Jõulueri

Huvilistele natuke informatsiooni kohalike jõulutraditsioonide kohta, sest meie kombed erinevad parajal määral, et Euroopast siin olles vähemalt minul jõulutunnet ei tekkinud. Sekka siis minu isiklikke jõulutegemisi sel aastal.

Jõuluettevalmistused sydneys algasid novembri saabudes, kui poodide vaateakendele ilmusid esimesed meeldetuletavad reklaamid ning detsembri alguseks olid pargid, kaubanduskeskused ja söögikohad täis karda, jõulukuuski ning muid kaunistusi. Vahe Eestiga on vaid selles, et siin algad jõulukuuga ka suvi ning puhkuste ja suvevaheaegade aeg ehk siis mida advent edasi, seda palavamalt päike paitama hakkab. Ka jõulukaardid ilmusid poelettidele detsembri algusega, lumised ja ehtsate kuuskedega, mida kohalikud pole kunagi näinud, kuid mida pühade puhul üksteisele saadetakse.

24.detsember on siin pigem viimaste ettevalmistuste aeg ehk siis pakitakse kinke, pannakse kamina äärde valmis sukad, kirjutatakse jõuluvanale kiri ning jäetakse temale küpsiseid ning piima (või kui sa tead, et isale maitseb viski, siis seda, nagu minu laeval töötav 50 aastane baarman nii tabavalt ütles) ja põhjapõtradele porgandeid. Meie selleaastane jõuluõhtu oli hoopiski midagi muud, ja täiesti teadlikult nii planeeritud. Nimelt läksime õhtusöögile (Mina, Megi ja Ivan, Bret ja Ali) hiinalinna restorani ning istusime mõnusalt valgustatud restorani terrassil. Kuna tegu oli B.Y.O (Bring your own), siis saime mugavalt kaasa võtta oma head veinid ning maksime pudeli eest 3 dollarit korgimaksu. Ning pärast mõnusat kõhutäit jõudsime kella 23.00 öömissale, kus laululehti ei jagatud, kuna seintel olid LCD telekad, kus siis laulusõnad jooksid ja kõik said hiljem kaasa ka CD jutluse ja mõne lauluga :)

Jõulupühad hakkavad siin kuklapoolel 25. detsembril, mis on kalendris Christmas Day (ehk Jõulu Päev). Eelneva öö jooksul, kui pererahvas magab, käib majast majja ka jõulutaat (loodetavasti ikka mõnes sobivas riietuses) ning jätab kingitusi kamina (mõnel majal need on) või tehis kuusepuu alla. Paljudes rannapiirkondades on teda nähtud ka surfilauaga saabumas.
Jõulupäeva õhtul kogunetakse suuremates linnades kokku väljakutele, et ühiselt küünalde valguses jõululaule laulda ning neid suuri kontserte kantakse ka telest kogu ülejäänud Austraaliale. Mina seda ei näinud, kuna ei pääsenud kuskilt ligi ei telekale ega kontsertile. Meie veetsime päeva Bondi rannas, kuhu kogunevad kokku kõik Sydneys redutavad turistid-seiklejad-üliõpilased-õnneotsijad. Bussid olid paksult rahvast täis, kel kõigil kaasas päevad varem varutud õllekastid ning peas päkapikumütsid-põdrasarved (väljas oli 30kraadi?!). Kogu rand oli täis suuremaid ja väiksemaid seltskondi, kes siis kõik mõnuga imeilusat rannailma ja jääkastidesse peidetud külma õlut ja shampust nautisid(pilt ei illustreeri üldse tegelikult toimunut!). Ning samal ajal jõululaule laulsid. Ning taevasse saabus ühel hetkel tänu lennukipoisile väga armas sõnum - Call Mum ehk siis helista emale. Ja tegelikult kommertslikult sinna lõppu ka telefonikompanii aga sellele ma siinkohal reklaami ei tee, kuigi tema selle nalja eest maksis.

Meie I jõulupüha jätkus õhtupoolikul Andero sõprade juures tagaajas grillides, kuhu oli kogunenud umbes 10-15 inimest 5-7 rahvusest üle maailma. Laud oli kohaliku hea-paremaga kaetud ning nagu traditsioonilisel jõulubarbecue´l ikka oli ka meie grill täis erinevaid vorstikesi, lihasi, aedvilju. Olime Bretiga eelmine päev kuskilt nurgatagusest Euroopa deli poest, mida pidas Boris, ostnud "verivorste" (mis maitsesid enamvähem aga mitte ikka "päris") hapukurke ning Andero võttis kaasa hapukapsast ja känguru liha, seega oli laud ikka uhke :) Pildil grillmeister Andero ja assistent Bret.
Ning tänase II jõulupüha hommikul tormasime kaubanduskeskusesse, sest algasid allahindlused ehk siis selle, mille sa eile ostsid, said täna u 80% odavamalt. Kaubamajad avataks kell 5 ehk siis kella 9 ajal sinna jõudjad on juba lootusetult hiljaks jäänud! Meie läksime umbes 11 ajal, sest mina läksin endale kohvrit rabama - elu on näidanud, et asju muudkui koguneb ja kolimist tuleb tihti ette, siis hülgan mind siiani truult teeninud Saab'i (tänud Hiiumaale selle eest!) ning ostsin endale suure ja uhke ratastega Tosca (minu teine jõulukink iseendale), mis loodetavasti suudab mind reisi lõpuni aidata! Viskasime pakid koju, tegime kerge lõuna, ning kihutasime Bretiga taas bussi peale, sest nii palju on ju vaatada-teha-näha-katsuda! Veetsime ülejäänud pärastlõuna, pärst 1,5h bussisõitu, Palm Beach'il ehk siis Summer Bays. Kahjuks võtteid ei käinud, kuigi olime natuke arvestanud sellega, seega nautisime lihtsalt rannamõnusi ning nagu II jõulupühale traditiooniliselt kombeks käisin ka ookeanis ujumas. Ujumine on muidugi suur liialdus selle asja kohta, mis siin vees tehakse - erinevas vanuses mehed-naise, poisid-tüdrukud seisavad reas, umbes kõhuni vees ja ootavad laineid, et nendesse hüpata ja koos "uuuuu -ooooo-aaaaa" hüüda ning pärast suu väga soolast vett täis paigast nihkunud ujumisriided jälle paika sättida. Aga mõnus jahutus sellegipoolest!

Ning minu esimene jõulukink on siis lennupilet Darwinisse ehk siis 4000km Sydneyst Autraalia teise otsa. Lend väljub 1.jaanuar 10.45 :)Seiklusteni!

Eläma on laiffi!

Imelik on see, et õiget tööd nagu pole ja tänu sellele ka lademetes raha mitte, mis peaks igapäevategevustele piiri panema aga aega ikka pole, et seiklusi kirjasõnasse ümber paigutada. Tegemist on kuidagi nii palju ja siinkohal viitan taaskord esimeses sissekandes välja toodud ajaprobleemile ehk siis aeg lendab!

Eelmine nädal siis jõudsime Bretiga ära käia Blue Mountainsis ehk siis Sydneyst u 80km kaugusel mägedes. Võite googeldada, annab pärs palju vastuseid! Kuna Muri meile ikkagi autot ei julgenud anda (ei saanud kohalikust ARKist kinntust, et me load ikka meie sõiduoskust kinnitavad), siis läksime rongiga, mis tähendab et meie liikumine oli piiratud. Seega, pärast 2h rongisõitu, seljakotid võileivade, muu toidukraami ning matkavarustusega seljas, jõudsime 11.00 hommikul Katoombasse. See on seal mägedes asetsev linnake, kust ostsime piletid hop on-off bussile, mis Katoomba ja tema kõrval asetseva Leura ning selle ümbruses sõitis. Lonely Planet ning bussist antud kaart tegid puust ja punaseks kuhu minna ja kummale poole vaadata. Ja vaadata oli ehk siis nendel vihmametsa radadel jalutades ning vaateplatvormilt teisele jõudes tuli mulle meelde, miks mulle reisida meeldib ja kui ilus maailm võib olla! Ka soosis meie reisi ilmataat, tervitused temale siinkohal, kes meile suurepärase sooja&päikesepaistelise ilma saatis, sest sõber Lonely Plane oli meid hoiatanud mägede jaheduse ja pilvisuse eest!

Niisiis veetsime nende vaadete keskel terve päeva ning selle ajaga jõudsime käia läbi umbes 1/5 kogu Blue Mountainsi ehk siis sobiva transpordi olemasolemisel võiks seal 3-4 suurepärast päeva veeta. Tegelen sellega!

Oma reisi lõpetasime Leuras, mis on väike külake ning kust samuti rongi peale saime. Kuna päev oli olnud meeldivalt seiklusterohke ning väsitav, siis tundsime et oleme ära teeninud ühe turgutava õlle ja lõunasöögi. Olles kogu kohaliku peatänava läbi känud ning ka kõrvaltänavatesse piilunud, ei leidnud me keset päeva ühtegi kohta, kus me neid kahte koos oleksime saanud nautida?! Ehk siis kohvikutes alkoholi ei müüdud ning ainukeses kohas, kus alkoholi pakuti, ei antud süüa enam. Lõpuks, pärast uurimist-puurimist juhatati meid kohaliku hotellibaari, kust me kohe õlled tellisime ning siis alles kuulsime, et kokka veel pole :) Aga õlu oli külm ja hea, ilm oli suurepärane, et õues istuda ning seega sõime lihtsalt oma järelejäänud võileibu ja puuvilju.

Ülejäänud nädal möödus jõulukaartidega mässates ning uute ja uuemate tuttavatega õhtuti mööda kohvikuid ja baare lonkides. Kinos käisime ka (odaval teisipäeva-hommikusel seanssil loomulikut), aga ei miskit märkimisväärset, mida sellest käigust rääkida. Mangi smootied-popcorn ning 1,5h ameerika komöödiat.

Ostsin endale inglise keelse raamatu, kuna eesti keelsed varud on otsas, ning käin päeviti mööda parke ja botaanika aeda seda lugemas ja õpin uusi sõnu! Alustasin vanast heast Agatha Christiest :)

Teisipäeval kolis Breti braziilasest toanaaber välja, kuna tal ei olnud enam raha üüri maksta. Õnneks vähemalt on vaesel lapsel alati raha kanepit osta, muidu ei teaks üldse mis temast saaks! Tegelikult peaks temale terve peatük pühendama, sest tüdrukul on insomnia aga kui hommikul 11 ajal hommikusööki tegema hakata, on ta äga kuri et tal magada ei lasta. Ja veel igasuguseid põnevaid juhtumisi on temaga aset leidnud aga kuna järjekorras on ökopeatükk ning veel mõned, siis ei hakka esialgumidagi lubama. Võib-olla peaksin Rafa puhul hoopis lühijutule või novellile mõtlema?! Niisiis, kolisin teispäeval-kolmapäeval Bretiga ühte tuppa ja hurrraa - meil on oma köök ja aknad ehk siis värske õhk päevad-ööd läbi!

Reede-laupäev käisime väikesel väljasõidul Sydneyst ehk pealinnas Canberras, mis on umbes 270km kaugusel, 3-4h tee. Kuna olin reedel tööl ja muude asjaolude venimise tõttu asusime oma uute sõpradega teele õhtul alles 22.30 ning kohale jõudsime u 2.00 ajal. Otsisime hotelli, saime toad ning käisime linnapeal 2 joogil Iiri pubis (muuseas, ka Austraalias on iiri pubisid ikka igal pool). Kuna ma ka laupäeva õhtul alates 17.45 pidin tööl olema, siis oli meil start vaatamisväärsuste poole hommikul 10.00. Esimese asjana käisime ikka neid kõige tähtsamaid asju uurimas - vana Parlamendihoonet vaatasime kaugelt, uut parlamendihoonet (pildil) nii seest kui väljast.

Niisiis, kuna graafik oli kiire, siis suundusime edasi National Capital Exhibition' isse, ehk siis muuseum, mis räägib Canberra saamisest pealinnaks. Tegu on kunstlikult tekitatud linnaga ehk siis linn ongi projekteeritud ja ehitatud 20 sajandi esimesel poolel olemaks Austraalia pealinn, kus käib koos parlament. Ka linna keskel asuv järv Lake Burley Griffin (nimi pandud linna projekteerija järgi) on kunstlikult tekitatud kohalikest jõgedest. Nii palju siis tasutinformatsiooni! Veel jõudsime külastada Austraalia sõjamuuseumi, mis on tegelikult päris suur ning selle külastamine võtaks kindlasti aega 2-3h. Väljapanekud pühendatud siis erinevatele sõdadele, millest austraalased on osa võtnud, maailmasõdadele ning kõigele muule õudsale, mis sinna juurde kuulub. Ning kell 13.00 hakkasime tagasi sõitma. Seekord valges ehk siis nägime lõpuks peale linnamüra ka imekihvti loodust, mis Austraalia maanteel M5 pakkuda on. Ning ka /nõrganärvilistel palun liikuda järgmise lause juurde/ päris palju kängurusi, kes olid vales kohas üritanud üle tee minna!

Sydneys hüppasin autost ning panin Pyrmonti sadama poole jooksu, kus mind ootas ees laulatus. Ning juba 2h hiljem olin tunnistajaks, kuidas Sydney lahel, vaatega ooperimajale ja botaanika aiale austraalia noormees ja ungari neiu nuttes üksteisele sõrmused sõrme panid. Muuseas- mina viskasin punasele vaibale roose, väga ilusti tuli välja!

5 nädalat

Eile tähistasime Bretiga tähtpäevi (minu 5 nädalat ja tema 3 kuud siin), käisime Austraalia kinos vaatamas Austraaliat. Mina ei tea, mis kriitikud ütlevad ja tean et teie seal, kus te sellest keelest aru saate, seda veel kinos vaadata ei saa, aga minu arust oli film 16 dollarit piletiraha ja 6 aastat tegemist väärt! Oscareid ma veel ei jaga aga olen nõus seda vähemalt 5 korda elus veel vaatama (skaalal "Minu super exgirlfriend" 0, "Maxwell Smart" võibolla 1 ja "Mamma Miat" - "Mehed ei nuta" lõpmatuseni) ! "Moulin Rouge!" moodi värviline ja muinasjutuline ning armastus on, sex on, suured sõprused ja tunded on, surm on, ilus lõpp on! Nutsin ikka ka korra :)

Pean ütlema et kinos oli üle pika aja ikka väga mõnus käia, ostsime head mango smoodid, natuke popkorni kahe peale ja nautisime peaaegu 3h filmi. Nüüd ootan ainult järgmist teisipäeva, kui odavad seanssid on (imelik ka kui töötud tavalistel seanssidel käiksid), et Bondile minna, mida ma ise nii kaua olen oodanud!

Üldiselt olengi nüüd selle nädala tegelenud turistindusega ning homme on mu ainuke tööpäev sel nädalal. See on iseenesest natuke pahasti, seega olen sel nädalal ka usinalt cv saatnud ja jaganud aga siiani pole ühtegi vastust. Optimistina olen ma õnnelik, et need vastused pole eitavad olnud, neid lihtsalt ei ole :) Aga õnneks on reedel palgapäev, mis tähendab siiski eelmise nädala 33h eest suurt raha, nii et kõik lõppeb õnnelikult! Alati lõppeb, nii et ma väga ei muretse!

Esmaspäeval käisime Bretiga Sydney Towerist ehk siis need, kes on minult postkaardi saanud, vaadake, võib juhtuda et see on seal pea,l ning Wildlife Worldis (nagu loomaaja troopilamaja, täis siis Austraalia põhilisi elukaid). Iseenesest ei tea ma, kas oleksin seda 55 dollarit (25+29.90) raatsinud välja käia aga nendel turistiseiklustel on ka eellugu:

Ühel ööl, jalutades koju Kings Crossist tutvus Bret valgusfoori taga toreda noormehe

Seaniga ning nad jalutasid koos koju. Iseenesest pole siin midagi imestada, sest siin inimesed

ainult suhtlevadki (rääkisime eelmine nädal pool tunnikest pargivahiga, kui Bretiga õhtul

seal veini jõime) ning Sean teatas, et töötab Toweris, kui vaja saab pileteid, helista ainult.

Bret panigi numbri kirja ja umbes kuu-kaks hiljem, sel samal pargi-veini õhtul me talle

sõnumi saatsimegi, et äkki saaks kaks piletit. Vastuseks oli, et pole probleemi ning

pühapäeva õhtul ostsime poest kaks tahvlit shokolaadi ning jalutasime Toweri poole oma

pileteid ära tooma. Saime kaks piletit Towerisse, 2 piletit Aquariumisse ning eriti suured

tänusõnad shokolaadide eest, millest ta kuidagi üle ei saanud :)

Ning esmaspäeval käisimegi Towris uudistamas, kui suur see Sydney siis tegelikult on. Kuna ei olnud kõige pilvitum ilm, siis jäi meil Blue Mountain nägemata, kuid nii kaugele, kui silm sealt 250 meetri juurest ulatus, ei paistnud sellel linnal lõppu ega algust. Pärast seda vantsisime WIldlife Worldi poole, kuna Bret oli Aquariumis käinud ja omas ka piletit WlW, siis oli plaan üks Seanilt saadud aquariumi pilet äkki WlW pileti vastu vahetada (nad asuvad kõrvuti ja on nagu üks kett). No Worries, olingi oma tasuta piletiga sees!

Täna veetsin päeva ringi hulkudes mööda linna ning külastasin ka Sydney linnamuseumi. No seal ma väga kaua ei olnud, natuke tühi ja igav oli see muuseum. Kõige ägedam oli klaasplaatidest sein, kus iga plaadi sees õni erinev toode, mida 19. sajandi keskel Sydneysse transporditi ning peal kirjas kust see tuli. Ma olen väga halb kirjeldaja aga see oli tõesti kihvt. Võib-olla oli asi minus, et endale täna see muuseum ei sobinud ei tea...
Samas mõned nädalad tagasi käisin Museum of Contemporary Art ehk siis kaasaegse kunsti muuseumis ja see mulle väga meeldis. Ei olnud ühtegi purki sitt ega muid jaburusi vaid väga huvitavaid asju. Ei hakka neid kirjeldama, mõni kunstiteadlane saab surma.

Nii et turistina olen küllaltki edukas olnud, ehk saan Bretilt selle Aquriumi pileti ka kätte, siis ongi paaeu kõik :) Järgmine nädal on meil plaanis mingi päev minna vallutama Blue Mountaini ning üks vahva Indiainimene ehk omavahel öeldes Muri lubas meile autot laenata selleks puhuks aga noh, ta isa olevad ka endine India peaminister, kogu elu olevat tal autojuhid-turvamehed ümber, tal on kodumaal 200 pintsakut jne, nii et päris kindel ei ole ka, et tal see auto on... Aga loota ju võib ning kui me mingi ime läbi saamegi selle auto, siis lubasin Bretile temast austuseks teile terve peatüki kirjutada. Ja ühteist ikka kirjutada on ka :)

Seiklusteni!

Publiku ja oma ema tungival nõudmisel kirjutan siis jälle. Muidu on nii, et mõtled küll, et peaks kirjutama ja sellest-teisest võiks kirjutada, aga tegudeni ei jõua. Kuna Breti arvuti on asjaolude sunnil minu toas, siis on mul nüüd natuke parem võimalus. Siin on kuidagi inspiratsiooni rohkem, kui arvutikeldris (kus ma netis käin ja kõrval kümned jaapanlased-hiinlased arvutimänge mängivad ja kõva häälega oma seiklustele kaasa elavad).

Viimased nädal aega olen elanud siis uhks üksinduses oma tühjas toas, mis enam nii tühi ei olegi - asju koguneb (peamiselt kilekotte, sest siin pakitakse pea iga toiduasi eraldi - ökoteemaline peatükk tulemas, jääge meie kanalile- toim) ja eile tegin ka oma esimese isikliku shopingostu - sattusime Chatswoodis Bretiga mööda ühest poest, kus allahindlus olema ja eie muidugi sisse astuma. Sain 20 dollariga väga ilusa rohelise suvepluusi. Eks siis suvel näete :) Kuna väike hiinatüdruk, kes seda mulle müüs, susserdas seal midagi kaardiga ja ta pidi tehingu kaks korda tegema, siis kinkis ta mulle ja Bretile vabanduseks veel värvilised vööd ka, nii et igati tulus ost. Õhtul kontrollisin arvet, kõik oli ikka õieti maha läinud, nii et elu on lill:)
Homme on mu teine palgapäev, vaja on osta padi, lina ja padjapüür. Hetkel on padjaks üks saunalina, püüri pole ja lina on Bretilt laenatud. Kummimadrats, mille eelmine nädal ostsin, on igavene sindrinahk, hommikuks on peaaegu. Õnneks magan siiski väga sügavalt ja hästi, nii et ei märkagi. Täna näiteks nägin unes, et olin kuidagi lavakasse saanud ja me kolisime kogu kursusega ühte korterisse ning meie juhendajaks oli Linnar Priimägi. Nii et uni on huvitav ja hea! Ja päev läbi siis puhun seda madratsit ehk siis iga natukese aja tagant jälle natukene ;)

Hommikud veedame Bretiga koos, tema tuleb enda juurest kohvi ja vahest pudruga (kuna tal on toas köök aga uinuv kaunitar Rafa - vt eelmist kirjutist - ei luba seal väga kolistada, vestlemisest rääkimata) ning mina siis katan laua (kummimadratsi karp) ja meisterdan võileibu jne. Hommikusöögilauas loeme lehte (arvuti on ju siin) ja kuulame raadiost hommikusaateid (eelmise päeva eesti omasi) ning naerame eest ilmateate üle.
Siin ilmamuret pole, kleit selga, plätud jalga ja minek!

Miks me siis siin kummimadratsi ja karpide otsas elame? Esiteks see, et me elame täiesti kesklinnas ( googledage York st 139) ja seega pole meil transpordi kulusi ega midagi. Teiseks on siin väga odav selle asukoha tõttu, maksame ainult 140 dollarit nädalas ehk siis maksame väga vähe oma kesklinna eest. Hinna sees ka pesupesemine, net ja wc-vannitoa tarvikud (paber,seep jne). Ühesõnaga, tasub ära ja on igasti naljaks ja armas.

Tööga siis jätkuvalt nii, et käin seal laevas tööl (sydney glass island), mis töökoha Kirtti mulle pärandas. Seal siis toimuvad igasugu kokteilipeod, jõulupeod, õtusöögid jnejne Pulmad ka, mis on mu suurim hirm, sest kui sa kellegile jõulupeol midagi kaela kallad, siis mäletatakse seda, kui jõulupidu, kus üks teenindaja Johnile või Deanil joogi kaela kallas aga kellegi pulmi küll ei taha ära rikkuda :) Ja väike laine ikka kohati on, nii et oht on olemas!
Kui inimesed laevale tulevad, ootavad koik teenindajad neid kokteilikandikutega , mis koosnevad tegelikult õlle,veini,shampuse ja mahla-coka klaasidest. Mõnel korral, kui esimesed laevaletulijad jaavad omaniku voi kapteniga rääkima voi hilinevad, siis on musklile ikka tõeline katsumus! Ikka kasavad siin nendega kandikute all! Toitu viiakse lauda nii, et on kahte sorti praade ning üle ühe saavad siis inimesed näiteks kana-kala-kana-kala. Ei mingit valikut ega pirtsutamist, sest kõike on loetud arv. Võid ainult oma naabriga paluda toid vahetust, muidu armu ei anta!

Üldiselt on siin nii palju jooke, mida ma varem ei teadnud ja kui tellitakse OJ, siis ei maksa mõelda hr Simpsonile vaid tuleb viia Orange Juice. Coke ja Lemonade on ikka põhilised, päris õudne kohe kuidas nad seda keemiat joovad! Ja siis on need sajad erinevad versioonid viskist ja cokast ja kui mitu jääkuubikut jne. Improviseerin siinkohal, sest mul pole kohati õrna aimu ka, millest jutt!

Väga oluline teema, mida ka meile enne iga reisi algust mainitakse on RSA ehk siis Responsible service of Alcohol, mille kursused peavad olema kõigil teenidussfääris töötavatel inimestel läbitud! Kursused kestsid u 6h ning teemad siis - alkoholi hetkene ja kaugemale ulatuv mõju, kaua püsib veres ja mis aitab seda kehast välja viia, kuidas meie müüdud lisajook võib tekitada lisatööd politseile ja kiirabile, rääkimata trahvidest, mis kaasnevad purjus inimesele alkoholi müümisega - trahvi saab nii teenindaja, kui baar. Igatahes rõhutatakse seda iga kord ja seda ka väga jälgitakse ja kontrollitakse, kuna nagu ka mujal maailmas, on ka austraalias noorus hukas ja inimesed joovad nagu hullud! Minu kolmandal vahetusel laevas käis meid pärast reisi kontrollimas ka politsei, kes kail ootas. Ehk siis kontroll on olemas ja seda väga järgitakse!

Eile olin väga populaaren tööl, kuna kõik uurisid mis aksent mul on. Pakuti rootsi, saksamaa ja vene. Kui paljastasin oma tegeliku päritolu, siis sain endale ühe vahva fänni, kes iga kord, kui teda nägin, üritas õppida uusi sõnu eesti keelest ning igal kohtumisel kordasime ka eelmisel kohtumisel õpitu üle. Nii et varsti on meil üks eesti keelt kõnelev inimene maailmas rohem. Ka kõikidele oma vestluspartnritele ta tutvustas mind - tüdruk eestist, päriseltpäriselt! Ja üks teine härra, kuuldes et olen rootsi lähedal asuvast eestist, arutas iga kord ku kohtusime minuga igasugu rootsi asju. Mina ainult oogutasin ja naeratasin :)

Tänaseks siis kõik, nii palju on ju teha oma vabal päeval - pesu pesta ja kummimadratsit puhuda ja kogunenud kilekotid ritta seada ja ka üüri pean täna maksma minema, nii et rohem ei jõua kirjutada! Brasiilaste piknikust, keeksist ja vana-tallina seiklustest teine kord. Ja looulikult öko elu teemaline peatükk, mida ma juba mõnda aega mõttes olen kirjutanud.TulebTuleb!

3 nädalat

Mul on kindel veendumus, et kuklapoolel käib kell kiiremini, kindlaid hüpoteese ei sea aga arvan, et keskmiselt 30 minutit on 1h. Sest see on müstika, kuidas aeg lendab! Olen olnud siin 2,5 nädalat - väga palju on juhtunud ja nagu midagi ei ole juhtunud!



Meie lilleline elu Kirtti ja Pieri juures on läbi, sest kirtti asus tagasiteele ja seega iseenesest mõistetavalt pidime ka meie oma kodinad kokku pakkima. Õnneks oli sama seis ka Mikkol ja Kristjanil Breti juures, nii et kolisime neljakesi backpackersisse ja saime 4 toa. Tuba on ok ja tore on ühest kultuuriruumist pärit inimestega ikka koos olla, sest mikkol ja Kristjanil on natuke teised kogemused. Bret nimelt elab koos braziilase Rafaga (tüdruk), kellel on väga palju toredaid braziilia sõpru, kes kõik mängivad usinalt kitarri ja armastavad eranditult weedi tarvitada. ja kes see viitsib minna seda õue tegema. Ühesõnaga elasid nad kõik 4 ja vahest ööbivate külalistega kokku arvestades 7 inimesega ühes toas, kus tehti süüa, suitsetati, mängiti kitarri ja vahest "kutsuti ka kurge külla", nagu Mikko nii ilusti väljendas.



Elu päkkeris on vahva! Köök on ok, wc ok koridoripeal aga duss võiks natuke rohkem ja soojemat vett välja anda. Muidu polekski midagi, aga merevesi on siin ka nõnna soolane, et selles end ei pese. Pigem on lainetes hullamise järel juuksed nagu soolapulgad. Tore on see, et siin toimubad vahvad pead. Tean täpselt et nad on vahvad, sest minu voodi on koridori poole ning kui inimesed ikka nii kaua üleval viitsivad iga öösel olla ja hommikul kaks tundi hiljem jälle alustada, siis peavad nad ju toredad olema :) Ja ise olen ka osa võtnud, nii et tegelikult on ka toredad, ilma irooniata.
Naiteid sellest toredustest veel - esmaspaeva ohtul tegi adminn oma votmega meie toa ukse lahti ja teatas et uletee baaris on olled tasuta ja piljardivoistlus, ja et mida rohkem inimesi on, seda rohkem juua saab, kogunemine 10 minuti parast. Laksime - ja saime oma 2 olut koiki aga seda selleparast, et kuna oma eestlaste pika taibuga ei osanud neid ollekanne rabada.
Teisipaeva ohtul kargasid jalle mingid neiud votmega tuppa ja teatasid, et jalle minek, tana pidu "joulud novembris". Lubati rohkem olut kui eelmine ohtu.
Tegime silmad pahe ja viksisime kingad. Algusjoogiks saime mingi absindi kokteili (millel muuseas oli parim enne labi) ja siis hakkasid ollekannud tulema. Olime tunduvalt targemad - rabasime kohe klaasid ja iga kord kui kannud tulid, siis rabasime uhe endale, sealt sai tapselt neli klaasi. Olime ka strateegiliselt vaga heas kohas selle jaoks. Karsad likku!

Tana laksid poisid Darwinisse ja mina jain uksi Sydnysse. Uksi on ilmselge liialdus, sest siin on ka veel Bret (kellega homsest uhte majja kolin) ja Megi ja veel moned tuttavad. Aga hakkan uksinda elama tuhjas toas, kus pole midagi. Peangi homme endale madratsit minema hankima. Ja tood tahan ka, napud sugelevad, tahaks tood teha. Tunnen kohe, kuidas olen laisaks muutunud, magan paeval jne. Tahaks toole, et oleks midagi teha ja et saaks raha, sest siis saab asju ja asjad teevadki ju inimese onnelikuks. Voidab see, kellel on surres koige rohkem asju!!
Too otsimisega on nii, et kaisin ukspaev koik popimad turisti kohad labi ja jagasin oma CV laiali. Siis veel olen internetis kanditeerinud ja nuud siis ootan igapaev maile. Paha lugu on see, et nad ei vasta siin ju, kui sa ei sobi voi kohad on tais. Jaad rumala naoga ootama ja siis oledki ilma. Hoian koguaeg CV kotis ehk siis kui mingit toredat kohta naen, on kohe votta :)

Ei oskagi miskit rohkem raakida, kuigi motetes bloggin ja arutan koike koguaeg, siis suvaliste arvutite taga istudes, kuidagi ei tule need teravad vordlused ja motteterad uldse meelde :)