Selline sai siis esialgu meie uue auto nimi. Tükk aega mõtlesime seda välja ja nüüd pärast 2 päeva teel olles, oleme selleni välja jõudnud. Üldiselt on tegu väga piraka Mitshushi Pajeroga, mis 88 aastal tehasest välja sõitis.
Kõik läks nagu õlitatult, hirm kohe nahas sellel teemal – laupäeval, 4.juulil oli mul viimane tüüpäev, pühapäeval puhkasin ning esmaspäevast hakkasime tegutsema. Saime tehtud kõik ettevalmistused ja tulumaksu raha sisse nõutud ja kolmapäeva hommikul käisime kolmandat autot vaatamas, mis saigi meie beebiks. Sama päeva õhtil pidasime maha veel suure hüvastujätupeo, sest ka Tomi´id lahkusid järgmine päev et 5 nädalaks väiksesse Ida-Euroopa riiki nimega Eesti puhkama minna. Pidu oli väga värvikas, vist (vanaema, ära seda sõna loe) ning terve neljapäeva olin suhteliselt abitu. Õhtul käisin veel endiste töökaaslastega armsas Hispaania restoranis tapas’eid söömas (ja vett joomas) ning pärast seda Novoteli kokteilibaaris oma isiklikul kokteilil. Kuigi ma väga jaapanalse Taro tööd ja oskusi hindad oli minu kauaoodatud eritellimuskokteil kange ja maitsetu. Valasime selle tüdrukutega lillepotti et mitte tegijat solvata ning siis hakkas hüvastijätu tseremoonia, milles ma üldse tugev ei ole. Aga jäin ellu ning isegi piisavalt tugevaks, et end lõpuks kaineks tunnistada ning öösel oma dsiibiga sõitmist õppima minna.
Ning reede hommikul läks lahti – pakkisin asjad (Mirjam oli töölt kaks nädalat varem ära tulnud, tal olid asjad ammu juba koos), pesime viimase pesu, klaarimise kõigiga arved ning taaskord viisime läbi traagilised hüvastijätutseremooniad. Kurb oli! Aga tore ka, sest lõpuks pärast 6 kuud saime end oma mugavast elust lahti rebitud ning asusime teele....
Esimeseks õhtuks, pärast põhjalikku toidushopingut ja muud, jõudsime Kakadu rahvuspargi pealinna Jabirusse, kus siis endale markaplatsi leidsime ja õhtusööki tegema asusime.
Alanud oli tõelise „seljakotireisija“ elu ;)
Järgmine hommik ärkasime vara, et teha päevaga tiir peale Kakadu rahvuspargi vaatamisväärsustele. Hindasime oma võimeid üle – päevaga seda kindlasti ei tee, soovitan 3 päeva, kui asju rahulikult ja mõnuga teha! Meie aga seda veel ei teadnud ja alustsime suure hooga Nourlangie mäe juurest koopamaalinguid vaadates. Päris vahva jalutuskäik oli ja imeilusad vaadet mäenõlvalt.
Suure hooga jätkasime reisi JimJim Walls ja Twin Wallsi nimeliste koskede juurde, et nendega ühele poole saada ja edasi liikuda. Agaaga.... võta näpust. Kaart lubas 77km kruusateed ja palus neljaveolist sõpra. Kõik oli ju olemas ja kruusatee ka ei hirmutanud, enne kui kohale jõudsime. Esimesed 40km oli lahtise pinnasega tee, mis oli kohati täis horisontaalseid vagusi-lainekesi, mis tegi liikumiskiiruse 50km tunnis. Ja siiis saabus tõehetk – ülejäänud 30km oli üherealine metsatee, kus siis dsiibid edasi tagasi sõidsid ja taskuid otsisid. Aga oi, mitte vahva Eesti metsarada vaid tegu oli liivavallidest ja U-kurvidest koosneva rajaga, kus ka vahel mõned ojad või liivavallid olid. Tõeline offroad ettevõtmine, mis adrenaliini väga kõrgele tõstis. Ilmselt oli mu isiklik lemmikhetk 10m vee all olev tee, kus ees hoiatasid sildid krokodillide eest ning kus meie Püss kaks korda 50cm vees välja suri, kuna mul oli küll nelivedu ,kuid hetkel liivavallide tõttu ta 4L peal. Hmmm.... dsiibiga chikid olid paanikas!
Anyway – see kõik oli vägaväga seda väärt, sest selles Kakdu pargi võlu peitubki – kõik on looduslik! Ning need kosed ja vaadepildid olid uskumatud ja kordumatud. Päike paistis, meie sõitsime paadiga mööda jõge ning vaatasime imeilusaid kaljusi ümberringi ja selget vett, mis kutsus sisse hüppama. Õnneks suutis lodjamees meid ikka peatada ja näitas meile hoopis jõekaldal lebavat krokodilli. PäriseltPäriselt! Kahjuks tuli välja, et kõik uhked brozuurid valetavad oma piltidega voolavast Jimjim kosest, sest see voolab ainult märjal hooajal ning ja Twin kosk oli poole väiksem, kuid sel hooajal on juurdepääs sinna maadmööda võimatu. Aga kõik ikkagi oli see kõk uhke ja 1,5h närvikõdu enne ja 1h närvikõdi pärast oli seda retke väärt!
Igatahes jõudsime õnnelikult ja ühes tükis, kõik komekesi, järgmisse matkajate parklasse ning asusime õhtuhämaruses süüa valmistama ning üldkasutatavates dussiruumides kümneid minuteid päeva higi maha leotama. Ja siis saabuski uneaeg, mil oma dsiibi tahaosas olevasse lavatsisse ronisime ning hakkasime pikast väsitavast päevast magama jääma... kuni tuli kari sääski. Arvan et neid oli umbes miljon aga võis ka natuke rohkem olla, sest terve öö veetsin ma neid tappes ja end sügades. Ja ma ei liialda, sest hommikul olid mul mõlemad silmad paistas ning üks neist taandus alles pärastlõunaks. Ka olid mul uhked Angelina Jolie huuled ja üleni täpilised jalad. PäriseltPärisel. Küsige Mirjami käest, sest tema nägi (tema silmad ei olnud paistes, ilmselgelt on mul maistvam veri).
Ning tänase päeva, nii uimane kui ma ka olin, veetsime jälle erinevatel kruusateedel ralllides, kuid mitte midagi nii ekstreemset, et ikka kõik kosed ja jõed ja muud moodusimed ära näha! Ja taaskord ei pidanud me pettuma:
Kõikide nende ojakeste ja tiigikeste ja laguunide juures oli alati silt, et seal võib elutseda ka krokodille, kuid viimase juures võtsime end kokku ning käisime ka külmas mägiallikas suplemas. Mina tegin ka väikese mägironimise matka, kui Mirjam päikese käes peesitas ning ronisin ülesse joa alguspunkti (kallis tädi Ülle, selleks kindlasti on mingi nimi aga ma ei tea seda. Läte?) ning vaatasin maailma sealt kõrgelt külmas magedas vees sulistades ja oma 200 sääsehammustust turgutades.
Igatahes oli päev täis päikest ja kümneid-kümneid ägedaid hetki ja mälupilte, mida mu magamata ja paistes silmad suutsid haarata. Lõpppeatus tänaseks Kathrine, mis on juba tuttav meile meie „klassieksursiooni päevilt Adelaide“ ning siin leidis meid taas õnn, nii et kohalikus päkkeris oli meile väga soodsa hinnaga pakkuda kaest tuba koos oma tv,wc ja köögiga, ilma et peaksime sama raha eest narides magama ja teistega oma õhku jagama. Kahtlaselt hästi läheb kõik....
Ja homme siis Western Australia poole, et jätkata teed Broome ja siis Perthi poole!
Kõik läks nagu õlitatult, hirm kohe nahas sellel teemal – laupäeval, 4.juulil oli mul viimane tüüpäev, pühapäeval puhkasin ning esmaspäevast hakkasime tegutsema. Saime tehtud kõik ettevalmistused ja tulumaksu raha sisse nõutud ja kolmapäeva hommikul käisime kolmandat autot vaatamas, mis saigi meie beebiks. Sama päeva õhtil pidasime maha veel suure hüvastujätupeo, sest ka Tomi´id lahkusid järgmine päev et 5 nädalaks väiksesse Ida-Euroopa riiki nimega Eesti puhkama minna. Pidu oli väga värvikas, vist (vanaema, ära seda sõna loe) ning terve neljapäeva olin suhteliselt abitu. Õhtul käisin veel endiste töökaaslastega armsas Hispaania restoranis tapas’eid söömas (ja vett joomas) ning pärast seda Novoteli kokteilibaaris oma isiklikul kokteilil. Kuigi ma väga jaapanalse Taro tööd ja oskusi hindad oli minu kauaoodatud eritellimuskokteil kange ja maitsetu. Valasime selle tüdrukutega lillepotti et mitte tegijat solvata ning siis hakkas hüvastijätu tseremoonia, milles ma üldse tugev ei ole. Aga jäin ellu ning isegi piisavalt tugevaks, et end lõpuks kaineks tunnistada ning öösel oma dsiibiga sõitmist õppima minna.Ning reede hommikul läks lahti – pakkisin asjad (Mirjam oli töölt kaks nädalat varem ära tulnud, tal olid asjad ammu juba koos), pesime viimase pesu, klaarimise kõigiga arved ning taaskord viisime läbi traagilised hüvastijätutseremooniad. Kurb oli! Aga tore ka, sest lõpuks pärast 6 kuud saime end oma mugavast elust lahti rebitud ning asusime teele....
Esimeseks õhtuks, pärast põhjalikku toidushopingut ja muud, jõudsime Kakadu rahvuspargi pealinna Jabirusse, kus siis endale markaplatsi leidsime ja õhtusööki tegema asusime.
Alanud oli tõelise „seljakotireisija“ elu ;)Järgmine hommik ärkasime vara, et teha päevaga tiir peale Kakadu rahvuspargi vaatamisväärsustele. Hindasime oma võimeid üle – päevaga seda kindlasti ei tee, soovitan 3 päeva, kui asju rahulikult ja mõnuga teha! Meie aga seda veel ei teadnud ja alustsime suure hooga Nourlangie mäe juurest koopamaalinguid vaadates. Päris vahva jalutuskäik oli ja imeilusad vaadet mäenõlvalt.
Suure hooga jätkasime reisi JimJim Walls ja Twin Wallsi nimeliste koskede juurde, et nendega ühele poole saada ja edasi liikuda. Agaaga.... võta näpust. Kaart lubas 77km kruusateed ja palus neljaveolist sõpra. Kõik oli ju olemas ja kruusatee ka ei hirmutanud, enne kui kohale jõudsime. Esimesed 40km oli lahtise pinnasega tee, mis oli kohati täis horisontaalseid vagusi-lainekesi, mis tegi liikumiskiiruse 50km tunnis. Ja siiis saabus tõehetk – ülejäänud 30km oli üherealine metsatee, kus siis dsiibid edasi tagasi sõidsid ja taskuid otsisid. Aga oi, mitte vahva Eesti metsarada vaid tegu oli liivavallidest ja U-kurvidest koosneva rajaga, kus ka vahel mõned ojad või liivavallid olid. Tõeline offroad ettevõtmine, mis adrenaliini väga kõrgele tõstis. Ilmselt oli mu isiklik lemmikhetk 10m vee all olev tee, kus ees hoiatasid sildid krokodillide eest ning kus meie Püss kaks korda 50cm vees välja suri, kuna mul oli küll nelivedu ,kuid hetkel liivavallide tõttu ta 4L peal. Hmmm.... dsiibiga chikid olid paanikas! Anyway – see kõik oli vägaväga seda väärt, sest selles Kakdu pargi võlu peitubki – kõik on looduslik! Ning need kosed ja vaadepildid olid uskumatud ja kordumatud. Päike paistis, meie sõitsime paadiga mööda jõge ning vaatasime imeilusaid kaljusi ümberringi ja selget vett, mis kutsus sisse hüppama. Õnneks suutis lodjamees meid ikka peatada ja näitas meile hoopis jõekaldal lebavat krokodilli. PäriseltPäriselt! Kahjuks tuli välja, et kõik uhked brozuurid valetavad oma piltidega voolavast Jimjim kosest, sest see voolab ainult märjal hooajal ning ja Twin kosk oli poole väiksem, kuid sel hooajal on juurdepääs sinna maadmööda võimatu. Aga kõik ikkagi oli see kõk uhke ja 1,5h närvikõdu enne ja 1h närvikõdi pärast oli seda retke väärt!
Igatahes jõudsime õnnelikult ja ühes tükis, kõik komekesi, järgmisse matkajate parklasse ning asusime õhtuhämaruses süüa valmistama ning üldkasutatavates dussiruumides kümneid minuteid päeva higi maha leotama. Ja siis saabuski uneaeg, mil oma dsiibi tahaosas olevasse lavatsisse ronisime ning hakkasime pikast väsitavast päevast magama jääma... kuni tuli kari sääski. Arvan et neid oli umbes miljon aga võis ka natuke rohkem olla, sest terve öö veetsin ma neid tappes ja end sügades. Ja ma ei liialda, sest hommikul olid mul mõlemad silmad paistas ning üks neist taandus alles pärastlõunaks. Ka olid mul uhked Angelina Jolie huuled ja üleni täpilised jalad. PäriseltPärisel. Küsige Mirjami käest, sest tema nägi (tema silmad ei olnud paistes, ilmselgelt on mul maistvam veri).Ning tänase päeva, nii uimane kui ma ka olin, veetsime jälle erinevatel kruusateedel ralllides, kuid mitte midagi nii ekstreemset, et ikka kõik kosed ja jõed ja muud moodusimed ära näha! Ja taaskord ei pidanud me pettuma:
Kõikide nende ojakeste ja tiigikeste ja laguunide juures oli alati silt, et seal võib elutseda ka krokodille, kuid viimase juures võtsime end kokku ning käisime ka külmas mägiallikas suplemas. Mina tegin ka väikese mägironimise matka, kui Mirjam päikese käes peesitas ning ronisin ülesse joa alguspunkti (kallis tädi Ülle, selleks kindlasti on mingi nimi aga ma ei tea seda. Läte?) ning vaatasin maailma sealt kõrgelt külmas magedas vees sulistades ja oma 200 sääsehammustust turgutades.
Igatahes oli päev täis päikest ja kümneid-kümneid ägedaid hetki ja mälupilte, mida mu magamata ja paistes silmad suutsid haarata. Lõpppeatus tänaseks Kathrine, mis on juba tuttav meile meie „klassieksursiooni päevilt Adelaide“ ning siin leidis meid taas õnn, nii et kohalikus päkkeris oli meile väga soodsa hinnaga pakkuda kaest tuba koos oma tv,wc ja köögiga, ilma et peaksime sama raha eest narides magama ja teistega oma õhku jagama. Kahtlaselt hästi läheb kõik....Ja homme siis Western Australia poole, et jätkata teed Broome ja siis Perthi poole!
No comments:
Post a Comment