Aasia on niiii põnev

Juba esimene hetk, kui oma jalad indoneesia pinnale panin ja lennujaamas 10st järjestikusest putkast rahavahetuseks lehvitati ning ukse ees sajad pisikesed nabani mehed "transporti" pakkusid, sain aru et Aasia on minu jaoks põnev! Kui veel nüüd korterisse üürilise ka leiaks, seakski vast sammud mõne aja pärast sinna.... (siinkohal vihje kõigile, et minu korter on jätkuvalt saadaval)!

Meie reis algas teisipäeva õhtul, kui lennuk meid 20.45 Denpesari lennujaamas maha pani ning meile 18 Austraalai dollari eest viisa passi tembeldati. Vastas oli meil mõned õlled teinud Markus, kellel riisikorjaja müts peas, ning meie järgmiste päevade giid-autojuhid Alex ja Woody. Esimene õhtu Aasiat viis meid kõigepealt hotelli ja siis sööma, kus esimesed maitsvad Mohijtod tegime ning siis edasi kohalikku ööellu, kus jätkasime väga maitsvate ja odavate muude kokteilidega. Aasia on odav! Kalmer meiega liituda ei saanud, sest tema ehtis parajasti oma kätt tatoveeringuga, mille motoks on " Sometimes Bad, sometimes not good". Karm vend! Mis ma ikka oskan öelda - vahest naeran kõva häälega, vahest lihtsalt ei varja naeru!

Järgmine hommik 10.00 olid meie Woody ja Alex jälle platsis, et mitte kindlat tööotsa käest lasta. Põhimõtteliselt nii ainult Balil ringi liikuda ongi võimlik, et sa mõne transporti pakkuva tüübiga, ja seda nad ka eranditult kõik pakuvad, kaubale saad, sellest 50% alla tingid ning siis mitu päeva ringi tiirutad. Ja ärge ehmuge, kui politsei teid mõned korrad päevas kinni peab või teeotsades teemaksu küsitakse - igaüks tahab turistiärist osa saada. Selline on Bali raharinglus! Põhimõtteliselt mingit ühistransporti kui sellist pole ning kohalikud sõidavad ringi rollerite ja mopeedidega,mida on kitsastel tänavatel tuhandeid, 5 tükki reas mõlemas suunas. Ka turistina on võimalik endale selline rentida aga oma elu kalliks pidades, ma seda ei soovita...

Esimese asjana järgmine hommik läksime ranna äärde, et alustada värskendava Banaanisõiduga. Vist mingi Indoneesia iidvana tava, et meid esimese asjana sinna viidi meie 3 päevasel minireisil aga väga lõbus oli, nii et ma ei kurda.

Pärast kosutavat merereisi jätkus meie teekond kohalikku Culture Centre'sse, mis küll kahjuks oli ehitatud alles 1990 lõpus, nii et ikkagi pigem võlts ning seda tõestas ka kõrval asuv muuseum, mis rääkis kultuurikeskuse ajamisest. Tegu siis sellise suure pargiga, mis suurte kivirahnude vahel asus, kus olid suured kivisse rajutud jumalate kujutised, mis kõik olid erinevatele usunditele pühendatud. Kuigi Bali enim levinud usunditeks on moslemiusk ja kristlus, nagu meie kohalikud giidid meile rääkisid, oli park pigem hinduismile ja buddismile keskendunud. Üldiselt oleks veel igasuguseid asju tahtnud uurida Bali kultuuri kohta aga siinkohal tuli probleemiks vana hea keel. Nii et enamus juttu was lost in translation!

Päras seda viidi meid kuhugi vahvasse nn "eliitranda", kus siis lainetes natuke hullasime jälle ja palju soolast vett alla neelasime, sest ma lihtsalt ei saanud üldse nende lainetega hakkama. Peksa sain sõna otseses mõttes!!! Üldislet oli Alexi ja Woodyga nii, et nad ütlesid, et nüüd lähme sinna ja siis me hoopis kogemata läskime kuskile mujale. Mina ei tea, kuidas neil need plaanid olid või tulid mõtted ootamatult. Väga pikalt ju nendega arutada ei saanud aga me usaldasime neid, kuna nad tegin oma igapäeva tööd - transportisid ringi turiste.
Järmiseks peatuseks oli siis nn "ahvimets", mis tegelikult oli vana templiaed kalju ääres, kuhu said pileti ning kotikese banaanitükke osta ja ringi minna jalutama. Metsas aga elasid tuhanded (ma arvan küll) ahvid, kes siis kõik banaane tahtsid ning olid selle nimel kõigeks valmis. Iseenesest oli mets ahvidega vahva ning vaaded kalju otsast ülejäänud templiteedele ning merele superilusad. Silmipimestavad. Ning ahvid olid harjunud eriti ahned olema, ning rabasid kõike mis said - altes banaanikottidest inimeste käes, kuni jaapani turistide mütsideni - kübarateni. Tegelikult nägime järgmine päev ka mägimaanteede ääres piirkondi, kus ahvidpärdikud elasid vabalt looduses. Nii et kõik on ikka päris.
Ning kuna kõhud olid päris tühjad, viis meie reis meid edasi rannaäärsesse seafoodi restorani, kus siis lauad olid mererannas liival ning vaade oli ookeanile, kuhu päike tunnikese pärast loojus. See oli kindlasti-kindlasti üks fantastilisemaid õhtuid mu elus, sest kõik oli täiuslik. Ettevaatliku inimesena, ei anna ma kunagi 10 punkti välja aga tugeva 9 annan sellele kindlasti - kokteilid, vaade, päikeseloojand, Bali valge vein (mis ei olnud üldse kõige hullem äädikas), hea seltskond, värsked mereannid ja kalad (ning ütleme nii, et laua tellisime ikka looka, mida pärast ka arve tunda andis), bänd heade mahedate Bob Marley lugudega ning ilmselt ka ülendatud emotsioonid kogu ülejäänud päevast! Arve oli tegelikult 2 miljonit ruupiat, mis on siis 250 daala, mis on siis omakorda 2000 krooni 4 inimese peale, mis on Balil tohutu raha. Seda teenivad riisikorjajad 6 kuud. Aga see õhtu oli väärt igat penni, sest midagi ei oleks saanud paremini olla....

Ning ööhamarus ning ka kokteilivine viis meid tagasi hotelli, kus tegime kiire pesu ning kiirustasime linna, mis kunagi ei maga, kui turiste liikvel, avastama. Meie esimene peatus oli pood, kus ma kohe endale vahva kleidi shoppasin, mis jäigi põhimõtteliselt minu esimeseks ja viimaseks suuremaks ostuks. Lihtsalt ei olnud aega... talletasin mälestusi ja hetki, juu nõu! Ning edasi kell 22.30 leisime end ilusalongist, kust oli 50% alla kaubelnud endale patsid pähe ning maniküüri-pediküüri. Need viimased jätsid küll vana hea euroopa standartite koha pealt kvaliteedilt kõvasti soovida aga vahest on tore, kui keegi teine küüsi lõikab, nii et pole hullu. Patsid olid aga igatsi vahvad, ning kandsin neid oma 5 päeva saavutades hiljem töö juures palju tähelepanu ja kadedaid pilke!
Õhtu lõpetasime mõne kokteiliga ning siis koju magama, kuna emotsioooooone oli kogunenud miljoneid. Ja pilte ka, saite ainult üksikuid näha,vabandust!

Järgmine päev oli start 9.00 ja seekord tulid ka poisid kaasa, kes eelmine päev meiega ei liitunud, kuna olid päeva atraktsioone kõiki juba teinud. seekord alustasime pikka sõitu vulkaani juurde, et seal lõunat süüa. Õnneks oli selge ilm ning vaade suurepärane, kui oma restorani jõudsime, kuid kuna tegu oli mägedega, oli väljas liiga külm isuda. Pildid siis restoarni rõdult. Sees aga oli indoneesia toidu buffee ehk rootsi laud, mis tähendab et järgmiseks kaks tundi veetsime erinevaid kohalike hõrgutisi proovides ning Pistangiga seda alla loputades (Bali õlu). Ning pärast seda kõhutäit sõitsime tunde mägedes ringi ning käisime väga uhked koske vaatamas. Posid on siiani väga veendunud, et meid veeti võimalikult pikki teid pidi, et võiamlikult palju raha meilt küsida, mis võib ka tõsi olla. Ka on nad alati Balil käies samades restoarnides käinud ning Alex lahkud alati viimasena ehk siis ilmselt on igal giidil kindlate restoranidega diilid. Mis tegelikult on ka loogiline, sest kuidagi peab see äri ju käima!

Päev kulgesgi peamiselt autos ning sealsetest akendest välja piiludes, sest vaadet olid väga uskumatud ja võimsad. nagu filmis ma ütleksin...

Ja siinkohal tahaksin vahemärkusena öelda - saatsin vaid kaks postkaarti, sest ei olnud aega ega võimalust rohkem saata. Pigem saad iga nurgapealt enda Armani kella või Billabongi T-särgi ja portsu veel linastamata filme ja seriaale osta, kui leiad postkaarte ja marke ja postkasti. nii et ärge olge kurjad. Järgmine kord, kui kuhugi edasi liigun, eks siis saavad need, kes seekord ei saanud.

Viimase õhtu veetsime kohaliku 5 tärni hotelli lounges, kus 5 dollari eest sai kõige maitsvamaid Maitai kokteile, mis ilmapeal nähtud, ning siis tegime rõdul mõned lisakokteilid kaasaostetud jookidest ning siis veel ööelu nautima. Ning viimase päeva hommikupooliku vedelesime basseinide ääres nii meie kui poiste hotellis ning tegime viimased shopinguid ning hingasime viimast korda kirjut ja põnevat Aasia õhku. Niii põnev.....

Muud ei miskit. Jutustada oleks palju aga kirjutada enam ei jaksa... Teine kord jälle. Vähemalt saite pilte üle pika aja ning ütleme nii, et nende üles seadmine mul peamise võhma välja võttiski :) Jätke siis kaks asja meelde - mul on üürilist vaja ning otsin endale Aasia reisikaaslast!