Mina, nagu juba kogu viimase nädala üldse, olin sel päeval tööl. Ning suure tööarmastajana olin ma loomulikult pandud hommikusööki tegema. Kuna minu töökaaslane oli ootamatult öö jooksul haigeks jäänud ( ööklubis on väga lihtne külmetuda!) ning austraalastel on fantastiline komme käia perega ja peretuttavatega hommikust - lõunat söömas (ning kus seda ikka parem teha on, kui mitte hotelli buffee hommikusöögil, kus saab süüa nii kuis jaksad) , siis kujunes sellest üks ütlemata töökas hommikupoolik (5.30-15.00) aga kui ma sealt 9h hiljem lahkusin, olin u 250 dollari võrra rikkam, sest tegin ühe ületunni ning riigipüha pakub alati topeltpalka. Üldiselt oli hommik väga huvitav, sest juhtus kõike - kaardimaksed ei läinud läbi, telliti imekohvisi ja jäätise kokteile, mida peab eraldi baari minema tegema, inimesed tellisid hommikusööke tubadesse jne. Aga kell andis ikkagi pärast pikka rabelemist järgi ning sain päeva nautima minna.
Õnneks ja kahjuks ilmnes pärast töölt pääsemist, et on kolimise aeg, sest Bret ja Mirjam olid oma valdusesse saanud meie "oma uue kodu" võtmed. Ning siis lippasingi koju asju pakkima, et päkkeri elu selleks korraks jälle seljataha jätte ning taas nautida oma köögi, pesumasina (+ seekord ka kuivati), voodi, kapi ja vannitoa rõõme. Ja sel korral lisandus ka DVD mängija ja TV, mida pole juba üle 3 kuu näinud. Nüüd olemegi 2 õhtut tennist jälginud, sest tegelikult nagu polegi sealt midagi vaadata...
Aga meie uus kodu on Melrose Place tüüpi elamus, kui te veel seda vahvat ameerika seriaali mäletate! Tegu on 2 magamistoaga apartmentiga, kus on ka köök-elutuba ning vannituba kõigi eelnimetatud suursugute lisadega!
Hetkel elame paradiisielu kolmekesi Breti ja Mirjamiga ning 5.veebruaril jõuab meie neljas korterikaaslane Andero ka sydneyst siia. Ning oh siis neid vahvaid grilliõhtuid hoovis...Nüüd siis on mul ainult üks toakaalane Mirjam ning ööseti saab mõnuga külmkapist vett ja mahla käia võtmas ning hommikul 5.30ks tööle minnes kohvi keeta ning külmkapist jogurtit süüa (päkkeris avati köök alles 7.00). Ning ka rahaliselt tegelikult oleme võitnud selle kolimisega, sest päkkeri 150 dollari asemel maksame nüüd 100 dollarit nädalas, mis tähendab nagu iga 3 nädal oleks tasuta :) siinkohal tänu Bretile, kes ikkagi väga usinalt ja järjekindlalt asja ajas, sest mina olin väga passiivne ja tööl!
Ja kuna tüdrukud teevad tööks apartmentides housekeepingut, kus köögikoristaja saab kõik leitu endale, on meil kapid toitu ja jooke täis!
Muidu oli Austraalia Päev siin värvikas - juba nädalaid varem hakati kaubanduses erinevaid lipuvärvides tooteid ja riideid müüma ning tähtsal päeval kandsidki kõik õiged patrioodid lipuvärvides riideid, olles ka näod ja käsivarred sellega katnud. Darwin oli ilmselt kõige vaiksemalt esindatud, sest pildid ja uudised mujalt näitasid suuri paraade ja show'sid. Kuid ka siin lasti mere poole aupauke, toimusid kõiksugu sportmänud, õllekastid olid sooduhinnaga ning tänavatel leidus piisavalt eelpool mainitud "patrioot", et aru saada, mis päevaga on tegemist! Üldiselt, nagu ka jõulude ajal, on austraalia rahvuspäeva traditsiooniks hoomikuöök -lõuna perega, grillimine ning sportmängud!
Nagu juba kordades manitud, olen mina viimase nädala peamiselt tööga tegelenud ning tänu eelmise nädala graafikule, sain ka täna 43h eest palka! Kuid eelmisel laupäeval otsustasime ikkagi midagi huvtavamat teha, kui päeva päkkeri basseini veeta ning seega asusime teele Museum &Art Gallery of the Northen Territory poole, mis kaardilt oli päris lähedal! Kuna aega oli, tegime vahepeatuse ka Cullen Bay jahisadamas ning rannas, kus oli palju tegemist - üritasime näha krokodilli ning võib-olla vastaskaldal nägime ka (lehes on küll igapäev uudised, kuidas jälle keegi lõugade vahele on jäänud), nägime jellyfishi, mis on põhiline mure, miks ujumas ei toh käia ning proovisime ellujäämist üksikul saarel kookospähkli avamisega.
Ning mõne tunni pärast, olles kõik janusse suremas, sest 10km jooksul linna keskel ei jäänud ette ühtegi poodi, jõudsime lõpukst sihtkohta, mis osutus päris toredaks ja suureks muuseumiks, mis koosnes kunstigaleriist, meremuuseumist, Northen Territory ohtlikemate loomade saalist ning orkaan Tracy'le pühendatud osast! Aga kõigepealt jõime ukse ees pudeli vett kõik, sest siinne päikesepaiste on kkagi tappev (vanaema - ausõna ei joonud ühtegi õlut see päev)!! Ning seda andisid ka öösel tunda selg ja kael, mis olid pisikesest muuseumis käigust tulipunased (pilt on tehtud järgmisel õhtul).
No comments:
Post a Comment