkade blondide juustega pohjamaa nakki, kes on kindlasti klassikalistest pisikestest Indianaistest suurem. Ta aegajalt ikka harjutab kodus India aksendiga utlema "Thank you, come again!", aga tegudeni veel ei ole joudnud! Tahan sel ajaloolisel hetkel kindlasti seal olla....
Mina olen ka natuke ringi vaadanud, et ehk veel natuke midagi muud teha ning rohkem raha koguda, sest igasugu vahvaid plaane on veel ees, mis teostamist vajavad! Ning sel nadalal on plaan ka Bali piletid ara osta, et 4 paevaks raskest tooelust puhkama soita. Muhahahahaha
Nii et kui koik hasti laheb, kulastan 9-15. martsi paiku Indoneesiat ning hakkan juba erinevatele Billabongi ja Quikesilveri odavriietele tellimusi votma. Postikulud tasute ise!
Laupaeva hommikul kylastasin imelist Parap (darwini linnaosa) marketit, kus siis muuakse koiksugu head ja paremat. Koik reisiraamatud kyll lubavad aborigeeni kunsti ja kaupa, kuid suuresti on oma koha ka leidnud Aasia inimesed, kes siis seal puu- ja juurvilju ning ehteid ja riideid muuvad. Lahe oli see et inimesed olid suurte korvidega turul ostmas varsket toidukraami ning kohapeal said osta ka Aasia valmistoitu ja seda seal muusikasaatel suua, sest erinevates turu nurkades olid lauad-toolid ning 1-2 inimest kitarriga. Ilm oli supermonusalt paikseline ning inimesed, nagu austraalias ikka, sobralikud ning naeratavad!
Mina maitsesin Malaisia laksat ,mis tahendab et tadi laksas soojad nuudlid karbi ning lisas sinna laksates erinevad kulmad lihad. Koige peale aga laksas kolmandast potist sooja kastat ning voisingi nagu naksti hakata laksat laksama!
Veel on vallutada Nightcliffi ja Rapid Kreeki Marketid ning kui siia kaemaks jaan, siis kindlasti ka Mindli Beach Sunset market, mis siis toimub alates mai kuust paikseloojangutel rannas.

Jargmise korrani ning siis loodetavasti Bali piletid taskus ning Uluru reis lopuni planeeritud! Ja lotovoit ka loodetavasti ka juba arvele kantud...
Head iseseisvuspaeva! Pikka vastlaliugu! Head Madisepaeva ning tervitused koikidele Madistele!

Vaheseiklus

Eelmine reede oli iseenesest vaga tore ohtu - kaisin tool ja parast tookaaslastega istumas ning lopuks laksin ulejaanud eestlaste juurde toredasse klubisse Vic. Ega seal palju eestlasi jargi polnudki, sest meesugu on nuud tervenesti seitsmekesi (jah, pere on laienenud, juba kogukond) farmielu maitsmas. Pidu oli vaga vahva, sest laval oli live band ja igasugu tantsu-laulu hitid tulid nende esituses. Enne koju minekut tegime vaikesed kebabid ja jalutasime monusas vihmas kodupoole. Koju joudes otsisime Mirjami talla alt (mine veel korge kontsaga peole) Anderoga klaasikildu ja ajasime Kristjani ulesse, kes pidi Tiinale ja Liisile bussi vastu minema (oine lend, ka naiskogukond laieneb).
Ning ootamatult oligi kell 5, kui me Mirjamiga oma toas magama hakkasime jaama. Vaga monus oli - keha oli tantsumaratonist vasinud, koht oli tais ja pea monest heast Bacardi (jah, priiskasin, sest kohalik rumm on mitu dollarit odavam) kokteilist uimane. Ning umbes 10 minutit parast Kristjani lahkumist, kuulsin esiku ukse avanemist. Alguses motlesin et akki noormees unustas midagi, kuid kahtlus oli sudames ning ajasin Mirku ka ulesse. Kui me oma toa ukse avasime (mis on kohe valisukse korval), nagime et valisuks on parani ning sealt voogab sisse valgust, kuid uhtegi hingelist naha ega kuulda polnud. Ning siis, ootamatult tuli meie elutoast uks aborigeeninaine, ning utles " Sorry, wrong room" , mille peale mina oskasin ainult kriisata "Go away, Go away" ning ara ta laksiki. Siiani on selguseta, kas ta otsis midagi varastamiseks (tuba oli arvuteid, fotokaid ja telefone tais, kuid koik olid alles), alkoholi (oma plus haale on enamus loo kuulajaid sellele variandile andnud. Ja neid inimesi ikka on, sest olen siiani shoki aarel ja patran elavalt eriefektidega seda koigile) voi tahtis lihtsalt Andero kaissu pugeda, kes elutoas monusalt magas!

Igatahes on minust saanud ukse-luku foobik! Aga muidu on elu ilus - 3 kuud austraalias on tais, puhapaeval kaisin Sydney Travelling Film Festivalil Albaania-Belgia uhisfilmi Lorna's Silence vaatamas (tortsuke kultuuri ka minu elus), tookaaslased veavad iga ohtu "uhele joogile" ning tana kaisin shoppamas! Elu on ilus ja Tiina&Liisi kaest sain vahelduseks eesti keelset lugemist!

Aborigeenidest

Kuna minu elus midagi väga huvitavat ja märkimisväärset juhtunud ei ole, tutvustan teile seekord kohalike põliselanikke - aborigeene.

Kuid kiirkokkuvõte sugulastele minu elust - tööl olen nüüd natuke vähem käinud, kui õnnistatud üleeelmisel nädalal (palk oli päris korralik, kahjuks pean selle Eestisse krediitkaardile saatma :)), kuid mõned vahetused ikka olid ning kuidagi läks nii, et tuli välja et mul on täitsa vahvaid töökaaslaseid, kellega ma pärast tööd "ühele" joogile läksin. No reedel läks kohe täitsa käest ära aga pühapäeval olin juba ise natuke kavalam ja oskasin enne öist hotelli veinikeldrisse hiilimist päkad teha (reedel jäin sellega hiljaks)! Ärgem muretsegem, tegu pole vargusega, vaid vana hea laenamisega, sest kõik sai hiljem tagasi pandud! Ausõna. No ma päris Olde Hundi-õhtutega neid üritusi veel ei võrdle aga sõjaolukorras ajavad asja ära!
Laupäeval oli vaba päev, naabrinaised läksid oma firma hilisele jõulupeole ning minul käisid poisid külas (päkkeris on baar, seega oma õlut juua ei tohi, meie aias aga võib!), et kala grillida - keetsime terve kilo hiidkrevette, mille siin poest päris odavalt kätte saab ning grillile saime Barramundi (põhiline kohalik kala) ning Pasha (ma ei tea kuidas seda kirjutada). Mõlemad on valged kohalikud kalad ning Mikko tehtud marinaadis ja kurgi-tomati-hapukoore alatiga väga head!
Eile aga saabus meie Darwini -ellu midagi uut - saime ujuda järves, mis siinkandis võrdub tegelikult enesetapuga! Aga meie suureks rõõmuks avastasime, et keset meie hetke kodulinna, Darwinit, asub tehis järv, kus mõnuga soolases kloorivabas vees supelda saab! Vahelduseks basseinidele oli väga mõnus päris vees sulistada ( ma tean tegelikult küll, et teil talv on ja enamuses eesti majadel pole basseine. Aga saage minust ka aru ...) Breti sõber Josh oli nii lahke ja sõidutas meid sinna- tagasi, kuid kahjuks on tal autos ametlikult ainult 2 istekohta...

Aga nüüd lubatud väike kultuuridetutvustus rubriik!
Aborigeenid on siis kohalikud põlisasukad, kes tänapäeva ühiskonnas väga endale kohta pole leidnud. On neid, kes elavad vanade tavade kohaselt omaette linnadest ja asundustest eemal ning on neid, kes oma käikudega linna on jõudnud. Ned jagunevad omakorda laias laastus kaheks - need, kes üritavad kohaneda kaasaegse eluga ning grupp kaks, kes on avastanud enda jaoks alkoholi ning ei näe põhjust muud enam oma elus avastada. Muidugi jäävad rohkem silma need viimased, kuna neid on võimlik leida igalt Darwini tänavalt igasugu erineva joomisastmega kõiksugu erisuuruses ja vanuses gruppidest! Riik on ehitanud neile siia eraldi rajoonid elumajadega, kuid enamus neist seal ei ela, vaid magab parkides, tänavatel või kainestusmajas. Oleme umbes arvestanud, et nende "palgapäev" on vist kolmapäeval, kui nad riigilt 300-600 dollarit saavad (erinevad andmed), sest sel päeval ainult istuvad nad nagu härrad kõrtsudes et õlut juua ning daamid üritavad tänaval taksosi püüda. Ülejäänud nädala istuvad nad tänavatel maas - mõned üksinda, mõned perega - ning kerjavad. Osad küsivad lihtsalt raha, teised löövad puupulki kokku ja jorisevad midagi ning küsivad niimoodi raha. Kui pulki pole, siis on neil kamba peale mõnel ikka plätud jalas, ning siis lähevad kokkulöömiseks käiku need.


Aga üldiselt on ka plätudega kehvati, sest ega nad jalanõusi üldse eriti ei kanna, ikka on nad nii bussis kui ka suurtes kaubanduskeskustes ning tänaval ja pargis pigem palja jalu ( kuid makk õlal :)) ning karjuvad üksteise peale. Üleüldse on ilmselt alkohol nad üksteise vastu küllaltki vaenulikuks muutnud, kuna pidevalt on neil oma keeles õiendamits ja karjumist. Kuid omavahel töötavad aborigeenid ja elukooli aborigeenid väga ei suhtle, pigem hoiavad vaiksed esimesena mainitud märatsevatest paljajalgsetest eemale. Tõeline lõhenemine!
Üldiselt on mul neist pildimaterjali vähe (ka selle varastasin Bretilt), sest kuidagi tobe tundub neid tänaval pildistada, kuid õlleraha eest oleks nad kõigega nõus! Mõtlen selle peale - teaduse ja eetika igikestev dilemma!