Lühike aga lööv!

Pealkiri peaks kõik ütlema - elu on oodamatult kiireks läinud, kuna saabunud on aeg, kus tuli jalad sealtsamusest välja võtta ja tööle asuda. Ise ei oleksi võib-olla läinud aga rahakott arvas nii. 1.jaanuaril saabusime, 2.jaanuaril viisin 3 CV ning Novotel Atrium Darwinisse (hotell) CV üle andes, sattusin hotelli tähtsuselt teise mehe peale, kes kohe ka väikese intervjuu läbi viis ning lubas, et teisipäeval helistab mulle nende personaliosakond ning ajame paberivärgid korda. Noh, elu Austraalias on õpetanud, et väga vähesed helistavad tagasi (näiteks Sydney 30 jagatud CV& tagasi helistamisest, sain ma 0 kõnet, mis on väga nutune protsent). Ullitasin siin teisipäeva pärastlõunani niisama raamatute, päikese& perega.

Ning teisipäeval juhtuski ime - helistas mulle Peter Novotelist ning uuris, kas ma ikka otsin tööd, ning palus mulle järgmine päev 16.00 Novoteli tulla ning mustad kingad-püksid kaasa võtta. Kohe läks tööks. Järgmine päev olin õigel ajal kohal, lugesin läbi hunniku pabereid ning kirjutasin kõigile alla. Kuigi minu leping on tehtud casual töökohale, mis sisuliselt tähendab et firma ei garanteeri mulle mingeid töötunde, vaid kutsub siis kui vaja, on mu graafik päris tihe. Olin tööl siis kolmapäev, neljapäev, reede, pühapäev ning lähen täna, homme ning ülehomme. Siin on päevake vaba ning jälle 6 päeva jutti. Selle nädala lõpupoole ootavad mind ka huvitavad vahetused nagu Minibar 5.30 hommikul (aimu on väga vähe, mis see töö endast kujutab) ning üks õhtu hotelli baaris, mis tähendab et pean tegema lattesi, cappucinosi ning igasugu vahvaid kokteile. No ilmselgelt saab see väga naljakas ja huvitav kogemus olema nii mulle, kui kõigile klientidele. Loodan vaid, et ei saja ning nad kõik otsustavad linnapeale baaridesse minna, sest ükspäev ma proovisin endale korralikku kohvi teha, kuid mingit unustamatut elamust sellest ei tulnud !

Nädalavahetusel tegime perega ka väikese väljasõidu Litchfieldi rahvusparki, mis kaardi järgi asub 130 km kaugusel Darwnist. Laupäeva hommikul üürisime Bretiga Hertzizt 7 inimsele sobiva pereauto ning pakkisime family peale. Kuna Madis oli ka töölt natuke varem ära tulnud ning parajasti poistel külas, pakkisime ka tema autosse ning kui tagumised pingid olid poisse ja õlut täis, ning autojuht Bret ning absoluudselt parim kaardilugeja ning diskor Marja positsioonidel, asusime valel pool sõites teele.

Iseenest oli reis tore, kuid 8 inimest ühes autos oli ikka omamoodi dsungel - kõik tahtsid oma lugu plaadilt ning oma tugevusega, nii et päris keeruline oli oma diskoritööga enamuse lemmikuks jääda. Esimeseks peatuseks olid termiitide pesad, mis kujutas endast väljatäit 2m termiitide pesasi. Järgnevalt jõudsime jõeni, mis oli täis väiksemaid ja suuremaid jugasi (kindlasti on selleks ka oma termin aga ma ei hakka huupi pakkuma, kuna mu geograafist tädi ilmselt loeb seda ka) ning siis hullasime seal.

Seal olles hakkas ootamatult wet season end tunda andma ning kuna vihm ei paistnudki järgi jäävad, sõitsime natuke maad tagasi toredasse pargi kämpingusse, kus ka "restoran" oli. Sõime- jõime ning mängisime kõikeide koduloomadega - papagoi,madu ning koer, kuni lõpuks olime võitnud pererahva usalduse ning nad tõid välja oma kõige uuema kodulooma. Selleks oli 4 kuu vanune kängurupoeg, kelle ema oli surnud ning kes õnneks oma tee kämpingut pidava pere juurde leidis. See ei ole nende esimene känguru, kelle nad üles kasvatavad, vaid neljas, niisiis on neil nipid ja trikid selged - väntsutada ja venitada ei tohi, kuna pisike võib ehmatusse surra, tuleb hoida soojas ning lutist mõned korrad päevas piima anda.

Edasi viis meie tee järjest suuremate jugade ja koskede juurde, ning nendest viimast ja kõige uhkemat pildistada ei sanudki - fotole jäid vaid veepiisad!

Tagasiteel otsustasime minna teist kaudu ning see kujunes seiklusrohkeks, kuna taas oli hakanud sadama ning väljas pimedaks läinud. Kuna siinsed teed kulgevad üles -alla mööda mägesi, on mõned kohad väga madalad ning teelõigud võivad olla vee all. Need kohad on ka märgistatud floodway sildiga ning teeäärse mõõdupuuga, mis ähvardav veel tõusta kuni 1,4m. Sõitsime läbi nii mõnestki väikesest "järvest" ning kahjuks jäi autoall poole loomaaia jagu loomi (liialdan - mõned konnad, kuid vaid 1% teel olnutest ning 1 madu). Kaod oleksid võinud ka suuremad olla, sest pirakate konnade vahel tuli korralikult slaalomit sõita ning wallabied (känguru väiksemad sugulased) kargasid ka alalõpmata teele. Selleks puhuks olime igaks juhuks kindlustanud oma rendiauto 35 dollari eest maksimaalselt! Mingi hetk aga ilmus teele silt, et edasi vaid 4-veolised autod, mida meie pereauto ilmselgelt polnud. Aga tundus, et oleme suurele teele juba nii lähedal, et võtame selle riski. Järjest sügavamaks aga muutusid teele ilmunud veekogud ning lõpuks, kui me ühe suurema maantee ookeani juures seisma jäime, ning poisid selle u 60-70cm sügavuseks mõõtsid (asfalt muuseas sai koos hoiatava sildiga otsa), siis jagunesid arvumused mitmeks - 3 tüdrukut tahtsid tagasi pöörata, 2 noormeest ilmutasid erapooletust ning 3 julget krokodill Dundeed tahtsid sealt läbi põrutada. Demokraatliku hääletuse tulemusena võttis juhtgrupp vastu otsuse tagasi pöörata, millele järgnes väike mäss, kuid mitte midagi, mida ei oleks saanud maha suruda.

Tagasi Darwinisse jõudes oli meie kilometraaz 450km. Aga kõik olid õnnelikud ning huvilistele võin öelda, et kogu reis läks igale inimesele maksma 35 dollarit, mis on siin 2 h palk. Vot selline reisumaa on Austraalia!

Vahemärkusena pean mainima, et seda juttu kirjutades helistas mulle üks Sydney turistirestorane Meat&Wine Co, kuhu ma 2 kuud tagasi oma CV viisin. Nad olid vist selle üles leidnud, nii et enam protsent 0 ei ole!

Järgmiste kordadeni, sest pean nüüd tööle lippama!