Ehk siis lähemalt seletades - meil on nüüd, juba nädal aega oma kodu, mis asub Como linnaosas ning koosneb kahest toast - elutuba ja magamistuba - ,wc-st ja köögist. Bussiga saan mõnusalt linna 10 minutiga ning muidu on tegu väga rahuliku eramajadest koosneva rajooniga. Bussiga linna minna on väga mugav ja kiire, probleemid tekivad tagasitulekuga, sest kuna kõik majad ja tänavad on ühesugused, siis peab pingsalt jälgima, et mitte oma peatusest mööda panna. Aga sellest natuke hiljem. Kõigepealt teen teile väikese kodutuuri ning elukorraldusest siis niipalju, et mina elan elutoas, noored jagavad magamistuba ja kõik on rahul.
Muidu on jätkuvalt nii, et teeme mõlemad Mirjamiga tööd oma kahe töökoha peal ja mina muudkui arvutan ja otsustan ringi, et kumba võtta-kumba jätta või üritada mõlemat edasi teha. Viimasel plusside-miinuste kaalumisel võitis viimane verioon, et ikka üritada kahel kohal kuidagi edasi laveerida, mis küll töötundide mõttes on igati ok ja kui saaks, teeksin rohkem, lihtsalt on stressirohke, sest agentuur helisatab alati viimasel minutil, et kas sa saad kahe tunni pärast tööle minna ning mina planeeritud inimesena, olen alati juba plaane teinud või teisel kohal tööl, ning siis nad natuke (eriti üks gei-kutt, kes sõna otseses mõttes vajub häälest ära) nagu solvuvad ja see häirib mind!!! Aga samas oleme väga lahedaid vahetusi sealt saanud, näiteks eelmisel reedel töötasime mõlemad Lääne- Austraalia kuverneri majas, kus anti üle mingeid auhindu sajale lääne-austraalasele ja see oli väga äge kogemus. Kahjuks ei saanud mina lõunale jääda, sest pidin teise kohta tööle minema, kuid Mirjam sai pärast tööd uhkes 19.sajandi alguses ehitatud majas hõbenõudelt kuverneriga lõunat süüa ja veini juua. Ning ees ootavad meid veel väga huvitavad tööotsad, nagu Black Eyed Beast´i ja Liza Minelli kontsert ja Perthi suure kasiino ööklubid. Nii et omad plussid jälle on...
Eelmine nädal oligi väga töine ning esimene vaba päev oli eile, pühapäeval, kus siis puhkasin oma 11 päevasest töörallist (mis küll mõned on vaid 4h, nii et vägaväga ei loe) ning tähistasime Mirjami 22. sünnipäeva. Õnneks soosis meid ilm, sest päeva esimene pool, pärast hommikusi pannkooke (mida me muuseas sööme igal pühapäevahommikul) ja küpsisetorti, nägi ette Perthi Zoo külastamist:
Pärast seda sõitsime bussiga koju tagasi, samal ajal kirjudes ennast, et vabal päeval, pärast pea kahte nädalat püstijalu töötamist, jälle pika 3h jalutuse ette võtsime ning tegime ringi küpsisetorti, mis muuseas oli üllatavalt maitsev välja tulnud! Plaan oli mängida lauamängu, mille ma Mirjamile sünnipäevaks tegin aga vajusime kõik hoopis magama, et õhtuks valmis olla. Igatahes, pärast mõnetunnist magamist panime paremad riided selga ning kihutasime linna poole, kogu tee Mirjami arutlusi kuulates, mis võiks edasi saada, kuna me temale kindlaid plaane ei avaldanud. Keset linna sidusime ta silmad kinni ning tiirutasime temaga mööda linna, kuni jõudsime plaani esimesse sihtkohta - St.Martini tower 33 korrusele - C´restorani kokteilibaari, kus nautisime oma Mai Taid ja Moijtosi ning ülikaunist vaadet Perthile. Restorani hindu vaadates otsustasime, et vist niipea veel sööma ei tule kuid kokteilidele teinekordki!
Ning edasi hüppasime taksosse, kimasi valitud India restorani, kuna see on Mirjami lemmikköök, ning lasime maitsval toidud ning kaasavõetud headel veinidel oma töö teha... Niisiis on Darwinist tuttav ToredaPäeva traditstioon taas ülessoojendatud ning seekord sattus see olema Mirjami sünnipäev, mis õnnestus igati! Hakkame aga vaikselt järgmist planeerima, mis ilmselt saab olema varsti saabuv Meki 25. juubel :)Ehk siis juhtunud ühtteist on, kuid samas on elu peamiselt töine, et jälle oma asjad järjele saada ning et Swedbank ka oma raha tagasi saaks. Kuigi väike lootus on oma tulumaks see nädal tagasi saada, mida mu tax agetuur mulle teatas aga raha suurlinnas kulub! Reedel oli siis üks korralikumaid tööpäevi, mis algas 8.00 kuverneri majas, kus kõigepealt tehti majatuur ja üldse tundus korraldajatel aega olevat, mis mind üllatas, kuna tööaeg pidi olema 3h ehk siis 11.00-ni. Ja siis mõni aeg hiljem selguski väike nendepoolne eksitus, et üritus hoopis algab 11.00, kuid mina pidin 12.00 juba järgmises kohas tööl olema. Kujunes siis välja nii, et 8.00- 11.45 olin seal, siis tormasin 12.00 järgmisse kohta, vahepeal avastades et olen oma telefoni ja seega ka ainukese kella koju unustanud. 15.00st oli mul 2,5h väike paus, mil pidin kõik vajaliku Mirjami lauamänguks linnapealt kokku otsima ning mängu viimast korda läbi mõtlema ning veinid-tordid ostma ning siis kihutasin 17.30 jälle tööle. Pärast 11.5h tööpäeva jõudsin oma pappkastide ja paberirullide ning saja erineva töökostüümiga bussipeale, et koju jõuda, energijajook ära juua ning mängu hakata joonistama, kuid veel oli väike ootamatu pööre - korraks raamatut avades ja paar rida lugedes (ausõna!) avastasin, et olen vist oma peatuse maha maganud ning ups, ei olnud mul õrna aimu, kus ma olen. Igatahes, bussijuht oli nii lahke, peatas kinni ja uuris keskusest, et ühtegi bussi enam tagasi linnapoole ei sõida. Räägimata sellest, et mul ei olnud oma asukohast õrna aimu ning õues sadas vihma, ei olnud mul ka telefoni, et abi kutsuda;) ega raha, et takso võtta. Õnneks oli bussijuht vääga sõbralik patsiga onu, kes küsides keskuselt luba, tegi oma bussitiiru lõpuni ning tõi siis mu kodupeatusesse tagasi. Igatahes jõudsin läbi vihma oma kahe koti ja muu kraamiga kella 12.00ks koju :) Järgmine päev tulin suurest erutusest kaks peatust varem maha ja peaaegu unustasin oma bussikaardiga pileti lõpetada, mida igakord bussist maha tulles tegema peab, et raha enam maha ei läheks :)
Igatahes... midagi nagu liigub ja eks ma siis jälle kirjutan kui kuskil- miskit- toimub aga peamiselt ei suuda ma ikkagi otsustada mida edasi teha - tulla eestisse, minna aasiasse, teha teise aasta viisa või avastada uus- meremaad! ja aeg muudkui tiksub ehk siis midagi tuleb kiiremas korras ära otsustada ja ma üldse ei taha sellele mõelda...
Appi???
No comments:
Post a Comment