Reisilõpu maiustus - Tai rannapuhkus

Enne aga veel, kui randa jõudsime, otsustasime ka pealinnale endale veelkord pilgu peale heita! Sellest kujunes muidugi meeletu jalgsimatk, sest ega meie ju ühistransporti ei kasuta. Käisime läbi kõik templid ning vaatasime üle kõik olulisema, mida Lonely Planet soovitas. Üldiselt oli tegu ühe suht räpase ja igava suurlinnaga ( Mai Loog kndlasti vaidleb vastu aga selline mulje meil 6H jäi), kus siis üle 8 miljoni inimese ringi sebib. Tegime tiiru ka kaubanduses, mis oli muidugi meeeeletu kuid soovitud odavat tehnikat me ei leidnud. Ühe ägeda pargi leidsime ning seal pikutasime küll mõnuga kuid muid olulisi vaatamisväärsusi, mis hingetuks oleks võtnud, me ei märganud. Hääletasime Kuala Lumpuri ägedamaks ning see on juba küllaltki suur solvang!

Kell 19.30 väljus taas tuttavaks saanud rongijaamast rong mis meid Krabi poole viis ning öö rongis, mis seekord oli lihtsalt mõnusa aroomiga toaletruumi juures, võis alata. Olime rongi varunud taaskord head paremat ning rongijaamas dussiruumis pesemas käinud, nii et meie toolid nägid välja nagu ikka - märjad rätikud, banaanikotid, jogurtipudelid vedelesid igal pool ehk siis olime korralikult end taas sisse kolinud! Hommikuks jõudisime Suat Thanisse, kus meid kõiki bussidesse visati ning meie oma Krabisse meid toimetas. Taile omaselt ei viida valgeid inimesi bussijaama, nagu kohalikke vaid ikka kuhugi eriti kaugesse asuvasse spets "bussijaama", kust jala linna on pikk maa käia ing kust kohe saab mingeid questhousse promoda. Noh, me siis võtsime ühe ja mõne aja pärast tuli meie Pine Bungalow kauik meile järgi ning viis meid erarannaga bungalote juurde. Oooooojaaaaaa
Järgmised kaks päeva me lihtsalt ujusime, vedelesime, jalutasime rannas, sõime värskeid mereande, päevitasime, lugesime ja elasime oma imeilusat elu! Kolmandal päeva võtsime tripi saarte vahele ehk siis külalistemaja kalapaadiga seiklesime merel imeilusate "bondi"- saarte ehk siis Ko Hong saarestiku vahel ning ujusime lagunides ja snorgeldasime, kuni kohalik murjam jalga kõlgutas ja meid vahtis. Imeilus Tai!
Esmaspäeval pakkisime taas kotid ning otsustasime ka saari avastama minna. PhiPhi tundus väga turistikas, seega valisime Lanta ning pärast mõnetunnist seiklust sinna jõudsimegi. Kuskil "bussipeatuses" ( ja neid tehakse osavalt väga palju, ümberistumine on Tai spetsialiteet) määriti meile jäle mingi bungalo pähe ning saarele jõudes tuli jällegi üks kaubik vastu ning viis meid järjekorde uue "elukohani". Reisi lõpuks jõudsime siis turistipiirkondadesse ning need ööbimised ja elamised olid ikka kõige kallimad aga samas oli vaade ikkagi super ja me lihtsalt otsustasime viimast võtta. "Küll pärast saab!"
Lihvisime mõnuga oma päevitust, hullasime lainetes, jõime pangest kohalikke blended spirited, lasime endale imemõnusat masaazi rannal teha, sõime imemaitsvat Tai kööki värskete tuuniklade ja v'hkidega ning nautisime oma muretut elu, sest teadsime et võlanõudjad on lennujaamas vastas ning siis tuleb vastutama asuda!
Ning jõudiski, kui pidime hakkama tagasi tulema. Mingisuguste bussidega jõudsime Hat Yai'sse, kust läks rong Kuala Lumpuri. Loomulikult enam pileteid polnud, nii et ostsime piletid piirilinna ning otsustasime et vaatame sealt edas, kuidas saab! Kohalikust kaubandusest ostsime veel viimased suveniirid Tai viskit ja rongi endale head-paremat nagu sushi ning asusime loksuma Malaisia poole. Piiriületus läks hõlpsasti ning Malaisia poolt uuesti rongil pileteid ostes saime otse sama rongi peale, nii et imeline pseudoprobleemi Aasia oli ületrumbatud!
18.detsember jõudsime hommikul KL ning meie ameerika hostid võtsid meid kenasti vastu! Tegime mõned tunnid und ning läksime viimasele Aasia/jõulu/suveniiri shoppingule. Õhtul laotasime terve poiste elutoa oma asju täis ning üritasin kuidagi oma 50 kg asju 20 kg-se limiidiga koju tuua... Noh, ega see kerge ei olnud aga põhimõtteliselt võtsin osad asjad tahtejõuga kaasa ning hops, kuidagi selle nalja ära tegin!

Tagasilend oli imelik - Sri Lanka Airlines oli ülitore, Sri Lanka lennujaam täis arvuteid ja tasuta interneti ja kõik oli valutu ja lihtne. Aga...
.... seiklus oli läbi! Ma ei teadnud mis mind ees ootab (kuigi esmaspäevaks oli juba tööintervjuu) ning tegelikult oli hirmus kahju. Ja samas oli hirmus hea meel, et koju saab! Ja imelik oli üksi olla, sest kaks kuud olin saau iga oma mõtet arutada 24/7, nüüd aga olin üksi.

Ööl Londoni lennujaamas vahtisin lihtsalt suu ammuli lumhelbeid, nii ilusad olid! Ja vahelduseks oli külm hea kuigi +35st - 20 kraadisesse Eestisse tulla oli päris kummaline. Ja ülipruun välismaalane võeti Eesti tollis kohe ekstrakontrolli...