Sissekanne näitemänguhuvilistele

Kõigepealt siis mõned pommuudised, mis selle pisikese 10 päevaga on juhtunud -

1)meiega on liitunud Meki, kes üldse enam ilma Mirjamita elada ei suutnud ja kuna neil Darwinis töö otsa sai, siis üheotsapiletiga Karrathasse purjetas. Täna siis jätkame oma tripiga, kuna 10 päeva tööd on tehtud, millega rahavarud täienenud ja ehk hakkab see tulumaksuraha ka saabuma! Niisiis saab Meki koht olema kõhuli üleval lavatsil, mis kindlasti väga humoorikaks ja huvitavaks kujuneb, kuna jälle ees u 100km katteta teed (suundume nüüd 300km sisemaale et külastada Karijini rahvusparki ja Tom Price nimelist linnakest ning jätkata matkaradade avastamist-koskede imetlust).

Mekiga liitumisega kaasnesid meie elus veel mõned muudatused - meil on internetipulk, mis tähendab, et kui vähegi arvutil akut on, saame netis olla ning igaõhtuseks traditsiooniks on kujunemas jalgpalli toksimised, mis tähendab, et uueks alaks matkamise kõrval on saanud jalgpall. Ka peab mainima, et uus tasand on saabunud kaardimängu - turakas ja küünedperse kolmekesi on ikka midagi muud. Mõtlema peab nüüd :)

2)Sydneys on sündinud eesti-peruu ühistoode Vasco, mis tähendab et ilmselt kohe, kui Perthi jõuan ostan hoopis pileti Sydneysse et nädalakese-kaks vastsündinuga tutvust teha ja ema Megile puhkehetki anda:) Seda kirjutan sellepärast, et järgnev näitemäng on väga otseselt seotud eelpool mainitud tõestisündinud looga:

Karrathasse jõudes avastasime, et näidud pole head, nagu eelmisest peatükkist lugeda väis, ning niisiis läksin tööle. Sain uhke koha kaasvahetusevanemana ning tegin usinalt tööd nädalakese nii hommikusöögi-lõuna kui õhtusöögilauas. Samal ajal aga muudkui genereerisin, kuidas neile teatada, et ma minema lähen, nii kui piisavalt raha koos. Ei taha ju ebaviisakas olla! Kogu selle aja plaanisin et räägin kuidas sain väga toreda koha ökorestoranis Melbournes, mille nimekas olin välja mõelnud Big Green Apple. Aga siis saabus põrutav uudis uuest eestlasest Sydneys ning enne kui ma arugi sain rääkisin kõigile tööjuures lugu, kuidas mu sõbranna viidi haiglasse aga tal 7. kuu ja ma ei saa teda kätte jne. Laupäeva hommikul alustasin oma stooriga ning õhtuks tagasi tööle minnes teatasin arengut, et laps on sündinu ja mu sõbrannal pole mitte kedagi, kes teda aitaks - lapse isal hetkel viisa läbi ja läheb mitu nädalat enne kui uuesti austraaliasse saab tulla ning pooled asjad ostmata ka veel. Igatahes - lugu oli väga põhjalik ning kirglikult seletasin oma töökaaslastele, kuidas ma ei ole veel valmis "isaks" saama. Ühesõnaga - lumepall muudkui veeres ja ma ise mõtlesin end sinna nii sisse, et esmaspäeval teatasin et see on mu viimane tööpäev ja et lendan Sydneysse appi paariks nädalaks, kuna ema-laps nädala haiglas. Igatahes - uskumatu näitamäng& iga vahetuse alguses tõin uue tegelase või loo arengu sisse...

Nädalavahetusel tegi ka Mirjam karjääri töötades Karratha aastalaadal jääjoogi müüjana ning tõi ka raha perre, nii et igati ettevõtlik nädal! Teisipäeva hommikul pakkisime kraami peale, täiendasime toidu- ja muud varud, kontrollisime kummirõhu, pesime pesu ja üritasin mootoriõli-õlifiltrit vahetada (asjatult, sest nii kallis oli). Siis kimasime läbi Karratha turismikeskusest, et maksta kahe eelneva ööbitud öö eest ning saada luba 100km-se kruusatee jaoks, kuna tegu erafirmale kuuluva teega. Loa saamiseks pidime vaatama 20minutilise õppefilmi ning oma andmetega loale alkirja andma! Ning siis saimegi teele asuda, jättes Karratha heaga seljataha ning kihutades 70km linnast välja telkimisplatsime, kus veetsime õhtu kaarte mängides, veini juues ning snäkke nosides.