Siiani on kõik valatult läinud - staazika dsiibijuhina olen siis kokku olnud roolis üle 5000km, kokku oleme seljataha jätnud üle 5500, autopaberitega oleme viimaks kõik ühele poole saanud ning siiani pole ükski politseinik aega saanud meie huvitavale autopaigutusele tähele pöörata.Sülitasin kolm korda üle õla!!!
Peamiselt oleme ööbinud teeääres asuvates puhkekohtades, kus lubatud ka öö veeta. Nende eest ei pea maksma, mis meie eelarvega väga sobib, pluss looduses on ikka ütlemata tore rahulikult Bismarci taguda. Tuleb ainult osata lahti saada tüütutest kärbestest ning ringireisivatest pensionäridest, kes väga tahavad meid kohvile kutsuda ja juttu ajada. Aga enam ei jaksa rääkida, kust me pärist oleme-kus see asub-ei soomet ma ka ei tea- ah, venemaa kõrval -kui külm seal on- ei, meil müüakse sooje riideid-kus te juba käinud olete-jaua siin olnud- nii vahva juttu. Palun vabandust, aga eestlane ikka niiiipalju tühja loba ei jaksa ajada!
Esimeseks sihtkohaks oligi meil Karijini rahvuspark, kuhu jõudmiseks põrutasime Karrathast u 300km. Kogemata sinna sõites sattusime ka linna millest enne Lonely Planetist&Eesti tüdrukute austraalia raamatust lugenud olime - hüljatud linna Wittenoom, kuhu olime varem otsustanud mitte minna. Tegu siis linnaga, kus omal ajal kaevandades hakkasid inimesed surema ning osaliselt on see tänapäeval teaduslikult seletatud ning osaliselt mitte, nii et sinna eksides judisesime kõik. Õnneks oli tegu päevase ajaga, kuid mahajäetud majad, karavanid ja auklikud tänavad olid päris piisavalt hirmutavad. Et I-le korralikku täpp anda, siis seal ekseldes sõitis meile vastu karavan-auto, kus roolisolev naine teed küsis. Alguses oli nagu kõik tavaline ja tore, kuid mingi hetk saime aru, et meesterahvas, noor kutt, kes tal kõrval istus, oli meile varem tuttav. Poeakendelt. Niisiis reisis vanem proua ringi plastmassist mannekeeniga, mis kindlasti on kuidagi loomulikult seletatav, kuid sel hetkel meil ühtegi esimese hooga pähe ei tulnud. Õnneks oli meil mees majas, seega saime seekord mõlemad Mirjamiga ära friikida!
Kuid kui lõpuks rahvusparki kohale jõudsime saime shokist ruttu üle, sest matkaradasi, koski ja kuristikke oli piisavalt palju, mis röövis kaheks päevaks meie tähelepanu. Õnneks on park ennast ökopargiks kuulutanud, ning nende lahendus sellele on selles,et seal pole ühtegi prügikasti, et siis oma prügi tuleb ise kaasa vedada! Väga mugav neile, kuid ausalt öeldes mitte väga öko, sest kui sa ikka 3 päeva haisvate prügikottidega ringi sõidad, tekib tahtmine need küll mõnesse nendest ilusatest kuristikest visata. Pange üks prügikoht ja me kõik viime oma prügi sinna!!!!!
Eelmiseks reedeks olime pargiga ühelpool ning oma sõiduga jõudnud Tom Price nimelisse linna - nautisime levi, pesime pesu, mida nüüd jube palju kuidagi koguneb (ilmselt on Meki väga räpane) ning täiendasime varusi, et hakkata tagasi rannikuäärde rallima. Ma ei hakka teile rohkem pilte üles riputama, kuna pärisvaade on ikka seebikarbi vaatest midagi muud ja kes see neid postkaarte ikka jaksab niipalju vaadata! Huvilised, andke teada, saadame teile plaadi miljoni pildiga!!!
Pühapäeva hommikuks jõudsime Exmouthi nimelisse linnakesse, kus on imeilusad rannad ning Ningaloo nimeline vallrahu park ning kus terve rannikuäär on sadade kilomeetrite ülatuses täis erinevat tüüpi koralle ja värvilisi "akvaariumikalu", mida me sama päeva õhtul saime nunnu pisikese klaaspõhjaga laevaga vaatamas käia. Meki oli eriti julge ning käis snorgeldamas, ning meie andsime samal ajal ülejäänud paaditäiele inimestele täieliku traditsioonilise ülevaate eestist ja meie reisist! Põhiküsimus nagu alati - kas te olete kaksikud?õed?
Esmaspäev möödus jällegi sõites, et jõuda imelise nimega kuurorti Coral Bay, kuid enne veel tegime vahva lõunasöögi Exmouthi tuletorni juures,vaadetega lõpututele liivarandadele ja helesinisele merele. Üks tädi üritas Mekile ka usinalt 5 minutit vaalu näidata, kes tema arvates seal ujusid, kuid alati, kui meie vaatasime, olid nad vee alla läinud....
Coral Bay kutas endast väga vahvat ja armast, samuti heledaliivaliste lõputute rannaribadega pisikest kuurorti, kuid kuna karavanpark oli pilgeni täis pluss kuurordile omaselt hirmkallis, võtsime hetkeks aja maha - käisime merevees hullumas, jõime kamba peale kaks külma õlut, hingasime mereõhku ning panime autole hääled sisse.... edasi võsa poole nagu ikka!
Järgmine päev siis oli juhtumisi minu sünnipäev ning seega algas hommik kingitusega - sain suuure fotoalbumi, millest pool siis viimase 9 kuu jooksul tehtud pilte erinevate inimestega ning hetkedest, täis ning pool veel tühi uute seikluste jaoks. No mis sa ikka sünalt tahad, kui albumit!! Sellest päevast veetsime jälle enamuse aja autos, et ikka edasi, ikka edasi veereda ning lõunaks jõudsime Carnarvoni nimelisse linna, kus ringi jalutasime ning varusi täiendasime. Tegu on tomati- ja banaaniistanduste linnaga, kus on väga armas linnarannake ja vahvad madalad tänavad. Seal saime lõpuks ka ühe tähtsa ametliku asja aetud - maksime ära auto numbrimärgi registreerimismaksu ning autoomanikumaksu ning nüüd on siis kõik tehtud ning olen ametlikult meie Mitshubishi omanik!!
Ning siis panime Püssile jälle hääled sisse ning kimasime võssa pidu piduma kolmekesi - tegime kartulisalatit ning tipikaste küsistega oli laual. Magustoiduks juustukook. Õhtu teema ja seega ka teemajook oli Viski, sest minu uueks absoluudseks lemmiklauluks on saanud kollektiivi Öäkülm hittlaul "Viskit". Ning teisel kohal on kollektiivi FastK - "kuhu sa jooksed, ma tunnen sinu ema". Jaaa..... ning lemmiktegelased on emud, sest nad jooksevad väga naljakalt. Viimasel ajal näeme neid eriti tihti üle tee lippamas, ning mitte ei saa naeru pidama! Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse valada, kui kunagi näete, saate aru....
Järgmine päev siis oli juhtumisi minu sünnipäev ning seega algas hommik kingitusega - sain suuure fotoalbumi, millest pool siis viimase 9 kuu jooksul tehtud pilte erinevate inimestega ning hetkedest, täis ning pool veel tühi uute seikluste jaoks. No mis sa ikka sünalt tahad, kui albumit!! Sellest päevast veetsime jälle enamuse aja autos, et ikka edasi, ikka edasi veereda ning lõunaks jõudsime Carnarvoni nimelisse linna, kus ringi jalutasime ning varusi täiendasime. Tegu on tomati- ja banaaniistanduste linnaga, kus on väga armas linnarannake ja vahvad madalad tänavad. Seal saime lõpuks ka ühe tähtsa ametliku asja aetud - maksime ära auto numbrimärgi registreerimismaksu ning autoomanikumaksu ning nüüd on siis kõik tehtud ning olen ametlikult meie Mitshubishi omanik!!
Ning siis panime Püssile jälle hääled sisse ning kimasime võssa pidu piduma kolmekesi - tegime kartulisalatit ning tipikaste küsistega oli laual. Magustoiduks juustukook. Õhtu teema ja seega ka teemajook oli Viski, sest minu uueks absoluudseks lemmiklauluks on saanud kollektiivi Öäkülm hittlaul "Viskit". Ning teisel kohal on kollektiivi FastK - "kuhu sa jooksed, ma tunnen sinu ema". Jaaa..... ning lemmiktegelased on emud, sest nad jooksevad väga naljakalt. Viimasel ajal näeme neid eriti tihti üle tee lippamas, ning mitte ei saa naeru pidama! Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse valada, kui kunagi näete, saate aru....
Ning sellega vast siis selleks korraks kõik:) Tänud kõigile kes mulle võssa üritasid helistada - sain kätte kõik teie sõnumid ja kirjad internetist alles täna, päev hiljem ning tunna on hea - nagu oleks kaks päeva sünnipäev olnud!!Bismarckiga on seis siis selline et mina võitsin esimese mängu (ja ma ei unusta seda meenutada), Meki sai meist viimane kord päris usinalt jagu ning kolmas mäng siis hetkel pooleli! Hoian teid kursis - Jääge meie kanalile!
No comments:
Post a Comment